Mul oli ükskord üks suurem depressioonihoog, nii umbes 7 aastat tagasi. Ma otsisin teid, kuidas sellest välja tulla ja avastasin enda jaoks küpsetamise. Oo, ma küpsetasin kõike: pärmitaignast, lehttaignast, muretaignast, liivataignast, biskviiti jne. Ma tahtsin koguaeg midagi uut proovida, ma tahtsin kõiki asju ise teha, algusest lõpuni. Otsisin tervislikku ja kasulikku. Tegin ise jogurtit ja võid. Üsna loomulikku rada pidi jõudsin ma teadmiseni, et tahan teha leiba. Ise. Algusest lõpuni. Olin kannatamatu ja lugesin liiga vähe - minu esimene leib oli soolane ja kivikõva. Ma ei hakka täna rääkima, mis ma kõik valesti tegin, sest ma olin tookord väga löödud, et ma ebaõnnestusin, sest ma ju ei ebaõnnestunud ühegi magusa küpsetisega - miks läks siis leivaga nii... Aga ega ma ei jätnud jonni ka. Lugesin veel rohkem ja küsisin foorumites nõu ja proovisin uuesti. Ja ma õnnestusin. Küpsetasin aastaid leiba, umbes iga nelja-viie päeva tagant. Poeleibadest polnud meil mitu aastat õrna aimugi.
Siis tuli uus depressioonihoog ja ma ei küpsetanud enam midagi. Ainult väga harva, pigem vajadusel. Leiba ka ei teinud. Oma perele vahest ikka kooki tegin ja no sünnipäevadeks ja muidu tähtpäevadeks midagi ikka olen teinud. Mõnikord niisama Seebu rõõmuks tegin kaneelirulle ka. Leivategu ei kõnetanud üldse. Ei isutanud ka.
Ja nüüd küsis Liis mu käest (jajah...mõelge nüüd, kes on Liis :) ) ühes kirjas, et kas ma olen leiba küpsetanud ja ma vastasin, et olen. Millal ja kuidas õppisin ja no ikka pikalt vastasin - nii, kuidas mulle omane on :) Ja mul tuli tunne, et ma pean leiba tegema. Lihtsalt tuli tunne. Ja mis võiks parem põhjus olla rukkileiva tegemiseks, kui Eesti Vabariigi sünnipäev. Mu meespere oli minu tunde üle väga meeldivalt üllatunud ja toetasid mu leivategemisesoovi 101%, sest eks neil tuli meelde, kui mõnus on see leiva lõhn ja kui hästi maitseb värske, just ahjust tulnud, soe ja pehme leib. Mulle endalegi tundus, et vahelduseks Fitlapile oleks see ikka väga tore suutäis :)
Mul enam juuretist ei olnud, pidin kõik algusest peale tegema. Panin rukkileivaviilud keefiriga "likku" ja käisin kolm päeva soojamüüri ääres imetlemas, kuidas kõik ikkagi korralikult kääris :) Seebu kahtles siiralt minu leivategemise oskuses ja oli väga kahtlustav, kuidas saab mullitavast asjast rõõmu tunda ja midagi maitsvat teha...et küllap ma enam ei mäleta, mis ma tegema pean. Ma ei lasknud ennast tema kõhklustel häirida, sest eks ma tundusin ise endale ka üsna kahtlane seda käärivat karbisisu vaadates.
Eile õhtul panin oma värske ja nõrga juuretisepoisi vee ja rukkijahuga sooja müüri äärde teki sisse"kärssama". Sebastian katsus ka sooja juuretist ja tundis rukkijahu pehmust oma käe all. See on väga tähelepanuväärne, sest ta tegelikult pole kunagi nõus mingeid jamasid katsuma, eriti, mis määrivad käsi. Igatahes läksin magama kindla teadmisega, kuidas ma hommikul panen kaks leiba kerkima: ühe lihaleiva ja ühe tavalise rukkileiva.
Ma olin ise ka täna hommikul nagu väikene tüdruk oma kärssava leivajuuretisega :) Ausõna. Ma ei mäleta, et ma juba ammu oleksin mingisugust sööki tehes olnud nii elevil. Vot mis loeb, kui ei ole ammu teinud ja ammu näinud. Hommikul vara, kui kõik alles magasid, mina köögis pottide ja pannidega kolistasin. No et kõik ikka teaksid, et leivategu on käsil :) Ja kerkima nad said - ilusad ja lõhnavad rukkileivad.
Hästi kerkisid! Eriti, kui arvestada, et mul oli nii värske juuretisepoiss. Lihaleib läks küll pealt selliseks, et ma kartsin, et see küpsedes katki läheb, aga ei läinud. Leib oli ahjus 1,5 tundi ja järelvalmis veel leivavormis 1 tund ning siis ma nägin ainult seda, kuidas kõik kadus :)))))
Ma ei mäleta, et meil kunagi oleks leib nii kiiresti otsa saanud :) Või no peaaegu otsa. Küllap see on otseselt seotud sellega, et pole ammu saanud või pole kunagi saanud (Triin).
Ma ei tea, kas ma hakkan nüüd leiba tegema (juuretise küll jätsin) regulaarselt. Jälle. Ma ei tea, kas mul tuleb see tunne... Ma ei tee midagi, kui mul ei ole tunnet. Ma olen väga tänulik oma meeshingedele, kes minu tundega leivad väga soojalt vastu võtsid ja ära sõid - nii ei tundu tegemine mõttetu. Ja mul on hea meel, et vaatamata sellele, et ma pole leiba ammu teinud, tuli kõik väga hästi välja :) Nagu jalgrattasõit...ei unune...
Palju õnne meile kõigile Eesti Vabariigi 99 sünnipäeva puhul!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar