Toredad päevad Soomes

Mõnikord on hea, kui naine hakkab vinguma, et mina küll ei ole sellega nõus, et sa alles kolme nädala pärast koju tuled:D Ja mina olen selle koha pealt super vinguja. Nii kui tuleb muudatus koduskäimise graafikus, on minul kalanägu peas ja mast maas. No ja tal ei jäänudki muud üle, kui meid hoopis enda juurde sebida ning ma ei pea ju ometigi pikalt seletama teemal, et selline sebimine mulle juba meeldib!

Arvol on mingisugune kiiks. Mulle see kiiks meeldib, kuigi ma vahest kardan, et see kõik valmistab talle rohkem stressi, kui asi väärt on. Nimelt on ta arvamusel, et ta peab pidevalt midagi huvitavat välja mõtlema. Seetõttu ei raisanud ta ka aega meie Soome jõudmise plaanidega, sest me põhimõtteliselt astusime Baltic Printcessist maha ja astusime järgmise paadi peale, sest Arvo oli tulnud vahepeal mõttele, et me läheme vaatama Soomelinna. 

See oli nagu mingi Kopli tramm:D Inimesed seisid külg külje kõrval ja mina hoidsin küll hinge kinni, kas me ikka elusa ja tervena kohale jõuame. Muidugi jõudsime! Soomelinn on selline linn, mis on müüride sees. Me saime seal juppi maad jalutada, nii umbes 6 kilomeetrit mööda kindlusi ja mägesid. Arhitektuur on seal hoopis teistsugune kui Helsingis. Poistele meeldisid kõige rohkem koopad ja kambrid. 

Minule meeldib ka vaadata ja kõndida ja pildistada ja olla, aga nagu ikka ühele naisele kohane, siis karvapallidst ka mööda vaadata ei suuda:D

Soomelinnast tagasi me sõitsime alles 20.30 paadiga. Helsingis käisime "rämpsu" söömas ja Heinolasse jõudsime alles kella poole kaheteistkümne ajal. 

Laupäeva hommikuks ei olnud ikka veel keegi haigeks jäänud ja selle puhul oleks võinud lausa punase risti kalendrisse teha:D Eriti imelik oli veel see, et vihma ka ei sadanud. Ja kui kõik on ikka väga hästi, siis tuleb ju teha ainult toredaid asju. Me käisime linnufarmis või -aias või ma ei teagi, kuidas seda kohta päris täpselt nimetada. Seal oli erinevaid linde, kes mingil põhjusel ei saaks looduses hakkama (näiteks murdunud tiib) või siis mitte Soome kliimas elavad linnud. 

Ja siis oli seal üks lind.... Selline armas, sulgedeta, silma vahtiv napakas, kes koputas nokaga sama palju klaasile, kui mina küünega. Igavesti kole sulgedeta lind, kes vaatab sügavale silma sisse:S Ja nüüd on see koht, kus Arvo ütleb, et sa ei saa tervet maailma päästa, aga mina ikka loodan, et ta läheb järgmine nädalavahetus tagasi Heinolasse ja toob selle koleda linnu mulle:D Ikka selleks, et linnul läheks stress ära ja saaks endale ilusad suled kasvatada. 

Veetorni kohvikus käisime ka ja seal oli parasjagu puureljeefide näitus. Väga ilusad tööd olid, aga selle kohviku suur miinus oli kohutavalt umbne ruum ehk siis termomeeter näitas siseruumis 28 kraadi. Ma ei kujuta ette, milline see temperatuur siis veel kuumal suvepäeval võiks olla. Sebastiani jaoks oli õudne ka lift, seega ta oli väga rõõmus, kui me sellest hoonest lahkusime. 

Kuna Arvo töökaaslane ostis endale mõni nädal tagasi purjeka, siis me pidime loomulikult sellega sõitma minema. Arvo ostis poistele päästevestid ja nii me Heinola vetes kolm tundi seilasimegi. Ma alguses kartsin ikka väga-väga. Võõrad veed, võõras laev, äsja laevaomanikuks saanud paberiteta laevakapten, aga ma pean kiitma purjeka omanikku. Kuna ta teadis, et ma kardan, siis ta vältis igasugu jama, et ma saaksin end kindlalt tunda ja lõppkokkuvõttes ma saan küll öelda, et kuigi ma alguses arvasin, et me võiksime ikka toredate asjadega tegeleda, siis purjeka pealt maha tulles ma suutsin öelda, et sõit oli nauditav:)

Uskumatu, aga pühapäeva hommikuks ei olnud ka keegi veel haigeks jäänud:D

See oli selline natuke rahulikum päev oma veidrustega. Kuna meil Arvoga sai läbitud 13 aastat katseaega (jumal teab, mis värk selle katseajaga on:D), siis minu kindel soov oli teha kooki. Mis te mõtlete, et see on mingi kerge asi või? Ei ole. Jahu ostmine oli täitsa raske isegi minu mehe jaoks, kes on viimased 6 aastat pm Soomes elanud. Miksriks oli meil Fiskarsi vispel Arvo kondiauruga:D Koogiks oli Brita kook ja nüüd võite ise mõelda, kui palju kondiauru kulus. No ja mina ei tea, kuidas need Eestist Soome kolinud inimesed nende veidrate maitsetega harjuvad, aga mina jään endale kindlaks, et parima koogi saab Alma vahukoorest ja Tere kohupiimakreemist. Päris keeruline on muidugi ka kooki teha võõras köögis, kus isegi kandiku pead ise valmis meisterdama. Ma muidugi võin juba öelda ka, et kook sai otsa - järelikult kõiki võõrad maitsed ei häiri.

Õhtupoole käisime Kumpeli spas. Saunasime ja ujusime. Igas ujumise tõmbes ma muidugi tundsin rahamaitset ja Märjamaa ujulas käimine tundub peaaegu nagu tasuta. 

Esmaspäeva hommikuks on Sebastianil nohu:D Isa auto oksendas ta ka täis, kui olime peaaegu Helsingi sadamasse jõudnud. Meie tulime koju, Arvo jäi tööle. Tema tuleb jaaniks koju.

Hästi tore oli! Mulle meeldib, et meile meeldivad ühed ja samad asjad ja et me tunneme end alati hästi, kui me teeme toredaid asju. Sel polegi vahet, kas me ujume, matkame, sööme, kokkame, jalutame või oleme. Poiste puhul pole ka vahet, mida neile välja pakkuda toreda tegevusena - kõik neelatakse alla ja ollakse rahul. Minu jaoks on põhiline, et keegi ei jääks väga kauaks telekat vaatama:D