AS Lääne-Tallinna Keskhaigla ehk Merimetsa haigla - kiidulaul

Ega ma ei hakkaks siin üldse mingisugust haiglajuttu rääkima, aga kui ikka on vaja kiita, siis ei saa mitte vaiki olla.

Me Sebastianiga sattusime kolmapäeva hommikul Tallinnasse Merimetsa haiglasse, kuna Sebastian jäi uuesti täiesti haigeks. Või mis uuesti ja uuesti.... Ega ta pole alates 8. veebruarist terve olnudki. Kõhuviirus, kõrge palavik, nohu, köha, kurk haige, uus kõhuviirus ja uus kõrge palavik ning see oligi kogu tema elukene peaaegu 20 päeva. Ja siis sai perearstil isu täis ning ta saatis meid haiglasse, mis (nüüd niimoodi tagantjärgi öeldes) oli ainuõige otsus. Isegi, kui see mõte oli mulle täiesti vastumeelne ja no Seebust ma ei hakka rääkimagi. Tema jaoks on ju kodu tema kindlus. Kõige suurematest suurem kindlus. 

Haiglas tehti kõik vajalikud uuringud. Rohkem isegi, kui ma oleks osanud oodata, mis muidugi nakkushaigla seiskohalt ja Sebastiani sümptomeid arvesse võttes oligi igati loogiline. Pikemalt ma nendest ei räägi, sest mis seal ikka  huvitavat on. Peale selle, et Sebastian on ikka üks igavesti vahva sell. Ta talus vaikides kõik need puudutused ja näppimised ära. Küll oli suur see segadus ja pinge tema sees, aga ta sai hakkama ja sai hakkama väga vapralt. 

Haglasse minnes pandi kohe tilguti, sai köharohtu ja auru ja soolast vett. Esimese päeva õhtuks oli lapsel juba parem olla. Eks vedelikupuudus oli ta ära kurnanud, kuid tänu tilgale tuli tervis mühinal.

Selfi meie kaunitest pidžaamadest :)

Lõplik diagnoos on A-gripp ehk seagripp. Ei tea, kust ta selle hankis, aga olemas see oli. Täna tunneb Sebastian ennast juba väga tugevalt, on hakanud sööma ja viskab nalja ka. Tema huumor on muidugi mustemast mustem, kuid nali on nali. Näiteks itsitades öelda, et küllap mu lõpp on lähedal :) Tegelikult ikka ei ole küll, sest tervis muudkui tuleb. See on nüüd Sebastiani teinekordne A-gripp ja võin öelda ausalt, et on ikka raske haigus küll. 

Aga nüüd kiidusõnad.

Alguses, kui Sa satud nakkushaiglasse, võid Sa täielikult paanikasse sattuda, sest Sa pead ära võtma oma riided (see ei ole kerge, kui kodu on Su kindlus ja riided on Su turvalise enesetunde üks osa) ja panema selga kaunid flanellpidžaamad, mis on nii suured, et kõndides pead püksivärvlit kinni hoidma - muidu võid leida end keset palatit palja peega. Ja siis Sind saadetakse palatisse, kust Sa ilma mõjuva põhjuseta väljuda ei või. Aga siis läheb paanika üle, sest palat on puhas ja ilus (võrdlusmoment on mul 10 aasta tagune koos Robiniga samas haiglas - väkkkkkkkk). Sul on oma korralik dušširuum ja wc. Suur aken päikese poole :) Ja siis tuleb Su juurde arst - Leelo Moosar ja Sa saad hetkega aru, et kõik on hästi. Ma ei ole viimasel ajal kohanud eriti palju selliseid inimesi, keda nähes ma tunnen, et nüüd on kõik hästi. Tõeliselt mõnus arstitädi, vahetu ja põhjalik, siiras ja tavaline. Tavaline selles mõttes, et noh täiesti tavaline inimene nagu mina ja Sina ja tema ja nemad. Tavaline naine ja ema. Samas tark ja hoolas teiste laste suhtes. 

Ei ole see Merimetsa nakkushaigla midagi hullu. Teinekord, kui ma peaks sinna sattuma, siis ma juba tean ette, et kõik on hästi. 

Täna oleme Seebuga jälle kodus, mis on ühele isevärki lapsele ikka tohutu kergendus. Laps sai lõpuks süüa (no ei õnnestu see võõraste toitude söömine), sai oma riided ja oma koju. Oma asjade keskele. Ja paraneb. Tasapisi, aga paraneb. 

Aitäh kõikidele asjaosalistele ning siiras kiitus ja tänu dr. Leelo Moosarele :)