Vendlus

Kui Sebastian sündis, oli meie elu nagu õudusfilm. See laps ainult kigises ja vigises ja karjus ja röökis. Gaasivalud. Toidutalumatus. Atoopiline dermatiit. Ülisuur veevajadus. Võõrastamine alates teisest elukuust. Noh, selline titt, et mul siiani ükski tita ülevoolavaid emotsioone ei tekita. Sebastian ei tahtnud kedagi ega midagi, ainult mind ja oma isa. Robin oli tema jaoks nagu mingisugune häiriv asjaolu. Ei tahtnud ta teda näha, ei lubanud Robinil end puudutada, joota, sööta. Mitte midagi. Rääkimata mingisugustest kallidest või musidest. Kui Sebastian oli pooleteise aastane, ütles perearst, et kui Robinist ja Sebastianist siiani pole sõpru saanud, siis ei juhtu seda kunagi. Tavaliselt mul ei ole hea meel, kui arst eksib, kuid seekord ma pean küll ütlema, et ta eksis ja mul on selle üle väga hea meel.

See sõpruse kujunemine on olnud pikk ja raske tee. Eriti raske on see olnud Robini jaoks, sest vaatamata oma mõistlikule meelele ja suurele südamele on ta ju siiski ainult laps. Vanem laps. Vanem vend.  Ma muidugi ei tea, mida Sebastian on tundnud või mõelnud, kuid ega tal ka kerge pole olnud. Kui aga Robini seisukohalt vaadata, siis ma usun, et ta on korduvalt tundnud ahastust, sest ta on tahtnud head, aga Sebastiani silmis on kukkunud kõik välja halvasti. Tavalises peres on pisikestel lastel alati hea meel, kui suur vend/õde neile tähelepanu pöörab, kuid meie peres on see vastupidi olnud. Muidugi on see jätnud Robinile tihti tunde, et ongi parem siis mitte sellest kisakõrist välja teha. Nüüd on see koht, kui ma ütlen, et mul on vedanud oma suurema lapse iseloomu ja südamesuurusega. Ma usun, et justnimelt tänu nendele kahele tegurile on Robinist ja Sebastianist nüüdseks saanud sõbrad. Sebastian suudab nüüdseks isegi juba natuke kallistada Robiniga, mis on puhtalt Robini kavalusega saavutatud. Nimelt  hakkas Robin rääkima Sebastianile, et kui sa mulle annad ühe kallis, siis ma näen öösel unes mõnda huvitavat seiklust, kus me oleme koos. Sebastian annab kalli ja hommikul kuuleb huvitavat juttu, kuidas nad kaevasid koos liivakastis hästi sügava augu ja sattusid Ameerikasse ja seal nad ujusid sügavas-sügavas meres ning haikala neelas Sebastiani alla, kuid Sebastianil oli kaasa suur mõõk ja....jne. Ja niimoodi saab Robin oma õhtukalli. Minu meelest on see väga armas ja mul on hea meel, et Robinil ei ole kadunud tahe.

Tore on, et nendest on saanud sõbrad ja tõesõna - Robin on kolmas inimene tähtsusejärjekorras Sebastiani elus. Robin võib talle ema-isa puudusel süüa tõsta, Robin tohib aidata mingeid riideid selga, Robin võib juhendada. Need on kõik need asjad, mida vanaema näiteks ei tohi teha. Seega on Robin ka mulle väga oluline abimees, kui mul on õppesessioonid ja Arvot pole ning vanaema hoiab Seebut, sest suur vend on see, kes võib süüa anda. Aga. Vaatamata sellele ilujutule tegin ma neile neli päeva tagasi tabelid, kuna ma olen hullumas nende kaklustest. Ühel ööl peale järjekordset suuremat tüli poistega ma ei saanud magada ja mõtlesin, et ma pean midagi ette võtma, et nende vahel esineks vähem narrimist ja löömist. Narrimine siis Robini poolt ja löömine Sebastiani poolt.

Tänaseks on kolm päeva tabelit täidetud. Mina ei tea, kas asi on preemias või milles, aga tabelid on suhteliselt sinised. Robinil üks punane ja Sebastianil kaks punast. Sebastianil on raskusi enesevalitsemisega närvilistes olukordades, näiteks lauamängus pähe saades. Robin aga on tõesti üritanud narrimisest hoiduda ja ma tunnistan ausalt, et  kodune õhkkond on rahulikum. Pole narrimist, pole ka otsest kallale kargamist. Ma tundsin ühel hetkel, et ma olen nagu hüüdja hääl kõrbes ja ma seletan, seletan, seletan, aga midagi ei muutu. Nüüd neil on motivatsioon hoiduda intriigidest. Kumbki poiss teab, milles asi seisneb. Neile on seletatud, millised on reeglid ja kuidas nad preemiani jõuavad. Edasine on nende enda asi, kas nad soovivad preemiat või mitte, mis muuseas ei ole mitte midagi ülemõistuse ihaldusväärset, kuid hetkel tundub, et neile sobib.
Ma ei tea, kas see kõik mõjub ka pikemas perspektiivis, kuid minu mõistus oli otsas. Ma olen küll rõõmuga jälginud seda sõbraks kujunemise asja, kuid mulle vahest tundub, et see protsess on nii vaevaline ning ma jään ennem halliks või kiilakaks, kui ma olen jõudnud nad inimesteks õpetada/suunata/kujundada/arendada. Ma nüüd siis mõnda aega proovin sedasi ja vaatan, kuhu ma välja jõuan. Kas jäävad juuksed alles või pean hakkama paruka peale mõtlema:D