Tilleoru matkarada ja Kooraste metsamaja

"Noh, venna, mis me järgmine nädalavahetus teeme?"

"Hmmmmmmmmmm, ma pole veel mõelnud...."
"Kas mõnda metsamaja on hilja broneerida?"

Onu Aivar agitaatori roolis ja Arvo organiseeria rollis. Viies nädalavahetus järjest. Nii tihedat sügist ei olegi meil varem olnud. Igaksjuhuks mainisin eile õhtul Arvole, et see nädalavahetus mina enam matkama minna ei taha :) Ta ütles õnneks, et võtame nüüd natuke rahulikumalt jah. Aga kuna me nüüd ikkagi korra veel kuskil käisime, siis talletan selle siia ka - no ikka selleks, et jääks meelde, kuigi jah... See matk jääb meile kõigile kauaks meelde naguniigi...

Me oleme võlutud Lõuna-Eesti maastikust. Ausalt ka. Pole kunagi sellesse süvenenud, kuid see on ikka hoopis teistsugune kui meie pool siin, Lääne-Eestis. Nendel seal on ikka orud ja nn mäed ja palju veesilmasid ja liivapaljandid ja allikad ja ... Igasugu asju, mida vaadata ja imetleda. Nii me siis sinnakanti jälle läksimegi. Arvo tahtis tegelikult Vällämäele minna, aga see oli broneeritud ja nii me pidime leidma uue koha. Uskumatul kombel olid kõik metsamajad kinni, ainult Kooraste oli vaba meile sobival kuupäeval. Sauna seal küll polnud, kuid tühja temaga - sauna saab Sipas ka. 

Laupäeva varahommikul oli äratus ja asusime teele: meie pere, Liivi pere, onu Aivar ja Karel-Carmen. Ilmateadet vaadates otsustasime, et peame oma matka tegema ära laupäeval, sest pühapäevane ilm tõotas tulla täiesti jama. Arvo oli välja otsinud Tilleoru matkaraja ja sinna me läksimegi. Mõnus rada oli - piisavalt raske, palju vaadata ja kogeda. Meessugu maitses imepuhta jõe vett ja ka allika vett - vahet nad ei tuvastanud. Poistele pakkus metsavendade punker suurt huvi, sest pikal haigeoleku ajal olid nad läbi vaadanud kogu "Tuulepealne maa" osad. Hästi palju oli erinevaid samblaid ja samblikke. Kopratamm oli küll tunduvalt lahjem Sipa omast, aga ikkagi vaadati üle. Ahja jõe vesi oli täiesti uskumatult puhas ja milline põhi! - seda lihtsalt peab ise nägema. 

Kui matkarada oli õnnelikult ja väsitavalt läbitud, sõitsime Koorastele, kus meid ootas ees kahekordne külm metsamaja. Robin tegi kohe tule üles ja Liivi hakkas süüa tegema. Tuba sai soojaks ja kõhud täis - kõik see küünlavalgel. Õhtu oli nii mõnus - Liivi mängis kitarri ja kõik laulsid - eeslauljana Sebastian. Seebu on tänu mitmetele üritustele õppinud päris kenasti juba koos laulmist, ei rutta enam teistel eest ära. Ja laulusõnad on ka peaaegu peas. Tore on see, et kõik laulsid, olenemata soost ja vanusest - isegi meie armsad teismelised :) Õhtusöögiks oli praepekk (Aivari, Seebu ja Robini lemmar) ja boršisupp - et kere ikka sooja saaks. Toas sai pliidi peal süüa teha, kuigi see pliit oli ikka tõeline nikats. Suure töö ja vaevaga aga on kõik võimalik - isegi hommikused pannkoogid. 

Nagu öeldud - jääb see metsamaja meile kauaks meelde. Jääb meelde, sest meie Seebuga juhtus seal õnnetus, mille haavu me lakume nüüd suures rahus ja vaikuses. Õnnelik õnnetus oli, kui nii võib öelda, aga pikemalt ma sellest ei kirjuta, sest Seebu ei luba :)

Igatahes jääme endale kindlaks, et Lõuna- ja Kagu-Eesti matkarajad on parimad ning metsamajad oma algelises elektri - ja veepuuduses nii õdusad ja mõnusad. Kui teil vähegi mahti, tahtmist, aega ja energiat on, siis püüdke ikka matkata ja lastele selliseid elamusi pakkuda, sest see annab neile nii palju. Isegi, kui asjad ei lähe alati 100% hästi. Sebastian ütleb, et Kooraste metsamajja ta ei taha enam MITTE KUNAGI tagasi minna - ka see on mälestus, mis annab talle peale negatiivse edasi tegelikult ka positiivset - ta nägi sel ööl ja sai kinnitust, et me kõik, erandlikult KÕIK, armastame teda nii palju :)

Eestimaa sügis on olnud sel aastal imeliselt kaunis. Loodetavasti olete seda tähele pannud ja oma hinge jäädvustanud, et külmale talvele vastu minna. Meie võtame nüüd natuke rahulikumalt ja mõtleme vähe kodusemaid tegevusi välja - ikka selleks, et külmale talvele vastu minna :)