Emadepäev (pannkoogitort ja Paunküla matkarada)

Ärkad hommikul üles. Ja kohe ongi kõik teistmoodi :) Palju erilisem, palju päikeselisem, palju ilusam. Emadepäev. Päev nagu iga teine päev aastas eksole, aga ikkagi erilisem. Istud Sipas sauna ees terassil ja jood hommikukohvi. päike paitab nina ja põski :) Arvo on köögis ja küpsetab pannkooke, Sebastian valmistab kaevukaanel maasikatoormoosi ja vahustab vahukoort (käsimiksriga loomulikult). Kõige rammusama kohupiimaga, vahukoorega ja maasikatega pannkoogitort emale, kes on 1,5 aastat toitunud järjekindlalt toitumiskava järgi. Laps ütles, et aastas võib ju kolm patupäeva olla: jõulupaupäev, jaanipäev ja emadepäev. Loomulikult võib :) Sellise pannkoogitordi pärast võiks neid isegi rohkem olla :)))

Kuna asjaosaline ja tordivalmistaja ise pannkoogitorti ei söö, sest ta ei võta suus sissegi vahukoort, kohpiima ja maasikatoormoosi, peab ta sööma pannkooke õunamoosiga. Ja õunamoos ei tohi olla ka mingi suvaline moos - ikka Valgest Klaarist ema või vanaema tehtud moos :)

Seebu tõi ikka lilli ka :)

Pannkoogitordile vastukaaluks läksime matkama - Paunküla mägede matkarajale. Me ei suutnud kohapeal olles kokku leppida, kas kõnnime 6km või 12km ning otsustasime, et kõik läheb nii, kuidas minema peab. Kuna tegu oli mägede matkarajaga, siis me ei hakanud endale illusioone looma, sest üks asi on kilomeetrite kaupa kõndida maantee ääres, teine asi on kõndida vetruval maastikul tõusude ja langustega (muuseas, mulle isiklikult meeldivad langused vähem kui tõusud). Pidime rajal olles otsustama, mis pidi me selle ära teeme. Enesetunde järgi.

Tõusud olid võimsad! Mõnest pidigi päris joostes üles minema, et oleks kergem ja saaks üles. Sebastian oli täiega vaimustuses ja ootas koguaeg, et tuleks uus tõus. Tema poolest oleks võinud see rada ollagi ainult üks suur tõus :)

Kui olime kilomeetri matkanud ja umbes 5 tõusu seljatanud, arvasid mehepojad, et aeg on lõunatada :) Võibolla nad ei oleks selle peale veel tulnud, aga me jõudsime Suure Kaksjärve äärsele lõkkeplatsile ja seal oligi parajasti mõnus istet võtta ja keha kinnitada. Olime seekord toidu kaasavedamisega tagasihoidlikud, sest olime ainult kolmekesi. Mina sõin oma kava järgi lõhet sepikuga, Arvo sõi singi-juustu-tomatisaiasid ja Sebastianil olid igavad singisaiad. Kogu kaasavõetud toidust jäi alles üks igav singisai :) Kuna me ei teadnud, kui kaua me rajal peame olema, tundus hetkeks, et seda kõike on liiga vähe.

Loodus on juba nii ilus. Puud on hiirekõrvul ning metsaalused on sinililledest ja ülastest sinise-valgekirjud. Mina ei saanud ju muudmoodi, pidin ikka ringi roomama ja seda ilu jäädvustama. Ühe rästikuga kohtusime ka, roomas teine minu-Sebastiani ja Arvo vahelt läbi. Pikkust oli üksjagu, aga selline kõhnakene oli. See mets seal oli väga puhas, sellest andsid märku ka erinevad samblad ja samblikud. Vanad, suured ja tugevad kuuse-, männi- ja kasepuud olid rippuvaid habesamblaid täis. Silma torkas aga see, et metsas oli väga palju kuivanud puid, samas tuulemurdu vähem, kui nii mõneski metsas, kus me käinud oleme. Märjemates kohtades oli rada varustatud laudteega, mis mõnes kohas oli katki, aga mitte läbimatu. Muidu oli kogu rada väga hästi hooldatud, mingeid takistusi polnud ja jalad märjaks ei saanud.

Rada oli raske, isegi meile Sebastianiga, kuigi viimasel jagub seda energiat ikka rohkem kui raha eest. Kui meie kõndisime Arvoga kokku 9,44km, siis Sebastianil tuli raudselt 11km, sest ta muudkui jooksis edasi ja tagasi, tegi kõrvalpõikeid ja hüppeid, jäi maha ja jooksis järgi. No nagu ikka kui ta loodusesse viia :) Ja kõik, kuhu ronis Arvo, oli tal ka vaja järgi proovida. Ma pidin ikka paar korda hinge kinni hoidma, sest minu jänesehingele tundusid mõned kohad vahest ehk liiga ekstreemsed. Sel teelahkmel, kus sai otsustada, kas lühem või pikem ring, läksime pikemale ringile, sest aeg ja päev oli meie päralt, meil oli kolme peale tervelt üks singivõileib ja ilm oli suurepärane. Väsimusest polnud ka veel märki. Muuseas, pikemale ringile minemise ettepaneku tegi Arvo ja see on tähelepanuväärne. Võibolla oli see tingitud sellest, et talle väga meeldis see rada, see mets, see ilm, see seltskond :)

Nagu öeldud, kõndisime lõppkokkuvõttes 9,44km. Seda oli just parasjagu, ei vähe ega palju. Väsitav aga mõnus! Täielikust õnnest oli puudu ainult Robin, kes oli jällegi lahe taga :) Rästikuga kohtumine lisas vürtsi. Tegime päris palju väikeseid pause, lihtsalt istusime ja ajasime juttu. Palju pause oli ka minu pärast, sest ma pidin mööda maad roomama ja pilti tegema :) 

Koju jõudsime alles poole kaheksa ajal. Päev oli pikk ja emotsionaalne. Pannkoogitort oli just nii hea, nagu ma mäletasin (see oli tõesti ammu, kui meie peres pannkoogitorti tehti) ja matkarada oli just nii ekstreemne ja väsitav, nagu mulle meeldib. Emadepäev ikkagi :) Pean jällegi ütlema, et olen õnnelik naine :) Hoitud ja armastatud, varba otsani :) 

Aitäh Sebastianile ja Arvole selle mõnusa päeva eest! Ja Robinile Raffaellode eest :) Parem pisut, kui üldse mitte midagi :)