Poistel algas vaheaeg:)

Juhuuuuuuuuuuuu!!!!!
Mõnikord on õnneks väga vähe vaja ja uskuge mind, see, mis ma praegu ütlen, on sulatõsi. Ma olen nii õnnes, et hakkas vaheaeg ja ma ei pea enam iga hommik kell 6-7 tõusma. Vot nii vähe ongi minu õnneks vaja:D

Ma eriti pikalt täna ei seleta, sest viimase hetke mutt tegeleb õppetööga. Homme on üks eksam ja praktika seminar. Selleks, et eksamile saada, peab olema veel üks tunnikonspekt tehtud ja te võite kaks korda arvata, kas mul on see olemas. Esimesel korral pakute õigesti:D

Tahtsin kiita oma Robinit. Südamest ja päriselt. Samas tahan talle öelda (ma tean, et sa mu blogi loed:D), et  kõik viied ei ole eesmärk omaette ja Sinu tublidus ei vähene, kui viite seas on neljad. Täna olen aga tõesti uhke. Ja mitte selle pärast, et tal tuli kokkuvõtteks viieline tunnistus, vaid hoopis selle pärast, et vaatamata jalgpallile ja pubeka pealetungile on tema käitumine hea (II kooliastmes eeskujulikku üldse polegi, hea on kõige parem). Ta näeb ja teab, et kui keegi õpilastest on mu tunnis väga pahasti käitunud, siis see teeb hingele haiget ja ma olen ikka talle rääkinud, et iga õpetaja on kellegi ema või isa, kellegi tütar või poeg, kellegi naine või mees ja iga õpetaja elab seda üle (igaüks omal moel), kui õpilane talle tahtlikult haiget teeb (sorry, õpetaja Riina.... ma siis seda ei teadnud:)). Ma loodan, et toetava pere najal ta suudab jääda iseendaks, sest rohkemat polegi vaja - siis juba ongi ju väga hea!

Sebastianil oli ka täna viimane logopeedi tund. Tegelikult oleks võinud temaga käia jaanipäevani, kuid Seebule ei sobinud, et vennal hakkas puhuks ja temal ei hakka. Las siis hakkab... See paar tundi ees või taga - Anul ka vaja maasikaid rohida:D

Kuidas õppeaasta möödus? Mina arvan, et hästi. Anu on teinud kõik võimaliku ja samas "R" täht pole ikka selge. Küll tuleb, usun mina. Palju olulisem on see, et Sebastian on õppinud väga palju uusi mänge, ta on õppinud paremini taluma kaotusi. Ta peab alalõpmata ennast ületama, sest uue mänguga tutvuse tegemine on talle keeruline. Ta on õppinud oma emotsioone natuke vaos hoidma (eriti, kui ta näeb Anu selja tagant minu pahast pilku). Numbrid on selged, arvutamine on selge, kella tundimine on täiesti arvestataval tasemel (ka minutite arvestuses) ja kui 35 minutit on juba tund olnud, siis ta teab täpselt, et 25 minutit kestab veel. Tähtedega on olukord nii ja naa, aga kindlasti mitte lootusetu. Ja kui Anul on ilusasti võti ukse ees, saab pea iga mänguga mängitud. See ei loe, et mõnest mängust ühte lehte juba sajandamat korda ja kinnisilmi, sest uue lehe valmine on nii hirmus.

Mõnikord on neil raske ka. Sebastian on väga iseteadlik ja tema ümber rääkimine on suhteliselt võimatu. Anu on leebe ka muidugi - mina nii kergelt alla ei anna, aga no mul on teistsuguste asjade pärast vaja võidelda. Sebastian tõmbab Anul koguaeg naha üle kõrvade ja ise on ta selle üle hirmus õnnelik. Anu aga ei lase ennast sellest häirida, tema teeb sama leebelt oma tööd edasi. 

Minu jaoks on hea tunne ka see, et Sebastian teab väga palju. Ta oskab vastata nipiga küsimustele või siis kõnekäände lahti seletada.  Mulle jääb kõrvalistujana mulje, et ta teab rohkem, kui peaks. Aga ma olen ema ka - mulle võib paljugi tunduda.

Sügisel uue hooga. Anuga töö jätkub, sellest on Seebule palju kasu. Robin läheb VI klassi ja küllap sellest tallegi palju kasu on:D Aga nüüd nad võivad puhata ja mängida. Jalkat. Nii palju, kui süda kutsub:)