Mõnikord me teeme seal ülikoolis selliseid asju ka, millest tõesti on kasu ja mida on kohe rõõm teha:D Näiteks sokkide ja kinnaste kudumine. Võib ju mõelda, et mul pole aega ja milleks küll, aga ega sa ikka pead oskama vabalt sokke ja kindaid kududa, kui tahad olla käsitöö õpetaja. Mulle meeldib kudumine, väga. Ma koon vabast tahtest ka ja mitte ainult sokke. Kirjatud sokke ega kindaid ei olnud ma varem teinud. Seega - päris esimesed.
Ma olen väga loll ja järjekindel:D Muudkui harutasin ja proovisin aga uuesti. Esimest sokki kudusin kolm korda uuesti ennem, kui rahule jäin. Küll oli väike, küll suur, küll valet värvi vahereaga. Sebastian küsis juba, et mis ma arvan, kas ma ikka saan need sokid ja kindad kunagi valmis :D Ma vastasin, et Sassi abiga kindlasti saan:P Sass ju arvab raudpoltkindlalt, et ta oskab maailma häste kududa.
Mis ma oskan kosta - ikka saab valmis, miks ei saa:) Kindlasti saab paremini ja ilusamini, kuid ma ise olen rahul. Eriti hea meel on mul selle üle, et ise tegin ja õigeks ajaks sain valmis ka. Isegi ennem aega, mis tähendab, et ei olnudki seekord viimasehetkemutt.
Ja järjekord on ukse taga, kes selliseid sokke veel tahavad. Robin ütles kohe, et see on ebaaus, et Sebastian sai sokid, aga ma vabandasin end välja, et tal on ju kõige väiksem jalg ja käsi ning minul ju nii kiire-kiire. Lubasin talle ka sokke, kohe, kui natuke leebemaks see eluolu läheb. Ja muidugi ema. Tema hakkas ka protesteerima:D Ma vastasin selle peale nagu Pettson, et muidugi saab! Ükskord ikka saab:D
Aga mina!? :D Ma võin poolikud kindarandmed sulle ette anda juba :D Tubli oled, ilusad kindad-sokid said valmis! :)
VastaKustuta