neljapäev, 26. juuni 2014

Oh kooliaeg, oh kooliaeg...


..millal Sina tuled?

Kui küsida väikeste laste käest, kas nad tahavad kooli minna, siis üldjuhul on ikka vastus jaatav. Sebastian aga üldjuhu alla ei käi, sest tema ei taha kooli minna. Kohe üldse ei taha. Ei tahtnud kuueselt, ei seitsmeselt, ei taha kaheksaselt ka. Ütleb, et kool on nõme, seal on liiga palju inimesi. Ütleb, et ta ei taha endale õpetajat. 
Paratamatus aga on see, et kooli ikkagi peab minema.

12. juunil toimus Raplas õppenõustamiskomisjon, kus oli arutlusel see, millisesse kooli/klassi Sebastian võiks minna ja muud eripärad sinnajuurde. Vajalikud paberid olid spetsialistid kenasti läbi lugenud, teinud mingeid oma järeldusi ja nii see otsus sündiski. Vajalike dokumentide hulka kuulusid dr. Hiiemaa tõend (diagnooside koodid), dr. Kalvo tõend, mis käsitles eripedagoogi, tugiisikut ja väikeklassi, eripedagoog-logopeed Anu ülevaadet Sebastianist ja tema eripäradest ning  minu kirjeldus lapsest. 
Koolikomisjoni otsus: lähtudes eeltoodust soovitab nõustamiskomisjon rakendada Sebastian Erik Luhtarule õpetamist väikeklassi tingimustes, vajadusel ühe õpilase õpetamisele keskendunud õpet ja individuaalset õppekava muusikaõpetuses.


Tänaseks on ära toimunud ka koosolek Märjamaa Gümnaasiumis, milles osalesid direktor Elmik, õppelajuhataja Puhm, eripedagoog-logopeed Vaher, sotsiaalpedagoog Pikani, lastekaitsespetsialist Praks, Anu ja mina. Mina hilinesin pool tundi, sest tähtsamad inimesed unustasid mulle teatada, et koosolek toimub :) Hiljem ütlesid Anu ja lastekaitse, et oligi hea minu hilinemine, kuna esialgu oli kogu koolipere ikka väga negativistlik olnud. Mina ei tea sellest õnneks midagi.

Koosoleku tulemusega võib üldjoontes rahul olla, kuigi agasid ja miksisid ja hämmingut leidub ikkagi. Kõige rohkem suudan ma ikka ja jälle hämmelduda haritud inimeste kitsarinnalisuses ja lapse heaoluga mittearvestamises. Eraldi teema on veel muidugi see üleolev suhtumine, mida saab tunda ametiasutustes. Hetkeseisuga on igatahes kuskil tähtates paberites kirjas, et Sebastian saab oma väikeklassi, kus esialgu ongi ainult tema ja õpetaja. Õpetaja kandidaat on lahtine, kuid mitu korda käis läbi nimi Merilin, kelle mentoriks hakkab Anu, sest kes veel ei tea - Anu ei jäta meid, mitte kunagi :) Umbes sama suureks probleemiks, kui õpetaja leidmine, osutus ruumi leidmine, kuid sellesse tulisesse vaidlusesse ma ei sekkunud, sest minu naiivne ajuehitus ei suuda mõista, kuidas nii suures õppekompleksis ei ole vaba ruumi pealelõunasel ajal. See probleem lahterdub minu jaoks pseudoprobleemi alla, sest ma võiksin pikalt kirjutada Annest ja tema projektist, kus ruumil on hoopis teine tähendus. Sellele kokkutulnud kirjule seltskonnale oli selge ka see, et mitte ainult muusikaõpetuses pole vaja individuaalset õppekava, vaid kõikides põhiainetes. Esialgu tuleb üldse Sebastiani teadmised ja oskused kaardistada, vaatamata sellele, et tal on olemas koolivalmiduse kaart. Selle sisu on aga puudulik, sest näiteks matemaatilised oskused on jäänud täiesti tahaplaanile tähtede õppimise tuhinas.

Uus kohtumine kooliga, ruumiga ja ehk ka tulevase õpetajaga toimub 22. august. Sinnamaani on neil aega leida lapsele õpetaja ja ruum, kus õppida, sest kuigi Sebastian õppida ei taha, tuleb tal seda ikkagi teha. Tahab ta seda siis või mitte. 

Mis minusse puutub, siis ma pole valmis. Kahjuks. Mis sest kõigest välja tuleb, näitab aeg. 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar