Jalgpallitreeningud Raplamaa Jalgpallikoolis

Kõik, kes meid natukene tunnevad või aja algusest peale meie blogi loevad, teavad, et meie peres on palju jalgpalli. Ja seda juba viimased kuus aastat. Tegelikult vist isegi natukene rohkem. Sebastian on jalgpallitrennis käinud viis aastat. Kui ta oli oma esimeses trennis, siis mul oli ahastus, aga täna - mul on jalgpallist siiralt ja ainult hea meel. 

Sebastian ootab igat trenni olenemata ilmast. Või on peaaegu olenemata ilmast. Sellel talvel toimusid 2006 aasta poiste koondrennid eranditult kõik õues ja neid trenne ta nii väga ei oodanud, sest sõrmed külmetasid nii väga... Kuna tegu on ikkagi väravavahiga, siis on päris raske -10 kraadiga seista väravas ja vaadata, kuidas vastasmeeskonna värava all mäng käib. Mõnikord olid sõrmed nii külmunud, et oleks peaaegu võinud neid otsast murda. Aga mitte sellest ma ei tahtnud täna kirjutada. 

Ma tahtsin hoopis kirjutada jalgpalli mõjust Sebastiani suhtlemisele eakaaslastega. Meil on titest saadik olnud probleem, et talle ei meeldi eakaaslased. Kui täiskasvanuid veel suutis kuidagi ära taluda, siis endaealised käisid talle ikka väga närvidele. Ta ei tahtnud nendega rääkida, mängida, ühes ruumiski viibida. Aga mismoodi Sa käid neli korda nädalas jalgpallitrennis, kus on umbes 15 samasugust putukat nagu Sa ise oled, ja lihtsalt eirad neid. Niisama lihtsalt käidki! :) Ja teedki näo, et mul on teist kõigist savi, ma tahan lihtsalt palli mängida. Sa ei vasta ühelegi küsimusele, kui keegi Sind kõnetab, keerad selja ja kõnnid minema. Kui on puhkehetk või treeneri kuulamise hetk, siis seisad teistest eemal, ikka nii palju eemal, et keegi Su ligi ei saaks. Ja kui trenn läbi saab, jooksed sõnagi lausumata oma teed. 

Aga. Ma olen viimase poolaasta jooksul täheldanud, et olukord on muutunud natukene sotsiaalsemaks.  

Esiteks on hakanud Sebastian trennikaaslastega mingil määral suhtlema. See tähendab muidugi juhul, kui keegi teda esimesena kõnetab. Ta ei keera selga ja ei kõnni minema, vaid vastab küsimustele või siis naerab küsija välja (oleneb küsimuse vajalikkusest tema jaoks). Ta on tunduvalt rohkem hakanud jagama väravasuult käsklusi või juhtnööre. Trennis just. Võistlustel jääb see ikka natukene vajaka. Ta sõimab kaitsjaid (ausõna, ma ei kiitle sellega), kui leiab, et viimased pole oma tööd korralikult teinud... Selles osas peame talle ikka ja jälle meelde tuletama, et kommenteerida võib, aga ebaviisakas olla ei tohi. Vahel tal ei tule viisakas olemine kuigi hästi välja ja selle kallal teeme ikka järjepidevat tööd. 

Teiseks on Sebastian hakanud vastama treeneri teredele. Jajah, ta teab küll, et inimestele, keda Sa päeva jooksul kohtad esimest korda, neile ütled "tere", aga teadmine on üks asi ja tegemine teine. Ei tulnud tal see tere üle huulte, aga nüüd tuleb :) Minu jaoks kasvas ta kohe jupimaad suuremaks ja tublimaks :) 

Kolmandaks ei häiri teda üldse treenerite vahetus. Kuna ta tunneb nüüdseks juba kõiki Raplamaa JK treenereid, siis tal on ükspuha, kes trenni annab. Peaseegi, et saab trenni teha. See on väga oluline, sest näiteks viimase nelja kuu jooksul on trenni läbi viinud neli erinevat treenerit ja seda ette hoitamata. Varemalt oleks ta sellest väga häiritud olnud, aga nüüd ta mobiliseerib end vastavalt trenni läbi viiva treeneri ootustele ja annab endast ikkagi maksimumi. Kõige rohkem meeldib talle, kui trenniteemaks on rünnakute lõpetamine ja siin pole mingisugust vahet, kes talle trenni annab.

Neljandaks saab ta hakkama olukorraga, kui ma käin ära sel ajal, kui ta trenni teeb. Ta küll toonitab seda, et ma pean õigel ajal tagasi olema, aga teda ei häiri, kui mind pole väljaku ääres. See on selge märk sellest, et "nabanöör" on pikemaks veninud :))))) 

 

Igatahes läheb jalgpalliga väga hästi. Nii isiklikus plaanis kui meeskonnana. Käidud on turniiridel, kus on medalid kaela saadud ja Eesti Noorte Meistrivõistluste raames on kaks mängu peetud, mõlemad võidetud. Mulle eriti meeldib see, et kõik trennikaaslased võtavad Sebastianit just sellisena nagu ta on ja mitte kunagi pole keegi teda naernud või talle halvasti midagi öelnud. Isegi siis mitte, kui Sebastian on ise kellelgi halvasti öelnud (mõnele kaitsjale).... 

Treenerid ei ole ka midagi kurtnud - järelikult kõik toimib. Ma siin pean salamahti plaani kolida ta piirkonnatrennid Märjamaale, aga eks paistab, mis sellest saab. Ta on nüüd juba natukene suurema lapse moodi ja tegelikult ta ju treenib Raplas ka koos 2005 aasta poistega (ta väiksena kartis nende lööke, selleks kolisime ka trennid Raplasse) ja kõik on korras. Ma muidugi ei tea, kas tasub seda turvalist maailma lõhkuda, kus on toimunud nii positiivsed muutused...

Jalgpall on äge :) Igas mõttes :)