Eesti Meistrivõistlused jalgpallis

Jalgpall on praegu eriti teemakohane. Seoses Maailma Meistrivõistlustega Brasiilias on meie elu küll kohutavalt jalgpalline. Kui poisid parasjagu ise ei mängi, siis vaadatakse seda televiisorist, youtubest parimaid väravaid, loetakse, arutatakse, ennustatakse, vaieldakse jne. Ööuni on nihkunud väga veidrale ajale, kuid keegi ei kurda, sest käes on ikkagi nelja aasta suursündmus :)

Kevadel algasid Eesti Meistrivõistlused ka Eesti jalgpallipoistel. Meie poisid on mõlemad esindatud Raplamaa Jalgpallikooli esindusmeeskondades. Robin mängib C1 2000-01-s (treener Lauri Mõttus) ja Sebastian F2006-s (treener Kaido Mägi). Robin on parem äärekaitse ja Sebastian loomulikult väravavaht.  

Robini mänge me eriti näinud ei ole. Ta ei taha väga, et me vaatamas käime, ütleb, et tal on siis nii suur pinge peal, et ei saa mängida. Olen tema soovi aktsepteerinud, sest tema jaoks on ju mäng ikkagi kõige olulisem. Minu vaatamishimu on teisejärguline. Ühele mängule meid siiski on siiani lubatud, sest teadis ette, et võit tuleb koju. Tuli ka, 2:0. 

Robini meeskond on hetkel jagamas IV-V kohta SK Tääksiga. Mängitud on 9 mängu, mängida veel 9 mängu. Siiani siis neli võitu ja viis kaotust. Mängupilt on iga mänguga paremaks läinud, vahepeal on väravavaht hoopis platsile toodud, kus ta teeb superhead mängu. Loodetavasti poiste koostöö muutub järjest paremaks ja saavad ehk rohkem võidumaitset tunda. Kõige löödumad olid nad siis, kui sait SK Tääksilt lüüa, sest nad olid kindlad, et teevad neile ära. Kahjuks ei läinud nii ja nüüd nad peavad ootama korduskohtumist, et tõestada oma paremust, milles nad on surmkindlad. Ka peale esimest kaotust. Esindusmeeskond teeb trenni koos korra nädalas, eraldi kaks korda nädalas. Kui koostrenne oleks rohkem, saaksid poisid kindlasti kindlust ja tugevust  juurde. Kasvaks ka üksteise usaldamine ehk siis tehtaks rohkem söödumängu. Üldpilt on siiski täiesti rahuldav ja kui üldse millegi kallal nuriseda, siis on see treeneri passiivsus talvehooajal. Kui terve sügis-talv ikka ühelgi võistlusel/turniiril ei käida, siis loota, et kevadel poiste esmakohtumisel esimesel meistrivõislusel nad vastast lööma lähevad, on ikka jaburuse tipp. 

Sebastianiga on lood hoopis vastupidised. Terve sügis-talv-kevad nad muud ei teinudki, kui käisid võistlustel :) Said tunda palju võidumaitset ja kullasära. Nüüd lammutavad oma alagrupis Eesti Meistrivõistlustel. Tänaseks on mängitud täpselt pooled mängud ehk viis mängu ja neil ei ole ühtegi kaotust. Kõik mängud on võidetud: Saku Sportingut 17:0, Harju JK Valget  8:5, Läänemaa JK-d 10:4, JK Tabasalu Valget 16:0 ja Keila JK-d 13:1. Ma ei saagi päris hästi aru, kas vastased on nii nõrgad või on meie meeskond tugev. Küllap mõlemat. 

Poisid teevad superhead koostööd. Mõned väravad on küll sellised iluväravad läbi söödumängu, et vaatad ja mõtled - on need tõesti meie lapsed?! Minu subjektiivne arvamus on, et tiimi tugevaim lüli on kaistemängija Robert-Heinrich Oolma, kes oma kiiruse ja osavusega mängib kõik läbi, kes ta teele ette jäävad. Põhimeeskonnast parimad on Andrus Kapsi, Aleks Runnel, Janar  Loorents ja Andreas Post. Kõige ilusamaid sööte teeb Hugo Miljand. Ja no muidugi väravavaht - meie isiklik au ja uhkus :)

Jalgpall on meil südames :) Nii on kirjas Raplamaa Jalgpallikooli fännisallil, mis meil olenemata ilmast igal võistlusel kaelas on :) Sebastianil on teisipäeval viimane koondtrenn, siis saabub kolmenädalane puhkus. Peale puhkust üsna varsti on laager Otepääl, mis lõppeb Otepää CUPiga. Robinil on viimane mäng ennem puhkust tuleval reedel. Uuesti hakkava meistrivõistluste raames mängud augustis, kus jätkatakse sealt, kuhu pooleli jäädi. Robinil 01. august ja Sebastianil 24. august. Augusti alguses, 8-10. august, toimub Raplamaa Jalgpallikooli korraldatud Jalkafest, kus on esindatud nii Robini vanusegrupi meeskond kui ka Sebastiani meeskond. Lahtised on veel Summer CUP ja reis Lätti (Robinil).
Jalgpalli jagub. Nii teles kui elus. Mul on nii hea meel, et mu lastel on kindel hobi, mida nad naudivad 100%. See muudab neid ka omavahel väga lähedaseks. Nii armas on kuulda, kui näiteks Seebu teeb hea tõrje ja Robin ütleb: "Minu poisu!". Mõnikord ma olen sellest jalgpallist täiesti tüdinenud. Näiteks siis, kui nad mu prillid katki lõid. Või siis, kui kell seina pealt alla kukkus. Või siis, kui nad on teinud vihmajalkat ja vannitoa põrandal on suur kuhi eriti poriseid riideid. Või siis, kui ma koon diivanil ja saan palliga vastu nägu :)
Tegelikult aga on jalgpall meil südames :) Kõigil!