Öö möödus Kuuse 5

Kui ilmad muutuvad niiskemaks ja igasugused putukad/mutukad on kaotanud huvi Sind ära süüa, on paras aeg panna kokku mõned asjad ja minna ööseks metsa, et kuulata öö hääli ja veeta mõnusasti aega inimestega, kes on Sulle armsad. Kui me üle-eelmine nädal käisime Võrumaal Liivi perega ja eelmine nädal Trepiojal Aivariga, siis seekord läksime kruusaaugu taha metsa nii Liivi kui Aivariga :) Liivi ja Mart küll jõudsid pisut hiljem, kuid parem hiljem kui mitte kunagi :)

Me oleme selles ööbimise kohas juba varemalt käinud, kuid mitte nii suure seltskonnaga. Pidime minema üsna varakult, sest valget aega teadaolevalt on järjest vähem ja üks varjendi külg oli vaja suuremaks ka teha - ikka selleks, et kõik lahedasti ära mahuks. Meie üllatus oli suur, kui kohalejõudes nägime, et meie "tuppa" oli kasvanud suur kuhi võiseeni. 

Mina eemaldasin seened ja siis mul polnudki muud teha, kui pildistada, sest kui Sa ikka satud sellise meestekarjaga metsa, on Sul vaba aega laialt. Meeste asjaks jäi langetada natuke sarapuuvõsa, suurendada varjendit, muretseda suur kuhu kuuseoksi magamisasemetele, valmistada grillimispulgad ja - vardad, langetada metsakuiv ja see halupuuks saagida/lõhkuda. 

Öötöö

Arvo õpetas Robinile, kuidas süütepulgaga lõket süüdata. Nad pidid ikka kurja vaeva nägema, sest kuiva hakatust oli raske leida, aga seda suurem oli rõõm, kui nende töö vilja kandis. 

Mina käisin ringi ja roomasin samblas - naiseks olemise eelis. Ja pildistasin metsailu. Mul ei saa ikka veel küll samblast ja seentest. Ja ega need töötavad mehed on ka täiesti kena vaatepilt, mida jäädvustada :)

Ma võin uhkusega öelda, et minu poisid saaksid metsas hakkama. Nad oskavad ehitada varjendit, nad teavad, kui palju peab olema kuuseoksi, kui lebomatti pole ja kui lebomatt on, nad saavad hakkama tule süütamisega ja enda toitmisega, nad teavad, kuhu poole jääb neist põhi, nad ei pelga pimedat ega tuult ega ringiluusivaid metsaelukaid. Robini panus ööbimise õnnestumiseks on absoluutselt täismehe eest, sest ta teeb KÕIKE ja KÕIGIGA, eriti aga onu Aivariga :) Nad on tõesti suured sõbrad.... Kaks mõmmi :) Ma vaatasin neid kõiki ja tõdesin, et see metsas ööbimine on midagi sellist, mis annab poistele ikka väga palju juurde. See on hoopis teistsugune olemine, justkui mingisuguse väikese mulli sees ja üksteisele nii ligidal.

Õhtu möödus lõkke ümber lauldes. Liivi mängis Aivar nutitelefoni peal virtuaalset kitarri ja kostusid meremehelaulud segamini Jaan Tätte lauludega. Suurim laulumees taaskord Sebastian. Ma ei suuda seda ikka veel ära imestada... 

Mõnus oli. Eriti peale lärmakat juubelipidustust. Ma armastan neid inimesi, ausalt ka. Nendega koos on tunne, et me oleme väga hoitud. Mitte keegi neist ei vaata kunagi viltu meie kiiksude peale ja meie poisid on neile tõelisteks sõpradeks. Keegi ei kritiseeri meid ja meie elu... Ja no muidugi Mart ja Robin - see sõprus on ikka hoopis eriline. Ainult nemad võivad üksteise kallal näägutada ja lõõpida, ikka niimoodi, et kõik ümberolevad inimesed on naerukrampides. Sama eriline on Robini, Sebastiani ja Aivari sõprus. 

Aitäh kõigile!

Aitäh armas mees, et oled meie elu muutnud selliseks nagu see on :)