Jõulumatk Järta terviserajal

Õues on justkui november. Ilma poolest. Ikka hall ja udune ja sombune ja niiske ja vihmane ja... Täitsa metsas ilmad. Sellised, kus tahaks kodus kaminasoojuses olla ja ainult aknast vaadata, kuidas tuul puudelatvu kõigutab. Aga! Kuna me ei ole mingid papist poisid, siis me suudame end ka sellise ilmaga kodust välja ajada ja suudame veel kõik teised ka välja ajada, et teha üks mõnus jõulumatk. Arvo arvas, et pole mõtet kuskile kaugele sõita, lähme siiasamma Järtasse, kus me öömatkalgi viimati käisime ja teeme selle raja omal moel läbi. Mina natukene pelgasin, et äkki me eksime ära, aga Arvo arvas, et seda ei juhtu mitte mingil juhul :) Ja nii me pundi kokku ajasimegi (Liisu, Margus, meie kolmekesi, Aivar, Getter, Karel, Marek ja Chris) ning Järtasse sõitsimegi. 

Ilm oli ikka selline, mida on hea aknast vaadata, aga ei ole halba ilma, on valesti valitud riided. Kuna vihma natuke tibutas, siis fotoka pidin seekord küll koju jätma ja kõik pildid, mis selles postituses on, on tehtud telefoniga ja enamus Arvo telefoniga. Tegelikult rajal olles enam vihma ei sadanud ja ma ikka natukene kahetsesin, et ma oma fotoka maha jätsin, aga seekord siis niimoodi. Asusime kohe teele ja oh seda teed! Saapad olid raja lõpuks nii porised, et ma mõtlesin, et ma neid mitte kunagi enam puhtaks ei saa :D Rada oli tõesti vesine ja porine, aga õnneks oli ikkagi mingisugune rada. Me vist päris seda õiget radapidi ei käinud kõike, aga mingid rajad olid ja neid mööda me tatsasime. Puudel olid helkurid ka ja päris metsa me omadega siiski ei läinud. Ainult viimane lõpp oli omalooming, aga sellest polnud midagi, sest põhiline oli autodeni jõuda ja seda me ka saavutasime.

Umbes poole raja peal tegime lõket. Seal oli keegi ennem meid juba seda teinud, niiet... Äkki väga õudne polnud, et me keset metsa lõket tegime. Arvo oli seekord eriti peenelt valmistunud. Hommikul, kui ma alles voodis olin, kuulsin, et ta vaatab mingit videot ja omas peas mõtlesin, et issand jumal! Ta vaatab varahommikul trennivideosid ning mõtlesin, et on ikka entusiast, aga kui ma voodist välja end lõpuks viitsisin ajada, sain teada, et trennivideodest oli asi kaugel. Ta vaatas hoopis, kuidas malmpanni mittenakkuvaks teha. Ja siis ta hakkas seda meie enda armsas köögis tegema :D Oh jummel, terve kodu oli haisu täis ja sinist suitsu tuli praeahjust! Ta siis tõstis panni akna taha jahtuma, ise hirmus elevil ja tõttas poodi, kust tuli tagasi kolme veisesteigiga. Tema oma peas oli varahommikul mõelnud, kuidas tema hakkab metsas sütede peal malmpanniga steiki tegema. Ta on mul vahest ikka täitsa sooda :D 

Kui vorstid olid kõik küpsetatud, ajas Arvo panni kuumaks ja vaatas kella pealt aega ning küpsetas esimese steigi ära. Pean tunnistama ausalt, et mina ei ole veisesteiki kunagi varem söönud. Arvo seevastu sööb steiki pea iga kord, kui käime restoranis. Olime kõik põnevil, et kuidas tal see kõik välja kukkus ja pean tunnistama, et väga hästi kukkus. Steik oli keskelt kergelt roosakas, liha pehme ja mahlane. Ta viilutas selle ära ja see sai nii ruttu otsa, et ta sai aru, et nüüd on aeg kaks teist tükki ka ära küpsetada. Sellist luksust igaüks juba metsamatkal ei saa, et sööb veisesteiki ciabatta ja rukkolaga. Nüüd on latt ikka väga kõrgele aetud ja mingid õllepunnid on kauge mälestus :D

Istusime oma tunnikese seal lõkke ümber, sõime metsagurmeed ja ajasime juttu. Mira nuuskis ümberringi ja elas õnneliku koera elu, sest mina küll ei usu, et neid koeri palju on, kes metsamatkal steiki söövad :) Või kes üldse steiki söövad... Natuke hakkas jahe seal niimoodi istudes ja pidi ennast ikka lõkkele lähemale nihutama. Otseselt nagu külm ei olnud, aga selline niiske ja kõhe. Liisul olid villased sokid jalas :) Istusin ja vaatasin seal oma saapaid ja mõtlesin, et ainult loll läheb sellise ilmaga oma igapäevaste saabastega metsa... Lõkke kustustasime ilusasti ära ka, kui saime oma asjad aetud.

Peale lõunasööki asusime jälle teele. Mira sikutas juba palju vähem, sest hakkas ära väsima ja teekond kulges mõnusas kerguses. Viimase pingutusena ületasime kõige kõrgema künka, mis sellel rajal oli ja siis juba nägimegi oma autosid. Kokku kõndisime 6,12km, aga tundus palju pikem, sest jalad jäid naks ja naks pori sisse kinni :D Õnneks oli tempo mõnus ja tegelikult oleks jaksanud veelgi mütata ja ilm ei olnud ka sugugi nii halb, kui aknast vaadates tundus. Koju jõudes saime kolm masinatäit pesu pesta ja saapaid nuustikuga nühkida. Eriti mina, kes pani ikka väga valed jalanõud sinna porirajale jalga.

Vot nüüd ütleks küll, et tehke järgi! Mitte matka kui sellist, aga no ma tahaks näha seda inimest, kes kärsatab varahommikul köögis malmpanni, selleks, et metsas seltskonnale steiki küpsetada :D Õige küpsusastmega. Selle peale tuleb vist küll ainult minu mees. Mäletan aegu, kus sai kiirnuudleid ja viinereid metsas tehtud ja ise nii õnnelikud, et kõigil kõht täis ja meel hea. Täna enam sellist asja ette ei kujuta. 

Õhtul tegime veel Sipas sauna ja tünni ning Arvo küpsetas lapi lõhet. Tegime õunakooki ka :) Täna paastume, sest see on ikka õudne, kui palju sööki on saanud nende pühade ajal ära süüa... Õhtul on jooga ka, mis rõõmustab mind, Liisut ja Arvot väga! Jõusaal peab veel kaks päeva ootama, kuigi ammu oleks aeg saali minna. Eriti kõikide nende toitude pealt, mis on ära söödud... 

Aitäh kõikidele, kes matkale tulid! Me saame ilma mõelda nii halvaks nagu tahame, aga me saame ka ilma trotsida ja oma mugavustsoonist välja tulla. Õnneks on minu Arvo paadunud optimist, kes ikka jaksab ja viitsib korraldada ja elu huvitavamaks muuta. Ta ise ütles, et oli megaäge päev, kuigi sebimist oli palju. Ja see ongi ju põhiline! 

PS Saapad on puhtad :D

Teie Ennike