esmaspäev, 30. juuni 2014

Välikäimla. Veega.

Väga suure osa kevad-suve-sügis perioodist me veedame maal, Sipas, vanaisa juures. Seal on alati midagi teha. Kas siis midagi parandada, midagi uuendada, midagi värskendada - projekte jagub. Mõnikord on tunne, et muudkui teed ja teed, aga teha on ikka nii palju. Meile meeldib seal, sest peale projektide on veel saun, ööbimised sauna peal, telgis või armsas Volvos, mootorattasõidud, metsmaasikad ja põldmarjad otse aia taga, palju jalg- ja sulgpalli, mõnusad õues valmistatud toidud, jõgi, toredad inimesed.

Vanaisa juures on aga siiani olnud üks ilge "kapp". Välikäimla. Otse köögi ukse taga. Aegade algusest peale. Kohutav, kohutav, kohutav, kitsas ja haisev "kapp". Nüüd aga on Aiku otsustanud, et sellel jamal on lõpp. Juba eelmise suve lõpus lasi ta paigaldada  maja juurde mingi kanalisatsioonitünni. Kindlasti on see kõik väga huvitav ja hoopis paremini seletatav, kuid ma olen ainult naine ja ei hakka väga süüvima kanalisatsiooni viimasesse moodi. Igatahes tähendab see kõik seda, et käes on aeg, mil Aivar hakkab majja ehitama sauna, dušši ja tualetti.  Esimest korda selle maja ajaloo vältel. Senini on "kapp" ja kausipesemine saunas. 

Kuna aga seoses remonttöödega tuleb köögi ukse tagant "kapp" välja lõhkuda, palus Aiku, et me ehitaksime õue peale välikäimla, kus siis saab nii kaua hädal käia, kuni kõik uus ja moodne valmis saab. Kohe, kui Aiku seda mainis, oli Arvole selge, et välikäimla tuleb ja tuleb veega :) Välikäimla ehitamiseks oli meil just nii palju aega, kuni hakkab Aikul puhkus, sest mida muud oma puhkusega ikka peale hakata, kui ehitada sauna, dušši ja tualetti :D  

Igatahes olime esimesel vaba päeva hommikul jälle Sipas ja leidsime end lauahunnikust laudu välja tirimas. Need polnud mingisugused lihtsad ja kerged lauad, ikka sellised korralikud ja hirmrasked, karedad ja päevi näinud. Arvol veel päris selget sihti polnud, et kuidas ja miks, aga seda teadis küll, et see WC peab tulema suur. Ikka nii suur, et kui sinna sisse lähed, mahud jopet ära võtma, istuma ja raamatut lugema. Ja sellel peab olema aken - maast laeni. Ikka selleks, et oleks valgem. Ta oli täiesti kindel, et see ei tohi olla selline väike ja "kapp", vaid suur ja valge ja avar ja ... Nii tegi ta joonise.


Arhitektuuriliselt täiesti korralik plaan :)
Ja umbes pooleteise tunni pärast olid abihoonete taga valmis seinad ja põrand. Kaugel sellest kohast, kuhu see ehitis oleks tulnud teha. 


Sama päeva õhtuks, peale suurt ja väsitavat ja rasket tööd, oli pilt selline:


Mõtlete, et see oli mingi kerge töö või? Kerge temal, raske minul:D Kas kujutate ette, kui palju see üks sein kaalus? Aga kuna ta on ikkagi moodulitega ametialaselt seotud, siis muudmoodi ta polekski saanud seda käimlat ehitada. Ta jättis ainult tähelepanuta ühe imepisikese nüansi - seinu pidi paigal hoidma, kuni esimeste kruvideni, ta väikene naine :D No ma sain seal ikka ohkida ja puhkida, aga ega me tavaliselt elusast peast alla ei anna. Nii võiski õhtuks rahul olla, sest seinad olid püsti ja päev oli täie eest olnud.

Järgmisel päeval tuli ehitada katus. Sarikad ja puha. Siinkohal on hea tõdeda, et kunagi ammusel ajal õemehe poolt vanaisa juurde tassitud ehitusjäägi hulgast saime oma välikäimlale uhke valgest plekist katuse :D


Ja siis algas minu õud. Mulle muidu väga meeldib värvida, ausalt ka. Mind ei häiri, et see on määriv töö ja aeganõudev - mulle lihtsalt meeldib. Või peaks ütlema, et meeldis? Juudas, ma mõtlesin, et ma jäängi seda kuuti värvima! Need töötlemata, karedad lauad imesid kõik selle ködi enda sisse ja mul oli selline tunne nagu söödaks näljast krokodilli - nii lõputu näis see värvimine. Aga kui ma olin kõik selle kenasti tumeda ködiga üle võõbanud, andis Arvo mulle puhta pintsli ja valge värvi ning vot siis ma olin küll lõpuks sellises seisus, et kui ta mu poole vaatas, Arvo ma mõtlen, siis mu pilk oli tõenäoliselt halvav. Enam polnud ju asi isegi mitte näljases krokodillis, asi oli krokodillikarjas. Need lauad lihtsalt sõid kõik värvi ära... Ma olin juba valmis käega lööma, kuid ega see ei ole juhus, et välikäimla peab seest valge olema. See on Sebastianile hädavajalik, sest vastasel juhul ta sellesse ei siseneks. See teadmine hoidis mind töös.  

Mul on nii suur ahastus, et isegi saapad võtsin jalast ära - arvasin, et pean seal ööbima - koos pintsliga :)

Sellega minu katsumused selles välikäimlas lõppesid. Arvo mureks jäi pott, mis oli 20 aastat kuskil kuuri all vedelenud ja nägi välja sama hirmus kui öö:


Arvo mureks jäi vett täis septik ehk kanalisatsioonitünn, mis ei oleks kohe mitte mingil juhul tohtinud olla vett täis:

Tünni tühjaks pumpamine ja natuke nagu ahastus

Arvo mureks jäi ka süda, mis lihtsalt pidi selle käimla ukse sisse tulema - lihtsalt pidi. Ta küll proovis igatpidi sellest kõrvale hiilida, aga peale Anne juures käimist oli ta sunnitud oma tikksae ikkagi pöördesse ajama:


Ja otseloomulikult jäi Arvo mureks see, kuidas see hirmraske ehitis oma õigele kohale hoovi trantsportida. See kuut oli nii raske, et traktor hakkas jonnima, kuid õnneks on Arvo veel suurem jonnipunn ja nii see südamega ehitis (väga laialt mõistetavalt südamega ehitis) oma õigele kohale kanalisatsioonitünni otsa maanduski:
Märgake akent, mis ongi maast laeni pleksiklaasist (et läbi ei paistaks)

Potiprotsess polnud ka mingisugune meelakkumine. Arvo pidi selle ümber ehitama, sest survevett ju pole. Vesi sai veetud köögist boileri seest, lae alt, rohelise voolikuga ja no ma ei hakka pikalt seletama neid asju, mida mu aju ei võta. Igathes peale poti küürimise ja ümber ehitamise, peale vooliku vedamise, proovilaskmiste, uuesti poti lahti võtmise ja parandamise tulemusena juhtus see, mis juhtuma pidi.

Nüüd on Sipas veega välikäimla, esimest korda selle maja ajaloos saab hädale vee peale lasta.

Roosa potihari ei ole juhuslik, nagu pole midagi juhuslikku mu elus

Selle sama ehitise tagaseinas on kraan, kus saab käed ka ära pesta:


Uh, milline töö ja vaev! Kuid see kõik tasus end ära. Ilus, suur, valge, veega - just selline nagu Arvo soovis. Imelik lausa mõelda, et see on ajutine, natukeseks ajaks. Peale ajutise otsasaamist peaks selle ehk kanakuudiks ümber ehitama - ei läheks kogu töö ja vaev raisku :)





neljapäev, 26. juuni 2014

Oh kooliaeg, oh kooliaeg...


..millal Sina tuled?

Kui küsida väikeste laste käest, kas nad tahavad kooli minna, siis üldjuhul on ikka vastus jaatav. Sebastian aga üldjuhu alla ei käi, sest tema ei taha kooli minna. Kohe üldse ei taha. Ei tahtnud kuueselt, ei seitsmeselt, ei taha kaheksaselt ka. Ütleb, et kool on nõme, seal on liiga palju inimesi. Ütleb, et ta ei taha endale õpetajat. 
Paratamatus aga on see, et kooli ikkagi peab minema.

12. juunil toimus Raplas õppenõustamiskomisjon, kus oli arutlusel see, millisesse kooli/klassi Sebastian võiks minna ja muud eripärad sinnajuurde. Vajalikud paberid olid spetsialistid kenasti läbi lugenud, teinud mingeid oma järeldusi ja nii see otsus sündiski. Vajalike dokumentide hulka kuulusid dr. Hiiemaa tõend (diagnooside koodid), dr. Kalvo tõend, mis käsitles eripedagoogi, tugiisikut ja väikeklassi, eripedagoog-logopeed Anu ülevaadet Sebastianist ja tema eripäradest ning  minu kirjeldus lapsest. 
Koolikomisjoni otsus: lähtudes eeltoodust soovitab nõustamiskomisjon rakendada Sebastian Erik Luhtarule õpetamist väikeklassi tingimustes, vajadusel ühe õpilase õpetamisele keskendunud õpet ja individuaalset õppekava muusikaõpetuses.


Tänaseks on ära toimunud ka koosolek Märjamaa Gümnaasiumis, milles osalesid direktor Elmik, õppelajuhataja Puhm, eripedagoog-logopeed Vaher, sotsiaalpedagoog Pikani, lastekaitsespetsialist Praks, Anu ja mina. Mina hilinesin pool tundi, sest tähtsamad inimesed unustasid mulle teatada, et koosolek toimub :) Hiljem ütlesid Anu ja lastekaitse, et oligi hea minu hilinemine, kuna esialgu oli kogu koolipere ikka väga negativistlik olnud. Mina ei tea sellest õnneks midagi.

Koosoleku tulemusega võib üldjoontes rahul olla, kuigi agasid ja miksisid ja hämmingut leidub ikkagi. Kõige rohkem suudan ma ikka ja jälle hämmelduda haritud inimeste kitsarinnalisuses ja lapse heaoluga mittearvestamises. Eraldi teema on veel muidugi see üleolev suhtumine, mida saab tunda ametiasutustes. Hetkeseisuga on igatahes kuskil tähtates paberites kirjas, et Sebastian saab oma väikeklassi, kus esialgu ongi ainult tema ja õpetaja. Õpetaja kandidaat on lahtine, kuid mitu korda käis läbi nimi Merilin, kelle mentoriks hakkab Anu, sest kes veel ei tea - Anu ei jäta meid, mitte kunagi :) Umbes sama suureks probleemiks, kui õpetaja leidmine, osutus ruumi leidmine, kuid sellesse tulisesse vaidlusesse ma ei sekkunud, sest minu naiivne ajuehitus ei suuda mõista, kuidas nii suures õppekompleksis ei ole vaba ruumi pealelõunasel ajal. See probleem lahterdub minu jaoks pseudoprobleemi alla, sest ma võiksin pikalt kirjutada Annest ja tema projektist, kus ruumil on hoopis teine tähendus. Sellele kokkutulnud kirjule seltskonnale oli selge ka see, et mitte ainult muusikaõpetuses pole vaja individuaalset õppekava, vaid kõikides põhiainetes. Esialgu tuleb üldse Sebastiani teadmised ja oskused kaardistada, vaatamata sellele, et tal on olemas koolivalmiduse kaart. Selle sisu on aga puudulik, sest näiteks matemaatilised oskused on jäänud täiesti tahaplaanile tähtede õppimise tuhinas.

Uus kohtumine kooliga, ruumiga ja ehk ka tulevase õpetajaga toimub 22. august. Sinnamaani on neil aega leida lapsele õpetaja ja ruum, kus õppida, sest kuigi Sebastian õppida ei taha, tuleb tal seda ikkagi teha. Tahab ta seda siis või mitte. 

Mis minusse puutub, siis ma pole valmis. Kahjuks. Mis sest kõigest välja tuleb, näitab aeg. 



esmaspäev, 16. juuni 2014

Eesti Meistrivõistlused jalgpallis

Jalgpall on praegu eriti teemakohane. Seoses Maailma Meistrivõistlustega Brasiilias on meie elu küll kohutavalt jalgpalline. Kui poisid parasjagu ise ei mängi, siis vaadatakse seda televiisorist, youtubest parimaid väravaid, loetakse, arutatakse, ennustatakse, vaieldakse jne. Ööuni on nihkunud väga veidrale ajale, kuid keegi ei kurda, sest käes on ikkagi nelja aasta suursündmus :)

Kevadel algasid Eesti Meistrivõistlused ka Eesti jalgpallipoistel. Meie poisid on mõlemad esindatud Raplamaa Jalgpallikooli esindusmeeskondades. Robin mängib C1 2000-01-s (treener Lauri Mõttus) ja Sebastian F2006-s (treener Kaido Mägi). Robin on parem äärekaitse ja Sebastian loomulikult väravavaht.  

Robini mänge me eriti näinud ei ole. Ta ei taha väga, et me vaatamas käime, ütleb, et tal on siis nii suur pinge peal, et ei saa mängida. Olen tema soovi aktsepteerinud, sest tema jaoks on ju mäng ikkagi kõige olulisem. Minu vaatamishimu on teisejärguline. Ühele mängule meid siiski on siiani lubatud, sest teadis ette, et võit tuleb koju. Tuli ka, 2:0. 


Robini meeskond on hetkel jagamas IV-V kohta SK Tääksiga. Mängitud on 9 mängu, mängida veel 9 mängu. Siiani siis neli võitu ja viis kaotust. Mängupilt on iga mänguga paremaks läinud, vahepeal on väravavaht hoopis platsile toodud, kus ta teeb superhead mängu. Loodetavasti poiste koostöö muutub järjest paremaks ja saavad ehk rohkem võidumaitset tunda. Kõige löödumad olid nad siis, kui sait SK Tääksilt lüüa, sest nad olid kindlad, et teevad neile ära. Kahjuks ei läinud nii ja nüüd nad peavad ootama korduskohtumist, et tõestada oma paremust, milles nad on surmkindlad. Ka peale esimest kaotust. Esindusmeeskond teeb trenni koos korra nädalas, eraldi kaks korda nädalas. Kui koostrenne oleks rohkem, saaksid poisid kindlasti kindlust ja tugevust  juurde. Kasvaks ka üksteise usaldamine ehk siis tehtaks rohkem söödumängu. Üldpilt on siiski täiesti rahuldav ja kui üldse millegi kallal nuriseda, siis on see treeneri passiivsus talvehooajal. Kui terve sügis-talv ikka ühelgi võistlusel/turniiril ei käida, siis loota, et kevadel poiste esmakohtumisel esimesel meistrivõislusel nad vastast lööma lähevad, on ikka jaburuse tipp. 

Sebastianiga on lood hoopis vastupidised. Terve sügis-talv-kevad nad muud ei teinudki, kui käisid võistlustel :) Said tunda palju võidumaitset ja kullasära. Nüüd lammutavad oma alagrupis Eesti Meistrivõistlustel. Tänaseks on mängitud täpselt pooled mängud ehk viis mängu ja neil ei ole ühtegi kaotust. Kõik mängud on võidetud: Saku Sportingut 17:0, Harju JK Valget  8:5, Läänemaa JK-d 10:4, JK Tabasalu Valget 16:0 ja Keila JK-d 13:1. Ma ei saagi päris hästi aru, kas vastased on nii nõrgad või on meie meeskond tugev. Küllap mõlemat. 


Poisid teevad superhead koostööd. Mõned väravad on küll sellised iluväravad läbi söödumängu, et vaatad ja mõtled - on need tõesti meie lapsed?! Minu subjektiivne arvamus on, et tiimi tugevaim lüli on kaistemängija Robert-Heinrich Oolma, kes oma kiiruse ja osavusega mängib kõik läbi, kes ta teele ette jäävad. Põhimeeskonnast parimad on Andrus Kapsi, Aleks Runnel, Janar  Loorents ja Andreas Post. Kõige ilusamaid sööte teeb Hugo Miljand. Ja no muidugi väravavaht - meie isiklik au ja uhkus :)
Jalgpall on meil südames :) Nii on kirjas Raplamaa Jalgpallikooli fännisallil, mis meil olenemata ilmast igal võistlusel kaelas on :) Sebastianil on teisipäeval viimane koondtrenn, siis saabub kolmenädalane puhkus. Peale puhkust üsna varsti on laager Otepääl, mis lõppeb Otepää CUPiga. Robinil on viimane mäng ennem puhkust tuleval reedel. Uuesti hakkava meistrivõistluste raames mängud augustis, kus jätkatakse sealt, kuhu pooleli jäädi. Robinil 01. august ja Sebastianil 24. august. Augusti alguses, 8-10. august, toimub Raplamaa Jalgpallikooli korraldatud Jalkafest, kus on esindatud nii Robini vanusegrupi meeskond kui ka Sebastiani meeskond. Lahtised on veel Summer CUP ja reis Lätti (Robinil).
Jalgpalli jagub. Nii teles kui elus. Mul on nii hea meel, et mu lastel on kindel hobi, mida nad naudivad 100%. See muudab neid ka omavahel väga lähedaseks. Nii armas on kuulda, kui näiteks Seebu teeb hea tõrje ja Robin ütleb: "Minu poisu!". Mõnikord ma olen sellest jalgpallist täiesti tüdinenud. Näiteks siis, kui nad mu prillid katki lõid. Või siis, kui kell seina pealt alla kukkus. Või siis, kui nad on teinud vihmajalkat ja vannitoa põrandal on suur kuhi eriti poriseid riideid. Või siis, kui ma koon diivanil ja saan palliga vastu nägu :)
Tegelikult aga on jalgpall meil südames :) Kõigil!

esmaspäev, 9. juuni 2014

2013/2014 kooliaasta lõpp

Ma kohe ei teagi, millest alustada. Kirjutan muudkui kaks lauset ja kustutan jälle ära, nii juba neli korda. Võiks arvata, et igasugustest lõppudest on ju palju rääkida, kuid sõnu justkui pole. 

VII klassi lõpp Robinil. 203 puudutud tundi õppeaasta jooksul, tunnistusel lõpphinded seitse "5" ja seitse "4". Käitumine hea, hoolsus hea. Viimasel veerandil vastas järgi veel kolm kolmanda veerandi ainet, mis paljude puudumiste tõttu võlga jäid ja parandas ka kaks ainet nelja pealt viiteks. Hoolsus oli veerandi lõpuks rahuldav. Vaatasin seda ja mõtlesin. Natuke mõtlesin, siis küsisin Robinilt, et miks hoolsus rahuldav on? Ühtegi märkust pole, ühtegi selgitust pole, hinded olid valdavalt viied. Küsisin, kas ta ise teab, miks hoolsus rahuldav on ja ta vastas, et küllap mu eesti keele vihikud mulle saatuslikuks said, lükkas tukka ja ütles: "Vahet pole! V A B A D U S !!!!" Ei ole vahet tõesti, ausõna! Minu silmis on ta väga tubli, et jõudis ja jaksas kogu oma haiguste jada otsas kolm korda nädalas trennis ka veel käia ja õppeaasta heade tulemustega lõpetada. Mida muud mul veel tahta või küsida ongi? Mina ju tean, kui palju on ta pidanud vaeva nägema selleks, et kooliasjad korras oleksid. Nüüd võib ta rahus kolm kuud jalgpalli mängida, jalgpalli mängida ja jalgpalli mängida. Loodetavasti saab ta palju D-vitamiini päikesest ja on uuel õppeaastal palju, palju tervem, sest kui see laps saaks käia korralikult koolis, oleks tal vist küll ainult viied. Rahuldava hoolsusega :)

Lasteaia lõpp Sebastianil. Lõppes lasteaed meie jaoks küll tegelikult juba kuu aega tagasi. Sai otsa, sest mina andsin alla. Enam rohkem ei jaksanud, isegi mitte sundides. Sebastian sai tunnistuse, kus on kirjas, et ta on läbinud alushariduse õppekava lihtsustatud programmi. Aasta oli raske, nii Seebule kui mulle. Tunnistan ausalt, et tundsin end väga üksi selles protsessis. Ma olen nii tundlik ja iga "sein", iga vale ütelus tekitas minus paanikat. Seebu ütleb igal õhtul mulle oma päheõpitud teksti: "Head ööd! Armastan Sind! Hea, et lasteaeda ei pea minema!" Ikka veel ütleb, ka peale kuu ajalist lõppu. Ma ei tea, milleks see kogemus lõppeks meile hea oli, kuid üht ma tean nüüd küll - kui õpetaja viitsib vaeva näha, on võimalik Sebastianiga tulemuslikult tööd teha ja see teadmine rahustab mind natuke. Eelseisva koolihirmu varjus. Ja mul on hirm, suur hirm. Ei tohiks ette karta, kuid seda on väga kerge öelda. Ma ju tunnen oma last, läbi ja lõhki. Ma tean tema tugevaid külgi, tunnen tema nõrkuseid, tema teravat keelt. Ja ma tunnen ka ennast... Loodetavasti on Sebastiani tulevane õpetaja rahumeelne, kannatlik, teadlik, konkreetne ja salliv. Täna me ei tea veel, kuhu kooli Sebastian läheb, sest õppenõustamiskomisjon on alles 12. juunil. Loodetavasti saabub ka meie ellu lõpuks teadmine, mis saab edasi, sest selline teadmatuses elamine on äärmiselt kurnav.

Ja veel üks lõpp.  

Maailma parimad rabarberimuffinid

Kutsusime Anu enda juurde muffineid sööma ja lehmamängu mängima. Ma ei tea, kui palju kordi Anu ja Sebastian seda mängu mänginud on... Nende õppeaasta lõppes ka tänasega. Anu on Seebule tähed selgeks õpetanud; õpetanud teda kannatlikult õppetööd tegema, et pärast koos lehmamängu mängida; õpetanud kaotama; õpetanud korralikke tähekujusid tegema. Kindlasti on neid asju veel, mida Anu on Seebule õpetanud. Mõnikord neid kuulates ma mõtlen, et kuidas Anu küll suudab... Seebu ütleb talle nii halvasti ja Anu ei solvugi, ei hakka tänitama/osastama/süüdistama, ei riidle Seebuga. Anu teab. Ta teab, et kõik see paha ja teravus on ainult siis, kui Seebu tunneb end abituna, ärritununa, kaitsetuna. See on tema viis anda märku, et kõik ei ole hästi. Meie, täiskasvanud, peame siis leidma viise, kuidas Seebu olemine turvaliseks ja heaks muuta. 

Mul on kahju, et Anu-etapp on läbi, sest tema on üks selline inimene, kelle peale ma sain alati kindel olla. Tema valmisolek ja teadlikolek andsid mulle turvatunnet. Turvatunnet saamaks hakkama lasteaiaga kui õppeprotsessiga. Kust saada turvatunnet eelseisva kooli jaoks? Mõistmist ja tuge? Anu kallistas mind ja ütles, et ta on meile olemas, alati :) 

Aga täna on suvevaheaeg. Hommikul magame kaua, käime maal ja linnas, on jalgpall, jalgpall ja jalgpall. On puhkus. Täna ei olegi mulle muud vaja :)


neljapäev, 5. juuni 2014

Kohupiima rabarberikook

Igal aastal teeme esimese rabarberikoogina rabarberikooki hapukoorekattega. On lihtne teha ja maitseb kõigile. Isegi Robin Stef saab sellise koogi valmistamisega suurepäraselt hakkama :)
Igal rabarberihooajal proovime ka vähemasti ühte uut retsepti, sest iial ei tea, millal võib sattuda uue parima rabarberikoogi otsa. 
Ma ühel hommikul olin veendunud, et ma tahan saada kohupiimaga rabarberikooki. Kuna selliseid hetki peab ära kasutama, kui mul millegi järele isu on, siis istusin tükk aega netiavarustes ja otsisin sobivat kooki. Ja ma pidin tõdema, et mul oli tõsiseid raskusi mõistmaks, miks peab ühe hea koogi tainasse panema nii ilmatu palju võid?! Ma pole pagar ega kondiiter (õnneks) ja teen kooke vaid enda tarbeks (vahel väga harva mõnele lähedasele ka) ning seetõttu ei peagi kõigest aru saama. Võtsin aluseks selle retsepti ja tegin meie koogi nii:

Puru:
6 dl nisujahu
1 dl suhkrut
1 tl küpsetuspulbrit
150 g võid

Rabarberikate:
500g rabarbereid

Kohupiimatäidis:
4 muna
400 g kohupiima
2,5 dl hapukoort
2 sl mannat
2 dl suhkrut

Segasin jahu küpsetuspulbriga, lisasin suhkru ja või, näppisin ühtlaseks puruks. Laotasin 3/4 purust ümmargusse koogivormi (26) ja silusin kõik ilusaks, sest minul lihtsalt peab nii olema. Vahustasin munad suhkruga, segasin juurde kohupiima, hapukoore ja manna. Valasin kohupiimasegu põhjale ning laotasin rabarberitükid kohupiimasegu peale.  Katsin allesjäänud puruga, küpsetasin 200-kraadises ahjus umbes täpselt tund aega.  


Absoluutselt täiesti hea kook tuli ja seda kõike ainult 150 grammi võiga. Kook püsis kenasti koos, puru oli õige konsistentsiga. Ja ma tõesti ei mõista, miks algselt peab selles tainaosas olema 250 grammi võid. Äkki säilivuse pärast? Ma ei tea, kuidas mujal peredes, aga meil kook küll eriti kaua ei säili :) Hiljemalt 24 tunniga on kõik otsas naguniigi ja ega tavaliselt ei lähe niigi kaua :)

Igatahes panin enda jaoks retsepti kirja, ikka selleks, et kui tahan kohupiima ja rabarberit ja ei taha 250 grammi võid, siis sobib see kook tegemiseks küll :)

kolmapäev, 4. juuni 2014

Täielikud maakad

Sellest ajast, kui päike tõusis kõrgemale ja ilmad kevadiseks muutusid, oleme me rohkem või vähem olnud maal, vanaisa juures. Enamuse ajast küll tööteraapias, kuid sellel kõigel on hoopis teistsugune hingamine. Rääkisime ükskord Arvoga, et meil on justkui kaks peret - see, mis me oleme kodus ja Sipa pere, kuhu kuuluvad ka Karel ja Karmen. 

Me oleme maha võtnu ühe heki, mitu kuivanud kadakat, ploomipuud ja kirsipuud, korda teinud põõsanurga tagaaias, saaginud ja lõhkunud puid, koristanud ja kavandanud uusi riiuleid garaaži, värvinud päevitamistoole, parandanud siit ja kõpitsenud sealt. Keegi pole meil tegelikult mitte midagi teha palunud, kõik on tulnud kuidagi iseenesest ja päevade kulgedes. Arvo nimetas selle kõik ühel päeval, kui talle tundus, et tööd on ehk liiga palju, tööteraapiaks, mis on vajalik kõikidele isevärki inimestele :) Puberteetidele ka :)


Minu suure töö ülejääk ootamas jaanilaupäeva

Maal on kuidagi teine olemine. Ma ei oskagi seda seletada. Asi ei ole ainult selles, et õhtul saab sauna ja sooja ilmaga motikaga sõita. Ei ole selles, et äkkidee najal saab kalale minna. Ma ei teagi, mis see on, mis meid sinna koguaeg kutsub... Me oleme nagu santlaager - padjad kaenlas ja toidukorv käeotsas ja ikka maale. Poistele meeldib ka seal olla. Nad ei ole veel kordagi öelnud, et ei taha, ei viitsi, ei oska, ei saa, ei.... Teevad tööd ja mängivad palli, alati valmis sauna ja kalale minema. Ei ole telekaid, ei ole arvuteid, ei ole muusikat. Mitte midagi ei ole ja ometigi on nii palju... Vahest mõtlen, mis sunnib meid võtma neid magamiskotte ja ronima sauna peale magama - meie Arvoga põrandal, poisid diivanitel. Kodus on ju kõigil mugavad voodid ja pehmed tekid. Mis on see, mis tekitab lastes soovi katsuda lehma nina, kui enamus lapsi ei saa pilku ära oma nutiseadmetest?  


Midagi on selles õhus, mis meid maale kutsub. Olenemata ilmast. Eelmine nädalavahetus ütlesin mina Arvole, et ma ei taha, nii külm on, ma tahan kodus olla. Siis magasin keset päeva peaaegu kaks tundi ja ärgates panime asjad kokku ja sõitsime maale :) Seda teistmoodi hingamist tundma. 

Arvo ütleb, et me justkui poeme peitu. Küllap tema jutus on iva... Võibolla ühel päeval ei ole vaja nii peidus olla, võibolla ühel päeval ei ole nii palju tööteraapiat vaja, võibolla ja võibolla. Täna on nii ja mitte teisiti ning võib täiesti kindel olla, et küllap me nädalavahetusel jälle maale läheme :)


teisipäev, 3. juuni 2014

Kollane ja sinine kampsun

Minu meeleolu on kõikuv nagu Eestimaa ilm. Mõõnaperioodist annab märku ka vaikus blogis, kuigi kirjutada ja näidata oleks nii palju. Meie elu on kulgenud vaikselt kodu ja Sipa vahel. Kui Arvo on kodus, oleme võimalikult palju maal. Kui Arvo on tööl, hoiame koduasjad korras ja aiamaa umbrohuvaba. Lasteaias me enam ei käi, tegelikult küll juba terve kuu ei käi. Robin sai nädal varem koolivaheajale ka, sest tal on kõrvapõletik. Seega võib öelda, et oleme suvelainel - kui just aknast välja ei vaata:)
Mõõnaperioodist annab märku ka see, et ma olen lühikese ajaga kudunud kaks kampsunit. Endale kollase ja Sebastianile tema soovil sinise. Kui ma koon, siis ma loen silmuseid. Selleks, et mitte mõelda ebameeldivatele asjadele. Kui mõtted uitama lähevad, hakkan otsast peale silmuseid lugema...
Olgu selle mõõnaga kuidas on, kampsunid on ausad ja ilusad :)

Minu kollane valmis taaskord Dropsi õpetuse järgi. Lihtsuses peitub võlu. Tegin seekord kampsuni eriti pehmest Soft Spring lõngast ja võin öelda, et see kampsun on hetkel minu lemmikriiete hulgas. 


Nööpide valik ei ole juhuslik. Otsisin neid kaua, just neid ÕIGEID.

Sebastiani kampsuniga olin natuke hädas ja tagantjärgi võin öelda, et oleksin pidanud enda sisetunnet kuulama. Mulle oli juba ammu jäänud silma Krentu blogis üks kampsunijuhend . See kampsun oli siiani minu poolt kudumata ainut selle pärast, et Krentu on kudunud need Novita Jussi või Novita 7 Veljestä lõngast ja mu sisetunne ütles koguaeg, et see on liiga maavillane. Maavillane võib ju soe olla, kuid ihu vastas ta  "hammustab".  Seebu aga jäi endale kindlaks, et just sellist ja just selle lõnga sinist kampsunit ta endale tahabki. Kuna ma olen kergesti ümber sõrme keeratav, siis just sellisest lõngast ja just tema poolt valitud sinise kampsuni ma talle kudusingi. Nelja päevaga :)

Kõige ahnem porgandisööja :)
Kampsunit oli hästi kerge kududa, kui muster pähe jäi. Alguses mõtlesin küll, et tsiisas, ma jäängi seda kuduma, koguaeg aja mustrilehel näpuga järge. Tegelikult polnud asi üldse nii hull ja mulle see kampsun väga meeldib. Seebule muidugi ka. Aga nüüd koon ühe veel :) Eks ikka selle "hammustamise" pärast ja seekord on lõngaks merinovillane lõng. Ikka see, mida mu sisetunne algselt kasutada tahtis :) Seebu ütleb, et kui pikakäisega pluus on all, siis pole ju hullu midagi, aga mina pole rahul. Kampsun peab olema ikka selline, et kui selle endale selga tõmbad ja kasvõi kurgu alla kinni nööbid, peab Sul soe ja hea olla olema.

"Õnneks" mõõnaperiood kestab ja silmuste lugemine on aktuaalne...