Vandersellid

Kui elad oma õue all
ei tea, mis toimub kaugemal...

Arvo vahest laulab seda viisijuppi, kui oleme sattunud kusagile kaugemale oma õuest. Minuealised kindlasti teavad, kes on Vandersellid ja seda laulu teavad ka. Meie lapsed ei tea neist asjadest midagi. Nemad vaatasid täna Eestimaa kaarti ja Robin ütles, et sellest võiks lausa ühe raamatu kirjutada, kus me kõik siin samas Eestis käinud oleme. 

Raamatut me kirjutama ei hakka, sest meist keegi pole kirjanik. Robin arvab muidugi, et temal on veel kõik eeldused olemas saada advokaadiks, kirjanikuks, teadlaseks, psühholoogiks, kosmonaudiks jne. Isale ta ütles eile, et viimase rong on läinud :)

Kuna kirjanikku pole, siis ma pean ikka ise natuke kirjutama.

Nagu öeldud, ei saa ainult oma õue all elada. Mõnikord jääb Sipa ka liiga oma õueks. Mõnikord on kohe selline tunne, et peab minema kaugemale. Tegelikult ei jäta poisid ka meile suuremat sorti valikuvõimalust, sest niimoodi tasakesi, mokaotsast hakatakse mainima, et pole ammu kuskil käinud või võiksime minna kuskile või midagi sellist. Tagatipuks lugesin mina kogemata laupäeva hommikul lehest, et sügisel on rabad ja sood oma värvidega tõeliselt kaunid kohad.

Ja nii me jõudsimegi Pärnumaale. 

Käisime Riisa matkarajal või oli see nüüd rabarada või õpperada. Ma ei suudagi täpselt meenutada või siis tegelikult pole ka väga vahet - kõik pakutud variandid on ju õiged. Tutvusime levinumate rabataimedega, millest hetkel olid esindatud jõhvikad, kanarbik, tupp-villpea, huulhein. Ja muidugi männid ning hästi vaadates mõned kased ka. Sebastian oli erilises vaimustuses laugastest, mis kirjade järgi ja ka mõõtmistulemusi arvestades olid väga sügavad. Talle tundus uskumatu, et sellised väikesed "lombid" võivad olla nii sügavad. Mingil hetkel hakkas ta neid lompe kokku lugema ja oli jahmunud, kui palju neid oli.

Mõned meist maitsesid rabavett, sest Robin teadis rääkida, et see vesi on puhas ja inimene võib seda juua. Arvo kinnitas Robini juttu ja nii nad seda vett siis maitsesidki. Sebastian muidugi keeldus. Kui ta oleks olnud nõus maitsema, siis mina oleks küll infarkti saanud, sest minu Napolioni kooki ta pole nõus maitsema ja siis läheb rappa ja hakkab vett, mis on pruuni värvi,  proovima... Kõlab napakalt! Samas - tegelikult on kõik tema toiduproovimised napakad, sest iialgi ei tea, millal ta võib öelda, et ma nüüd proovin seda või teist asja. 

Vaatetornis einestasime, sest teadaolevalt muudab kõndimine, värske õhk ja ebatavaline keskkond inimesi, eriti lapsi, näljaseks. Seekord olid menüüs võileivad ja tee. Kiiresti ja lihtsalt. Vaatamata ilusale sügisilmale oli tornis siiski suhteliselt jahe. Nii et - soe tee kulus marjaks ära. 

Kõhud täis ja meeled head kõndisime raja lõpuni. Kohtasime laudteel päris palju erinevaid vaksikuid. Sebastian siis spekuleeris, milline liblikas kellestki võiks saada. Tema suurim soov on, et uuel suvel me läheksime kuskile soosse pääsusaba püüdma, sest tema teab, et just seal need ringi lendavadki. 

4,8 kilomeetrit sai nii kiiresti läbi, et ma julgesin avaldada arvamust, et järgmine kord võtame mingi vähemasti 10 kilomeetrise matka ette, sest vähemaga pole üldse mõtet koduõuest välja sõitagi (tegelikult on ikka mõtet). Ja siis vaatas Arvo tükk aega kaarti ning ütles, et käime ühes kohas veel. Nii me sattusimegi Karukose rippsillale. Nalinumber! Mu meespere pelgas seda silda natuke, sest see oli tõesti üks igivana nikerdis, kust polnud kuskilt isegi kinni hoida. Ja siis mina, kes kardab iseenda varjugi, ei kartnud mingisugust kõikuvat silda :) Sest mis on kõige hullem, mis juhtuda saab? Kukud jõkke :) Noh, siis ujud välja, mis ikka teha. Ma siis ütlesingi, et ujun välja, võtan kõik oma märjad riided ära ja panen autos soenduse põhja. Arvo arvas, et siis ma võiksin ju lausa hüpata jõkke :) Tõeline sõber ikkagi. Igatahes - ma natuke kiusasin ka neid, kui nad keset silda olid, sest mul oli nii hea meel, et lõpuks ometigi on midagi, mida mina ei karda ja teised pelgavad, sest seda nalja ikka teate, et mis neist veistest ikka karta räägib inimene, kes kardab ämblikku :D 

Ja ikka ei saanud isu täis. Ilm oli ilus, seltskond mõnus, kõhud polnud tühjad, jalad polnud väsinud ja kuna me iga päev sellesse kanti ei satu, võtsime jalge alla veel Ingatsi matkaraja. Tervet rada me läbi ei käinud, läksime ainult vaatetornini, sest nagu pühapäeviti ikka, kulub koolilapsel pool puhkepäeva õppetööle. Käisime ära Kuresoo juures ja saime osa rabanõlvast, ronisime vaatetorni ja saime oivalise vaatepildi osaliseks, sest vaateväljale jäi tõeliselt kaunis sügisene raba.

Millised värvid! Kas teate, et näiteks ainuüksi haavalehed on maha langedes kollast, punast, oranži, rohelist ja pruuni värvi. Rääkimata nendest toonidest moodustnud kirjud lehed. Et huulehein või mis iganes hein on muutunud otstest kollaseks, tekitades seetõttu roheluse keskele kollaseid mättaid. Ja kogu selle ilu keskel need looklevad laudteed, mis kohati on libedad. Võrratu!

Kokku kõndisime umbes 7 kilomeetrit, mida ei olnud sugugi palju, sest meie lapsed sellistel väljasõitudel ei vingu. Mitte millegi üle. Tegelikult nad ei vingu eriti millegi üle, kui nüüd ikka päris aus olla. Oleme kogemata kolm sügist järjest matkaradadele sattunud (Matsalu kakarada üleelmine sügis ja Rae järve matkarada eelmine sügis) ja võin kinnitada, et selle sügise matkarajad olid kõige ägedamad. Just oma värvide tõttu. 

Seetõttu julgen soovitada uueks nädalavahetuseks plaane tehes (esmaspäeva õhtu on plaanide tegemiseks just kõige õigem aeg) - minge rappa!