Vastlad

Ei saa mitte vaiki olla. 

Kuna ma olen seotud sellise perekonnaga, kus toitumine on valus teema, siis aegajalt ma pean olema eriti usin. Mõnikord ma võin olla lihtsalt leidlik. Ja teinekord mul on kõrini ja me sööme lihtsalt pastat hakklihaga. Vastlapäeval ei saa kõrini oleku taha pugeda. Kuigi tahaks, sest mul on kuri kahtlus, et tõenäoliselt on mu elus hetkel üks kiiremaid perioode ning sellega hakkama saamine on üsna rusuv. See aga on hoopis teine teema. Leidlik ema, kellele üks kord aastas hernesupp maitseb (juhtumisi juhtub see kokku langevat vastlapäevaga:D), peab trotsima ajanappust ja hakkama õhtul kell viis suppi keetma, sest kes seda sulle ikka keedab, kui sa ise ei keeda. Loomulikult ei maitse Sebastianile hernesupp. Või peaks ütlema, et ta keeldub maitsemast, sest kuidas saab mitte maitseda asi, mida pole keeleotsaga puudutanudki?! Ühesõnaga, vastlapäeva supid valmisid sellised:

Hukkamõistmise mõttes ma siiski kuulsin ära ka lause, et kui ei maitse, siis vahtigu ilma ja olgu näljas, aga ma ei lasknud sellest ennast häirida, sest hukkamõistja ei tunne minu last. Üht ma ütlen küll - meie henesupp, mis valmis Elise retsepti järgi, oli väga hea. Sebastiani Salvesti purgisupp on aga üks selline toit, mida ma vabatahtlikult küll pole nõus sööma:D

Kuklid olid meil ka isetehtud, hästi tehtud ja ikka kahte moodi tehtud, sest kui ühed saavad, peab teine ka saama. Hurjutajate õpetusi kuulates muidugi võiks mõelda, et no jessas küll, ärgu söögu:D Aga sööb ikka - lihtsamalt ja karta on, et tervislikumalt. Seega, vastlakuklid valmisid sel aastal sellised:

Sebastian ütles, et see kukkel ei maitse sugugi nagu paljas sai. Hoopis mõnus vastlakukli maitse on. Ja sellesse palun suhtuda nüüd kui ülimasse komplimenti, sest selliseid lauseid kuuleb selle lapse suust ainult väga harva ja tavaliselt lihaga seoses. 

Et aga vastlapäev ikka täielik oleks (vaatamata sellele, et pikka liugu ei jõudnudki lasta (välja arvatud Robinil)), siis päris õhtul tuli veel Arvo õde Lea ja rääkis õhinal, kuidas tema oli kuulnud päeval Vikerraadiost, et vastlapäeval peavad naised kõrtsis käima punast viina joomas. Kõrtsi ta mind ei sundinud, aga pudelikene kangemaga oli tal kaasas küll. 

Kes oleks uskunud, et ma vastlapäeval Essaga likööri joon või sõbrapäeval Essaga Pavlovat söön. Ta küll ei osanud mulle öelda, mis minuga halba juhtub, kui ma selle napsu vahele jätan, aga ta arvas, et küllap me midagi pikka ja hirmus head ikka saame, kui vastlapäeval punast rüüpame:D Noh, elame näeme!