Kassa (10 aastat vana täieõiguslik pereliige)

Ükskord ma ärkasin üles ja mõtlesin, et mul ei ole kassi ja mulle nii ei sobi. Ja kui ma ärkasin üles, siis mulle ei sobinud igasugune kass. Minu vaimusilm ja kindel tahe nägi ette, et meie kass peab olema musta värvi ja absoluutselt täiesti kindlasti peab ta olema emane. Teadupärast on alati väga raske leida seda, mida sa oled otsustanud kindlasti tahta. Ma ei taha isegi mõelda, mitu kassipoega aastas pange pannakse ja ma tegelikult oleksin ju võinud võtta ükspuha kust ühe kiisu, kuid jah, tahtmine oli suurem. Nii ma Kuldsesse Börssi kuulutuse paningi ja mõned päevad hiljem Tallinna Lennujaama oma kassile järgi läksingi.

Ilusa kaasipoja sain. Omanik ei suutnud ainult ära imestada, miks otsib inimene emast kassipoega:D ja maalt sõidetakse päälinna kassipoja järgi. Minul oli kindel argument tagataskus - emane hoiab kodu ligi. Isased on koguaeg katki ja kaklevad ja hulguvad ja haisevad. Ja laisad pidavat ka olema ehk siis hiirepüüdmises viletsad, aga sellises vanas majas elades on üks hiirekütt väga hädavajalik.


Ja kütib ta kenasti. Ma olen pidanud lugematuid kordi seisma elutoas diivani peal ja ootama, millal ta oma saagiga mängimise lõpetab. Olen susisenud talle, et kui ta kohe seda hiirt ära ei söö, siis ma söödan ta hiirele sisse:P Ukse taha on ta toonud mulle orava, mullamuti, hiiri, rotte, linde, sisaliku. Ükskord ma pidin öösel üles ajama Arvo, sest kass muudkui püüdis ja sõi, püüdis ja sõi ning lõpuks, peale neljandat hiirt ta püüdis veel ühe, kuid süüa enam ei jaksanud. Tappa vist ka mitte, selle töö ta usaldas Arvole.


Majarahvas nimetab teda reaktiivlennukiks. Ta liigub ainult joostes ja mõnikord jääb mulje, et ta hoopis lendab. Ta on nii kiiresti puu otsas, et keegi ei jõua reageeridagi. Isegi isased kassid mitte:P Aga selles pole midagi imelikku, sest isased on paksud ja laisad... Emane kass võib muidugi ka vahest laisk olla. Näiteks siis, kui kaminas põleb tuli ja kõht on pilgeni konservi täis. Siis võib juhtuda küll, et emane kass on nii laisk, et ta keset puhastusprotseduure jala pealt pikali kukub ja uinub.

Tal tegelikult pidi nimi ka olema. Meil toimus siin lausa suuremat sorti ajujaht, et uus pereliige ikka väärika nime saaks, kuid sellega läks ikka nii, et kuna Robin Stef oli siis vaid 1,6aastane ja ei suutnud meie peent nimetuletist välja öelda, sai selle kassi nimeks Kassa. Toimib kenasti. Kui tahad tige olla, sisistad pikalt "KASSSSSSSSSSSSSSSSS" ja kui tahad hea olla, ütled malbe häälega "Kaššššaaa"
Ma vahest olen ta peale tige ja erinevatest kohtadest karvu kokku pühkides mõtlen, et milleks mulle seda jama vaja on ning ma olen vist umbes 200 korda lubanud ta ära raseerida, kuid... Tegelikult on mul seda kassi siiski vaja. Robinil avastati umbes kaks kuud peale kassipoja kojutoomist kassiallergia ja sugulased rääkisid, mismoodi ma pean selle looma ära hävitama/ära andma/ maale viima jne. Robinil testid näitavad ikka kassiallergiat, vahel kaks plussi, vahel ühe. Tal on keelatud kassi paitada ja kassil on keelatud Robini toas magada. Ja saavad elatud küll, ei olnud vaja ära hävitada. Tolmuallergia on neli plussi ja uskuge mind - isegi pideva mopitamisega ei suuda ma tolmu likvideerida ning ega see polegi vajalik. Elab tolmuga ka. Ja kassiga, keda meil on vaja...

Ilus loom on. Mulle väga meeldib ja mul on hea meel, et ma Lennujaamast ta Märjamaale tõin. Ja nagu ikka on kõik tasakaalus - mina kasvatan lapsi ja looma, Arvo ainult hellitab:) Seega, ega ma Kassa lemmik pole, sest ma ei anna nii palju konservi, kui Arvo, aga see on paratamatus - keegi peab kasvatama ka!

PS. Ükskord Arvo oli "ülemõistusekaua" kodus ja kass sai üleliigsest konservitarbimisest nahalööbe. Tema seda muidugi ei tea, et ta sellest samast konservist sügeles ja Arvo arvab endiselt, et küllap see ikka oli pesupulbriallergia:D