pühapäev, 26. veebruar 2017

Rae järve matkarada ja Laiksaare metsaonn

Kuna Eesti Vabariigi sünnipäev möödus suuresti küpsetamise tähe all (mina tegin leiba ja Triin kaks kringlit) ja ilm oli lausa haletsusväärne, siis me midagi toredat sel päeval ette ei võtnudki. Päev möödus süües ja lauamänge mängides (mina, Arvo, Sebastian ja Aivar). Sellised söömapäevad tekitavad natukene süümekaid ja siis ei jää muud üle, kui järgmisel päeval panna seljakott kokku ja minna matkama. Eks ikka selleks, et tasakaalustada istumispäev liikumispäevaga.

Arvo istus laupäeva hommikul kell üheksa juba arvuti taga ja otsis sobivat RMK matkarada. Kuna meie kandis oli maha sadanud 15cm lund, siis ta ei julgenud mingit väga pikka rada ette võtma hakata - polnud ju kindel, et ka mujal sama palju lund pole. Läksime Rae järve matkarajale. Me oleme seal oma perega varem käinud, mingi neli aastat tagasi sügisel vist :), aga ega sellest pole midagi, sest looduses on alati mõnus. Ei loe see, kas rada on juba käidud või mitte. Pakkisime oma Sebastiani sisse (ilmastik on jätkuvalt talvine), kutsusime onu Aivari ka ja läksimegi: mina, Arvo, Sebastian ja Aivar. Robin ja Triin...nad jäid koju. Nagu ikka. 

Ilm oli suurepärane. Ei mingit tuult, päike paistis ja lund ei olnud pooltki nii palju, kui meie oma kodu juures. Matk oli võibolla isegi liiga kerge, sest mis see 4 kilomeetrit kõndida pole - meie käes ikka pigem liiga kerge. Maastik oli suhteliselt tasane, paar tõusu oli. Ühtegi murdunud puud tee peal polnud ja inimtühi oli kogu rada ka. Mis on päris veider, sest viimasel ajal, kui me oleme mõnel matkarajal käinud, on rahvast ikkagi päris palju. Võibolla oli asi selles ka, et Rae järve matkarada asub kuidagi väga asustamata paigas metsade sees. 

Keegi on viitsinud sinna pärapõrgusse nikerdada palkidest välikäimla
Suured sõbrad... kohe väga suured
Vaade järvele :)

Ega seal rajal suurt midagi vaadata ei olnud. Palju oli tuulemurdu ja metsakuiva. Tahvlid väitsid selles metsas olevat küll metssigu, karusid, põtrasid ja kakke, aga tegelikult ei näinud me isegi põhjatihast :) Mets oli kuidagi trööstitu. Eks aastaaeg teeb ka seda, aga kuidagi väga palju oli murdunud puid, oksi, risu. 


Hea osa oli see, et rada oli ikkagi sees ja käia oli kerge. Tehtud on ka tugevad ja ausad sillad ning väga järskudel kallastel on piirded ka ees. Kui me seal viimati käisime, siis see nii turvaline ei olnud. Kokku kõndisime täpselt 4km, sest läksime peale vaatetorni veel edasi natuke - ikka selleks, et rohkem kõndida saaks. Rada ise tegelikult lõppeski järvel asuva vaatetorniga. 

Peale raja läbimist sõitsime umbes kuus kilomeetrit eemal asuvasse RMK Laiksaare metsaonni, kus pidime lõunasöögi tegema. See oli küll üks igavesti vahva onn! Isegi pilpad olid olemas tule tegemiseks. Meeshinged grillisid endale vorste ja õllepunne, jõime sooja teed ja kohvi. 

Isegi pesu oleks saanud ära kuivatada :)

Väga mõnus päev oli! Värskes õhus ja toredate inimestega. Metsaonnis oli küll natukene jahe - ega väikene lõke ja pooletunnine lõuna ju seda onni veel soojaks ei küdenud. Ikkagi oli hea lõkke juures istuda ja teed juua :) Sellised väikesed käimised annavad uut jõudu edasi minna. Ma olen väga tänulik oma armsale Arvole, kes ikka viitsib, jaksab ja tahab. Ja tänulik Aivarile, et talle meeldib ka meiega koos. Ja tänulik Seebule - meie vahvale matkasellile, kes on valmis iga kell kuhu iganes minema :) 

Paljud jutud said räägitud ja mõned kaadrid kinni püütud - rohkemat polegi ju vaja :) Kuna oleme siin kambapeale viimased kaks kuud koguaeg haiged olnud, siis see väikene matk oligi väga vajalik. 

Loodetavasti ei pea järgmist korda liiga kaua ootama :)



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar