Ükskord pidime Sebastianiga Waldorfis käsitöötuni raames viltima. Mina aga ei teadnud viltimisest rohkem midagi, kui et mul oli kodus kaks viltimise nõela mingisuguses imelikus tuhinas ostetud ja isegi mitte grammi eest heiet ehk siis ma ei teadnud viltimisest mitte midagi. Kohe mitte midagi. Ma ei olnud kunagi isegi mõelnud, et ma võiksin viltida või mida üldse viltida või... No polnud kohe üldse minu teema. Seda teadsin, et on olemas nõelviltimine ja märgviltimine :)
Hõiskasin siis facebookes maha, et kes minu Märjamaa sõpradest oskaks Sebastianit ja mind õpetada mingisugust asja nõelviltima? Kaks sõpra reageerisid, võtsin Mareti pakkumise vastu, sest tema pakkus konkreetselt välja piparkoogimehikese tegemist ja kuna tegu oli jõulueelse ajaga, siis tundus teema akuutne ja nii juhtuski, et Maret tuli elus esimest korda meile ja õpetas meid, kuidas vormi abil mingisugust asja viltida. Sebastian tegi piparkoogimehikese ja mina tegin .... ma ei teagi, mingi lilletaolise asja.
Aga minuga on selline imelik lugu, et mulle ei või kohe üldse mingeid uusi asju ette sööta, sest ma tahan siis kohe veel ja veel ja veel.... Istusin mitmeid hetki arvutis ja vaatasin Youtubes ja Pinterestis tõeliste meistrite näputöid ja tahtsin ka osata. Tahtsin osata loomi teha. See tundus kuidagi väga loogiline jätk lihtsalt vormi abil viltimisele, mis oli ülilihtne. Loomad aga tundusid müstilised ja hoomamatud - nii keerulised ja ilmvõimatud. Materjali ka polnud, aga Age saatis mulle heiet, suured tänud talle selle eest! Ja oma isikliku porolonitüki sain ka - ikka Age käest. Keegi saatis mulle veel Heiet, aga mul ei tule praegu nimi meelde....häbenen.
Ühel ööl detsembri lõpus olime öösel metsas. Mulle ei meeldi niisama istuda, ma ikka tahan alati midagi nokitseda ja nii ma nendale väikese kotikese kokku pakkisingi ühe magava hiirepoja tegemise jaoks vajalike asjadega, sest ma olin nii viltimsie lummuses, et ma pidin saama kohe proovida midagi teha. Olin Youtubes selle hiirepoja tegenist õppinud ja arvasin, et nüüd ma olen küll täiesti valmis vormist edasi liikuma, sest ....mul oli lihtsalt nii suur tahe. Mitu tundi viltisin, enam ei mäletagi, kui kaua. Öösel kella kahe ajal sain valmis oma elu esimese vilditud looma, kes pealevaadates meenutas täitsa hiirt.
Ise olin hirmus õnnelik oma esmasündinu üle ja see ei heidutanud mind üldse, et ma umbes 200 korda endale nõelaga näppu torkasin. Mul on selline kolme nõelaga pastaka taoline viltimisnõel ka, sai kohe kolm auku ühe korraga :) Aga ega sellest midagi - süües kasvab isu ja arvasin end nüüd küll juba nii prof olema, et tahtsin proovida traadist karkassiga looma tegemist. Kõige rohkem hirmutas mind traadi väänamine, sest see teeb sõrmed haigeks, aga ma muretsesin peenemat traati (äkki 0,5mm) ja asi ei olnud üldsegi mitte lootusetu. Hiir oli asjade loomulik käik ja taaskord Youtubes oleva videoõpetuse (Sarafina fiber art) järgi valmis minu esimene traatkarkassiga hiir. Imeväikeste sõrmedega lihtsalt nii nunnu, et ise ka ei uskunud, et see on minu tehtud.
See traatkarkassiga viltimine ei olnudki nii raske, pisidetailide ehk varvaste tegemine oli keeruline , aga ma sain hakkama. Kindlasti oleks sanud paremini ja õppisin sealjuures üht koma teist tuleviku tarbeks. Aga põhiline on see, et see hiir näeb päriselt hiire moodi välja.
Kolasin Piterestis ringi ja nägin Beaglet.... Minu suur unistus, mille täitumist ma nii väga ootan ja loodan. See oli natukene teistsugune tegemine, ei olnud ühes tükis karkass, jäsemeid lisati lihtsalt ükshaaval juurde. Juba valmis vilditud jäsemeid. Ma tahtsin, et ta tuleks nii Beagle moodi, kui vähegi võimalik, seega vaatasin palju fotosid ja videosid ja tegin päris oma Beagle..... Sellise, kes pissile ei taha ja keda ülejäänud pereliikmed ehk meesinimesed ka ei põlga......
Mind natukene häirisid need vilditud silmad. Need ei ole nagu tõetruud. Seepärast kolasin mööda internetiavarusi ringi ja leidsin spetsiaalselt viltimiseks mõeldud silmi, mida Eestis kahjuks ei müüda, ja Eve, armas inimene, oli valmis mulle need tellima ja koju saatma (tema on Inglismaal, mina Eestis....eksole), aga häid inimesi minu ümber on ja ma ikka saanud abi, kui vaja on. Uutele silmadele seadasin kohe uue eesmärgi ka, sest Hiina kalendri järgi oli algamas kollase sea aasta ja ma olin täiesti veendunud, et ma pean ühe korrlaiku sinkidega sea viltima. Õigete silmadega. Korralikust sinkidega seast sai kolm korralikku siga kollaste laikudega ja õigete silmadega, sest mul oli tunne, et ma pean Annele ja Monikale ka sea viima uue aasta puhul. Anne pani sea mängunurgas vanni :) Kuigi ta eriti porine küll ei olnud :) Oli väga põnev nikerdamine, traadist karkass, iga jalg eraldi singiks, korralikuks singiks, sest Sebastian ütles, et keegi ei pea nii lahjat siga :) Ma muudkui lisasin heiet juurde :) et annaks ikka vähemasti jõulupõrsa mõõdu välja (vabandan veganid....).
Ma olen praegu väga käsitöö lainel. Erinevad asjad muudkui valmivad mu käte vahel. Otsustasin, et võtan natukene hoog maha, sest ma leidsin end ühel hommikul vihaga joonistamas. Suure vihaga. Sest ma ei saa aru, miks inimene peab joonistama selliseid asju, mis teistele meeldivad, mitte selliseid asju, mis hingest tulla tahavad. Kui eelmine aasta oli Haapsalus kunstinäitus 100 poodud vastsündinud nukku, siis ei olnud kuskil kuulda, et inimesed said trauma. Ma joonistan neli poodud jänest ja maailm minu ümber kukub kokku. Jame Oliveri ühes kokaraamatus on fotod, kuidas ta käis jänesejahil ja need kättesaadud verised jänksid olid kõik raamatusse pandnud - kes saab sellest trauma? vegan.....
Aga nüüd on kõik teisiti! Ma joonistan vihaga teiste rõõmuks. Ja mul on palju erinevaid fotosid salvestatud, mida ma tahaksin ühel hetkel proovida viltida. Nii närvi ajab ainult see, et ei oska. St ma muidugi ei tea, kas ma oskan, sest ma pole proovinud, aga mul on juba selgeks õpitud töövõtteid ja ma usun, et kui mul on õige hetk (hetkel ei ole, hetkel on õige hetk kirivöö), siis küllap ma vildin veel ja veel, sest see on lihtsalt nii põnev ja rahustav tegevus. Ja seda saab igal pool teha. Ja veel meeldib mulle viltimise juures see, et ühes heiepallist tuleb välja midagi nii imelist nagu üks Beagle on. See tundub nii imelik protsess ja nii arusaamatu, kuid nii on, et torgid nõelaga (näppu ka) ja sellest tuleb mingi asi ning see ongi selle tehnika juures üliäge!
Aitäh Maretile uue tee näitamise eest! Ma ise ei oleks sinna kindlasti jõudnud. Mitte veel. Küllap see Maret pidigi sel päeval siia sattuma....tulevikuasjade tarbeks.
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar