Jõulukuu

Täna oli esimene hommik, kui meie poistel käisid päkapikud. Robin ei usu päkapikutamist juba ammu, Sebastian on alles siiralt päkapikuusku. Mina ootan nüüd, et see läbi saaks. 24 päeva pingsat mõtlemist, mida panna Sebastiani sussi sisse. Kommi ei söö, šokolaadi ei söö, küpsist ei söö, puuvilju ei söö. Valikus on piparmündi Orbit, pipamündi Tic-Tac ja jäätee. Valik on niru, kuid eks siis saab pliiatseid ja muid vidinaid kasutatud. Ega päkapikud tulemata jää:)

Mina aga mõtlen hoopis millestki muust. Päkapikud on lastele ja kingituste rõõm on ju ka ikka lastel esikohal. Ma vähemasti arvan nii.  Minu jaoks on jõulud rahuaeg. Ma siiralt soovin, et kasvõi selle ühe kuu suudaks inimesed olla leplikumad, sallivamad, hingelt kenamad. Kahjuks on mul jäänud mulje, et kõik toimib hoopis vastupidi. Aastalõpukuusse jäävad lõpetamist vajavad asjad, jõulustress, veerandi lõpp. Inimesed tormavad ringi nagu peata kanad, ostavad vajalikku ja mittevajalikku. Nuumavad kaupmehi ja ettevõtjaid iga nurga peal. Õpetajad võtavad õpilastelt viimast, hullemal juhul on mõnel aineõpetajal detsembri alguseks e-kooli kantud ainult üks hinne.Vanematel on stress, sest laste soovid kasvavad iga aastaga järjest suuremaks ja kallimaks. Reklaamidki näitavad, kuidas jõulupuu alla jõuavad ainult televiisorid, sülearvutid ja nutitelefonid. SEBi ja Delfi heategevusprogramm loodab heade inimeste abiga kõikidele vanemliku hoolitsuseta jäänud lastele saada kingitused. Mõtlesin ka, et teen ühe kingi Raplamaa lapsele, kuid seal olid selleks hetkeks juba kõikidel lastel kingid olemas. Vaatasin siis teisi maakondasi ka ja silma jäi Lääne-Virumaa, kus igal lapsel oli sooviks saada nutitelefon ja annetussumma oli 80 eurot. Minul oli hämming. Küllap kellelgi veel, sest nüüd on ka sealsete laste kingisoovid reaalsetesse piiridesse jäänud ja kõikide kingisoovid on täidetud.

 

Jõulude mõte? Saada häid ja kalleid kingitusi. Maast ja madalast. Omada kõige uuemaid tehnoloogilsi saavutusi. Sebastian ütleb, et jõulud on tore aeg, saab tasuta kingitusi:) Õnneks ei ole mu laste soovid nii suured, et ma peaksin kahe käega pead kinni hoidma ja appi karjuma. Juba teist aastat ei osale ma ka suguvõsa jõululoosis. Tegelikult just sel põhjusel, et kingisummad on läinud nii suureks, et kui teha neljaliikmelisele perele kingitused, kipuvad summad jõudma 100 euro piirimaile (koos bensiinikuluga, sest ega Märjamaalt nii peeneid asju pole võimalik saadagi). Minu jaoks on seda palju. On kuidagi nii juhtunud, et inimesed ei tunne enam rõõmu isevalmistatud asjadest. No kellele ma kingiksin villased sokid või purgitäie isetehtud müslit? Valus on vaadata seda purgitäit veel aasta hiljem....

Minul on jõuludega seoses teised soovid. Mina tahaks koos olla. Teha erinevaid tegemisi - nii söödavaid kui mittesöödavaid. Üle kõige tahan ma, et ei oleks riidu. Erinevat riidu erinevate sugulaste vahel. Tegelikult ma tahan seda aasta läbi, aga see tundub juba lausa ilmvõimatu olema:) Igatahes, ma soovin teile kõigile, kes te siit blogist läbi käite, kaunist jõulukuud. Te kindlasti saate osa meie tegemistest ja toimetustest, nii söödavatest kui mittesöödavatest. Ja ärge laske end hullutada reklaamidest ja järjest süvenevast tehnikahullusest. Tehke piparkooke ja kuduge sokke - äkki keegi siiski veel soovib:)

PS. Fotod on eelmise aasta jõulukuust. Selle aasta omad ootavad veel tegemist:)