Ma ei tea, miks, aga mul ei tulnud sel aastal mingisugust aiamaatunnet peale. Üle mitme aasta ma isegi ei külvanud midagi ja ei kasvatanud midagi ette. Mõnikord mõtlesin sellele, aga siis ajasin kõik Lasse kaela, kes armastab mullas sonkida ning veensin ennast, et ta rikub mu tubase potipõllumajanduse naguniigi ära. Käisin mõned korrad ka aiamaalt läbi, aga kõik oli nii...vana ja räsitud ja hall ja kole, et keerasin otsa ringi ja kõndisin minema seesmise tundega, et ju jääb. Minu poolest oleks jäänudki, aga Sebastian tuletas iga natukese aja tagant meelde, et peab külvama hakkama ja peab aiamaa korda tegema ja peab maasikad ära puhastama. Et mismõttes ei tee?! Arvo hakkas ka rääkima, et peab ikka seda tegema ja teist. Mul polnud ikka mingit tunnet, aga sain aru, et midagi peab ikkagi tegema. Käisin veel korra tuuri aiamaal ära ja ütlesin, et peab siis Horteses käima, sest vaja on seda ja seda ja seda. Vaba päeva on ka vaja. On meil seda ette näha?
Oli. Ärkasime üles ja sõitsime Hortesesse (Tallinnas). Ostsime tomatitaimed (Maiken, ERK ja meetomat - see viimane maksis üks taim 10 eurot! ) ja kaks kurgitaime (absoluutselt piisav meie perele). Haarasin nõppu ühe poti maitsetaimede mikxiga. Võtsime ka kahte erinevat sorti maasikataimi, sest otsustasime jooksujalu, et vahetame ühes kastis vanad taimed välja ja teises maasikakastis jätame vanade tütartaimed. No ja siis veel mulda ning sibulat ja porganidseemneid kolme sorti ning võiski koju tagasi sõita ja tööle asuda.
Aiamaale minnes oli mul ikka selline....mittemidagiütlev tunne. Trööstitu. Seda trööstitut mu ümber on hetkel rohkem, kui ma tahaks ja mul oli selline tunne, et milleks mulle see kõik? Aga siis lõin hargi mulda ja kaevasin porgandipeenra, mis on meie suurim peenar, sest Sebastian armastab üle kõige pisikesi mahlaseid porgandeid (jah, ta sööb peaaegu kõik ennem ära, kui need suureks kasvavad), läbi. Külvasime Seebuga kolme erinevat värvi porgandid mulda ja kirjutasime sordinimed juurde. Tehtud! Ja oi, kui hea tunne see oli :) Edasi läksime viimase peenra juurde, kus on küüslauk ja sibul - tegime selle ka korda ja panime sibulad mulda. Esimest korda elus, muide :) Juba oli 10 korda parem tunne :)
Arvo ja Sebastian meisterdasid uued ja värsked maasikakastid, sest vanad olid juba nii näotud ja koledad, et selliste kastide juures ei saagi tekkida mingisugust aiamaatunnet.
 |
| No mis tundest siin rääkida saabki.... |
Kastid tulid ausad ja andsid kõigele kohe uue hingamise. Kaevasime Arvoga maasikapeenrad läbi, üsna sügavalt kohe, et saada kätte nii palju umbrohtu juurega, kui vähegi võimalik. Istutasime uued maasikad maha, värvisime kastid sealt, kust veel värvimata oli, ära, ja asi võttis kohe uue ilme. Ja minu tunne kasvas sajakordseks :) Kuidas ma üldse sain mõelda, et ei midagi?!
Kasvuhoonesse me veel ei jõudnud, sest sealt tuleb ka kõik vana muld välja tassida ja uus asemele panna. Tomateid õue viia on vist veel vara ka, sest lubab sel nädalal isegi öökülma. Lassel on meie taimedest täiesti kamakaks, ta käib ikka draakonipuupotis hullamas :) Õnneks. Riina lubas meile viis nende endi eelkasvatatud tomatitaime ka anda, siis on meie jagu olemas (10 taime), sest ega meie väikene kasvuhoonekene rohkemat ei võimaldagi. Ja pole vaja ka. Meie aiamaa värk on selline hooajaline projekt. Me talveks midagi ei varu, sest ...ma ei ole 16-ne aasta jooksul, mil ma siin majas olen elanud, veel kordagi käinud siinses keldris... sest ma kardan :( Keldreid.... Igatahes nii palju, kui meil suvel/sügisel vaja läheb, on olemas ja see on nii tore :) Üks trööstitu, kole ja hall sai värskeks ja heaks tehtud :) Koos :) Ja see on hullult äge!
Küll mul on hea meel, et mul on need suured ja väikesed Luhtarud, kes mind tagant utsitavad! Mida ma ilma nendeta küll teeks?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar