Vastlad

Lugesime alles hiljuti Sebastianiga raamatust "Taaveti meheteod neetud külas" (siinkohal kindlasti soovitan raamatut kõikidele lastele) vastlate kohta, miks on vaja pikka liugu ja miks ei tohi vastlapäeval tuld teha. Saime teada ka seda, et kui vastlapäeva-järgsel tuhkapäeval tuiskab, on oodata suvel palju marju. Loodkem siis homme tuisku...

Aga vastlad.... Vastlad on liikuv püha ja meie liigutame seda tavaliselt veel endale sobivamaks :) Ikka selleks, et Arvo ka vastlamõnudest osa saaks. Nii juhtuski, et meie vastlad olid hoopis pühapäeval. Olid kohe sellised teistmoodi meisterdamisega vastlad.

Arvo tuli pühapäevahommikul äkkmõttele (äkkmõtted on alati kõige produktiivsemad mõtted), kuidas ta saaks ehitada ise kelgu, millega liugu lasta, sest pere ainuke rooliga kelk oli juba Sebastiani poolt broneeritud. Ja mingisuguse prügikotiga mäest alla laskmine oleks ju liiga tavaline. Liiga tavaline meie pere jaoks. Nii juhtuski, et me leidsime end keset pühapäeva päeva Sipa garaažist ning Arvo asus toolil jalgu alt ära saagima ja neid lühikeste jalgadega toole vanade jahimehesuuskade külge kruvimas. Kelk tuli aus. Kas just kõige turvalisem - minu emahing nii ei arvanud. Arvo isahing isegi mitte ei kaalunud sellist varianti. 

Ärge seda kodus järgi tehke  - isegi mitte kiirusega 20km/h - see on seadusevastane

Kõige pikema liu sai siiski tradistiooniline kelk ja ise kokkuklopsitud kelk pidi rooliga kelgule alla vanduma. Sebastian arvas, et temal ongi just selles peres kõige pikemaid linu tarvis :) (põhjuse jätame omateada) ja sellega olen ma täiesti nõus. 

Ega see liulaskmine pole ainuke põhjus, miks me peame neid liikuvaid pühi muudkui endale sobivamaks liigutama. Põhjus on ju ilmselgelt ka vastlakuklites, mis valmisid ka sel aastal minu jaoks ideaalsest pärmitaignast. Kuklitest ei pääse ma muidugi täna ka, sest Sebastian tahab neid nii väga saada. Kuigi ta võiks muidugi lihtsalt Kirde saia ka süüa :), vahukoort ta ju naguniigi ei taha. Sel aastal panin kuklite sisse enda tehtud kirsimoosi ja see sobis sinna nagu rusikas silmaauku. Kuklid said nii ruttu otsa, et ei jõudnud möhki ütelda - moraal - tee teine kord rohkem!

Meie võisime tuld ka teha, sest meil olid liigutatud vastlad :)

Sellel aastal siis sedamoodi: Angasillal, onu Aivariga, isetehtud kelgu ja kuklitega. Vastlad õnneks peetud, linad tulevad pikad, kui keegi ikka üldse lina kasvatama hakkab ja kuklid olid maitsvad. Isetehtud kelk õnnestus täielikult ja ei olnud üldse ebaturvaline. Seisis kenasti püsti, jalgadega sai natuke suunda ka ikka valida ja ühtegi õnnetust meil küll Angasilla mäel ei juhtunud. 

Täna teeme veel kukleid - kaks korda aastas võib ju vahukoorega saia süüa :) 

Pikka liugu ja maitsvaid kukleid teile, armsad lugejad!