27. novembril 2011 esilinastus Astrid Lindgreni Karlsson katuselt. Lavastaja Vahur Keller ja peaosatäitja Tarmo Männard. Kõik, kes on lugenud raamatut ja vaadanud kunagi ETV telelavastust ning käinud nüüd seda tükki teatris vaatamas, siis ma usun, et keegi ei üllatu, kui ma ütlen, et väga kokku pressitud teema. Ega ma ei nurise, 5 euro eest on seal näha küll ja veel. Lavakujundus täitsa vahva, Karlsson on päriselt ka lae all ja elus koer lava peal.
Mina aga tahaksin natukene nuriseda ikkagi. Mulle on alati jäänud raamatust mulje, et Väikevenna ema ja isa on sellised soojad ja armsad. Selles lavastuses aga ei olnud seda peresisest soojust. Kõik tundusid kuidagi kõrgid ja külmad. Natukene häiris mind ka see jubejube kollane. Kõik oli kollane: lavakujundus, osatäitjate riided, aksessuaarid. Küllap see oli millekski vajalik, et see kõik just nii oli. Põhiline selle kõige juures aga on see, et Sebastiani jaoks oli antud lavastus nagu rusikas silmaauku. Robin ütles, et tema arvates Sebastian ainult naeris terve selle etenduse aja. No mina võin ju kõrvaltvaatajana öelda, et ega nii jube naljakas ka ei olnud, kuid need, kes teavad, need teavda, et Sebastianit ajab naerma, kui kellelgi on midagi nihusti. Näiteks kuklid varastatakse ära või Rullele virutatakse supitirinaga vastu pead või tont hirmutab proua Sokku või ... Ega pole vahet, mis järgmine "või" on. Point on selles, et Sebastian nautis etendust täie raha eest ja teda ei häirinud ei kollane ega poolte asjade vahele jätmine. Mulle natuke tundus, et V klassi jaoks oli etendus pisut titekas, aga õnneks keegi väga ei nurisenud ja ikka naersid ka, kui nalja sai.
Peale etendust me külastasime Nukumuuseumi.
Nukumuuseumiga on nüüd küll selline lugu, et sinna tasub minna igaljuhul, kuid mitte klassiga. Pigem omapäi ja väikese seltskonnaga. Seal on vaadata palju, kuid klassi miinuseks on inimeste rohkus. Seega, paljud asjad, mida lapsed oleksid tahtnud teha (näiteks nukke liikuma panna), nad lihtsalt ei saanud. Aeg ei võimaldanud.
Soovidekaevu juures sai sente torusse lasta ja siis pidavat soov täide minema. Sebastian lasi venna julgestusel sendi, soovis poolkõva häälega oma soovi ja ütles täiskõva häälega Robinile, et tema sellist jama siiski ei usu. Olgu nende soovidega, kuidas on, kuid hullem lugu oli klaasist põrandatega. Sebastian kartis neid väga.
Kogu sellest nukumajandusest olid Sebastianile tuttavad vähesed nukud, kuid ühtesid ta tundis küll. Vähemasti arvas tundvat. Sööbik ja Pisik. Raamatut olete lugenud? Pilte olete vaadanud? Ilusad mehikesed, üks punapea, teine mustajuukseline. Sellised armsad, et ei teki tunnetki, nagu nad ei võiks mu suus elada. Ma nüüd näitan teile Nukumuuseumi Sööbikut ja Pisikut ja küsiksin, et kust need küll välja kargasid?!
Ühe korra sai Sebastian seal muuseumis täitsa rõõmus ka olla. Siis, kui kõlaritest kostus Karavani esituses jõululaul "Aisakell". Ma ei hakka pikalt üldse rääkimagi, et meie sellejõulune jõululaul on jällegi ainult toosama aisakell. Ei suuda ta jätkuvalt ühtegi teist jõululaulu kuulata. Seda õnnelikum ta oli, kui tuttavat laulu kuulis. Vot nii õnnelik:
Ristis sõrmed... Uus ja pidev asi
Tegelikult oli tore päev. Märjamaa Gümnaasiumi Va klassi seltsis. Etendus oli vahva ja muuseumi kohta sain just nii palju infot, kui minu jaoks oluline oli - tuleb ise minna:D
PS. Nukuteatri fuajees olev akvaarium on ka meil alati üks vaatamisväärsus. Küllap ma endalegi kunagi kalad saan:)
Soovitus siis oleks järgmine: Karlssonit tasub vaatama minna, eriti siis, kui pole lugenud raamatut või näinud telelavastust ja Nukumuuseumisse minge kindlasti! Ärge ainult suurt kampa kokku ajage. Kogumus jääb sellisel juhul nadiks. Mina lähen sinna kindlasti veel ja lisaraha eest meisterdan nukumeistrite juhendamisel poistega nukke ka. Kogemuse saamise eesmärgil:)
Ma ikka võtan hoogu, et Nukuteatrisse minna. Ja nukumuuseumisse. Sa andsid hoogu juurde :) Ja Karlssoni kohta - kui ma seda mingi x aastat tagasi (nii 2004 vist) Pärnus Endlas vaatamas käisin, siis ema-isa tundusid tõepoolest hästi soojad isiksused. Ja see proua Sokk täiesti kohutav tegelane. Olin tollal praktikal ja praktikajuhendaja palus mind enda klassiga kaasa. Etenduse lõpupoole pühkisin salaja pisaraid :D Järelikult läks väga hinge ja oli hästi tehtud :)
VastaKustuta