Kartulivorstid - need esimesed

Ma pole mingi eriline kokk. Kui on vaja head süüa teha, siis on Arvo paja ääres, aga kui on vaja hea kook teha, olen mina miksriga kohal. Ei, ärge saage valesti aru - ma oskan süüa teha küll, mu kogemuste pagas on juba aastast siis, kui ma olin 14 ja ema töötas baaris - telefoniteel ema õpetussõnu kuulates õppisin igasugu asju tegema. Siiani ajab naerma ema õpetussõnad küsimusele, et palju ma seda jahu panema pean ja ema ütles ikka ja alati: "Tunde järgi!"  No kus sel 14aastasel see tunne on? :))))) Ja teate, kui mu mees ikka ütleb, et Sinu tehtud pasteet on parem, kui Põhjaka mõisas, siis hing korra heliseb sees. Aga igapäevaselt me sööme siiski pigem lihtsamalt ja kiiremalt, suuresti Sebastiani taktikepi järgi, sest muidu ma peaksin päevad läbi süüa tegema. Poolfabrikaate meie kodust ei leia. Ometigi veedan ma arutult palju aega köögis. Lihtsusele vaatamata olen ma siiski valmis ka uusi asju proovima ja kui keegi mulle ikka midagi uut ette söödab ja on valmis oma teadmisi ja kogemusi edasi andma, siis loomulikult olen ma alati valmis kaasa lööma!

Nii juhtuski, et tegime täna Maretiga kartulivorsti. Jah, täna. Mitte jõulude ajal, sest kus on kirjas, et kartulivorsti võib süüa ainult jõulude ajal? Maret, hää inimene, oli juba kell 10 hommikul tamme all ja tulime minu koju minu elu esimesi kartulivorste tegema. Kui nüüd täitsa aus olla, siis üleüldse esimene kord elus ma nägin sea soolikaid. Maret ei olnud kade, ta lubas retsepti blogisse ka panna. Ma enda jaoks peaksin selle naguniigi kuskile kirja panema. 

Meil läks vaja:

• 4 kg kartuleid
• 1100 g soolaliha
• 1 kg sibulat
• 2 peotäit vorstirohtu
• 30 g köömneid
• 3 tl soola (maitse, ära pane kohe kolm lusikatäit)
• umbes 7-8 meetrit seasoolikat

Sellest kogusest tuleb umbes 4,5 kg kartulivorste. 

Mina alustasin päeva sellega, et koorisin hommikul kell 7 kartulid ära ja panin need külma veega ootele. Siis ma kudusin oma vööd, tegin trenni, koristasin nipet näpet elamise ära, nii palju, kui magavate inimeste kõrvalt võimalik ja ennem poolt kümmet oleks tahtnud juba Maretile järgi minna. Eks mul oli põnevus hinges, sest mina küll ei mäleta, et meie kodus kunagi oleks vorsti tehtud. Võibolla ma lihtsalt ei mäleta? Ei tea.... Mäletan soolalihatünne ja hapukapsatünne, aga vorstitegu ei meenu. 

Alustasime tööd sellega, et hakkisime ära soolaliha. Meil siin oma kodupoes on selline natukene mahedamaitselisem soolaliha, kui Rakvere toode - seetõttu ära Sa soolaga üle pinguta, kui Su soolaliha ei ole Märjamaa Lemmiku poest ostetud. Teate selle hakkimise juures selgus üks hirmus lugu ka - mul ei ole põlle! No mida perenaist, eksole? Nüüd ei teagi, kas õmmelda endale elu esimene põll või.... Saab ka poest...

Liha hakitud (võimalikult väikesteks tükkideks), hakkas Maret soolikaid ette valmistama. Ta harutas neid lahti soolikapuntrast ja lasi vee läbi (pani soolikaotsa kraani otsa ja lasi sealt väikese koguse vett läbi), et oleks hiljem lihtsam kartulimassi soolde toppida. Ma ei olnud varem soolikaid näinud ja katsunud - need tundusid nats rõvedad :) aga ma pidin ikka nuusutama ja katsuma ka - et aimu saada, mida see kõik endast kujutab. Soolikad olid pehmed. Päriselt ka, täitsa pehmed. Sebastian käis ka vaatamas, aga katsuda ei tahtnud. 

Kui soolikad olid ette valmistatud, hakkasime kartuleid hakkima. Maret ütles, et ta jätab kartuli alati viimaseks, sest kartul läheb seistes siniseks. Mind isiklikult sinine kartul ei häiri. Mida väiksemad kartulitükid teed, seda parem on Sul hiljem massi soolde toppida ja tegelikult ka hiljem süüa. Sibula oli Meret juba kodus köögikombainiga läbi uhanud - see töö jäi meil ära. Kui kõik oli hakitud, pani Maret vorstirohu, mille ta eelmisel suvel ise korjas ja ära kuivatas ja mille ülejäägi ta mulle jättis :) ja köömned kaussi, lisas kolm teelusikatäit soola ja pani minu seda kõike kokku segama. Ega mul selle vastu miskit ei olnud, aga jummel  - Maret maitses seda asja! Lihtsalt võttis ampsu ja sõi ära. Vuiiiiiiiiii..... Ma proovisin käeselja pealt vedelikku, ei tundunud soolane ega imelik, vorstirohi tegi kööki erilise aroomi. 

Ja siis me jõudsimegi põhiasja juurde - hakkasime seda massi soolde toppima. Meil ei olnud mingeid imemasinaid ega asju, abimehed olid lehter ja pulk. Panid soole ühe otsa lehtri peenikesse otsa ja siis toppisid lehtri seda kartulivärki täis ja hakkasid pulgaga seda soolde lükkama. Käega aitasid massi sooles edasi minna. Liiga palju ei tohtinud toppida, siis läks sool katki - juhtus nii mul kui Maretil, aga sellest ei olnud midagi, sest siis lihtsalt tegid sealt maalt soole katki ja sidusid topitud osa vorstiks. Kui katki ei läinud, sai pika-pika vorsti, mille otsad sidusid (puuvillase lõngaga) või sõlmisid kinni ja siis sõlmisid sobivates kohtades suure vorsti väikesteks vorstideks. Kui väikesed vorstid olid valmis, torkasime hambatikuga igale vorstile kolm-neli auku sisse, et vorst hiljem keedes katki ei läheks. 

Jooksvalt panime juba vorste keema, sest mul pole suuremat potti kui 5 liitrine. Vorstid keesid (kui juba vesi keema läks) umbes 15 minutit ja siis me võtsime need valmiskeenud vorstid välja ja panime uue laari keema. Ükski vorst katki ei keenud :) vot nii profid tegijad oleme! Õigemini küll - Maret on :) Mina olin jälle õpilase Kiire rollis. Aga ma olen kiire õppija - seda ma võin küll kinnitada. 

Polnud see vorsti tegu nii hullu midagi, vabalt julgen teinekord üksigi ette võtta. Kui mitte ennem, siis jõuluks ikka. Robin on meil hull vorstifänn - talle maitsevad igasugused vorstid ja kui lihaliu peal on liha ja vorstid, siis ta eelistab iga kell vorste. Ta oligi jõulude ajal nii pettunud, et kartulivorsti polnudki.... Ma tema pärast selle vorstiteo üldse ette võtsingi. Ja õigesti tegin, sest vorstid tulid I M E L I S E D!!!! Robin sõi ja kiitis ning tal on hea meel, et sügavkülmas on veel kuue söögikorra jagu kartlivorste. Nii hea, kui saab vahel ka Robinile söögiga rõõmu teha - enamuse osa ajast peab ta naguniigi Sebastiani taktikepis olema. 

Ma ei tea, kuidas teil on, aga minule meeldib küll hullult uusi asju õppida. Ma alati kardan ka ja võin ennast hirmuga täitsa paanikahooni viia, aga lõpuks, kui ma olen millegi uue ja imelisega hakkama saanud, siis mul on endast väga hea meel, et ma ikkagi julgesin uue asja ette võtta. Kõik uued asjad ei jää minu ellu - ei saa omaks, aga on asju, mida tasub osata ja edasi kanda. Vorstitegu on küll üks selline asi. Ma ei tea, kas Robin ja Sebastian võiksid soovida kunagi ise vorsti teha, aga neil on nüüd selline ema, kes neile vorsti võib teha. Ma kindlasti proovin ära ka mingisuguse lihavorsti tegemise, et Sebastiani rõõmuks vorsti teha, sest see konkreetne isend tema menüüsse ei sobi. 

Kui viisin Mareti koju hästi lõhnava karbikesega, kus sees tema väike vorstirull, käisin smartpostist läbi ja leidsin sealt Age saadetud  Piia Rand "Eesti kirivööd" raamatu! Küll on imetabane, kui Su ümber on inimesi, kes Sinust hoolivad, kuigi nad ei ole Sind kunagi elus näinud. Aga võibolla neil ongi mind kergem seedida, sest nad ei pea mind nägema :) Igatahes, Age, suur, suur tänu Sulle raamatu eest! ja kõige eest.... Et oled virtuaalselt olemas olnud ja aineliselt abistanud. Kallid Sulle! Mul juba uus vöö valmis vaadatud, mida tegema hakkan, kui oma praeguse murelapse valmis saan :)))) 

Ja Maret! Musimops! Mis ma Sinuta küll teeks? Kust need uued asjad tuleksid? Sa oled mulle lühikese ajaga rohkem andnud, kui ma olen ära teeninud. Ma talletan Sinu teadmisi ja oskusi ja mul on hea meel, et Sa oled valmis minuga aega veetma ja mulle õpetama asju, mida ma pole kunagi isegi mõelnud, et ma võiksin teha. Suur, suur aitäh! 

Vabariigi 101 sünnipäeval paneme lauale ka kartulivorstid - need ehedad enda tehtud!

Teie Ennike