Täielikud maakad

Sellest ajast, kui päike tõusis kõrgemale ja ilmad kevadiseks muutusid, oleme me rohkem või vähem olnud maal, vanaisa juures. Enamuse ajast küll tööteraapias, kuid sellel kõigel on hoopis teistsugune hingamine. Rääkisime ükskord Arvoga, et meil on justkui kaks peret - see, mis me oleme kodus ja Sipa pere, kuhu kuuluvad ka Karel ja Karmen. 

Me oleme maha võtnu ühe heki, mitu kuivanud kadakat, ploomipuud ja kirsipuud, korda teinud põõsanurga tagaaias, saaginud ja lõhkunud puid, koristanud ja kavandanud uusi riiuleid garaaži, värvinud päevitamistoole, parandanud siit ja kõpitsenud sealt. Keegi pole meil tegelikult mitte midagi teha palunud, kõik on tulnud kuidagi iseenesest ja päevade kulgedes. Arvo nimetas selle kõik ühel päeval, kui talle tundus, et tööd on ehk liiga palju, tööteraapiaks, mis on vajalik kõikidele isevärki inimestele :) Puberteetidele ka :)

Minu suure töö ülejääk ootamas jaanilaupäeva

Maal on kuidagi teine olemine. Ma ei oskagi seda seletada. Asi ei ole ainult selles, et õhtul saab sauna ja sooja ilmaga motikaga sõita. Ei ole selles, et äkkidee najal saab kalale minna. Ma ei teagi, mis see on, mis meid sinna koguaeg kutsub... Me oleme nagu santlaager - padjad kaenlas ja toidukorv käeotsas ja ikka maale. Poistele meeldib ka seal olla. Nad ei ole veel kordagi öelnud, et ei taha, ei viitsi, ei oska, ei saa, ei.... Teevad tööd ja mängivad palli, alati valmis sauna ja kalale minema. Ei ole telekaid, ei ole arvuteid, ei ole muusikat. Mitte midagi ei ole ja ometigi on nii palju... Vahest mõtlen, mis sunnib meid võtma neid magamiskotte ja ronima sauna peale magama - meie Arvoga põrandal, poisid diivanitel. Kodus on ju kõigil mugavad voodid ja pehmed tekid. Mis on see, mis tekitab lastes soovi katsuda lehma nina, kui enamus lapsi ei saa pilku ära oma nutiseadmetest?  

Midagi on selles õhus, mis meid maale kutsub. Olenemata ilmast. Eelmine nädalavahetus ütlesin mina Arvole, et ma ei taha, nii külm on, ma tahan kodus olla. Siis magasin keset päeva peaaegu kaks tundi ja ärgates panime asjad kokku ja sõitsime maale :) Seda teistmoodi hingamist tundma. 

Arvo ütleb, et me justkui poeme peitu. Küllap tema jutus on iva... Võibolla ühel päeval ei ole vaja nii peidus olla, võibolla ühel päeval ei ole nii palju tööteraapiat vaja, võibolla ja võibolla. Täna on nii ja mitte teisiti ning võib täiesti kindel olla, et küllap me nädalavahetusel jälle maale läheme :)