Eesti Vabariigi terviseks Endla elamusretkel

Teate, mõnikord on nii, et Sa tunned kuidagi südames ette, et üks asi, mida Sa pead tegema, on hirmus, hirmus raske. Ja siis Sa hakkad seda asja juba ette kartma, sest Sul on tunne, et Sa ei saa hakkama.

Meil on Bäpiga see eelamusretkede punktikogumine käsil :) , mis tähendab seda, et me saame sel aastal ikka vägevalt palju koos matkata. Seekordne elamusretk oli pühendatud Eesti Vabariigi 101-le sünnipäevale ja toimus see Jõgevamaal Endla looduskaitsealal. Väga tungivalt soovituslik oli dress-code  sini-must-valge. 

Ma sõitsin varahommikul Mäo Circel K-sse, kust Bärbel mind peale korjas ja siis sõitsime koos edasi Endlasse. Juttu jagus kauemaks, tee tundus liiga lühike. Aktuaalne teema oli Fitlap, aga sellest ma pajatan mõni teine kord. Looduskeskusesse jõudes juhatasid helkurvestides noormehed nelikveoga ja esi/tagaveoga pika ja lühikese raja autosid sobivatesse kohtadesse, kus selgus, et Bärbeli nelikvedu võib ju paksu lume sisse põllule sõita küll, aga kui ikka gaasi anda piisavalt ei julge, oled kinni, mis kinni. No kohe nii kinni keset põldu, et peab tulema teine auto ja Su välja tõmbama :) Ei saa ikka ilma viperusteta. Bäpi kiituseks võin öelda, et ta manööverdas end väga tublisti suurte puude vahelt välja ja parkisime auto ikkagi sinna, kus ei olnud nii väga paks lumekiht. Sellel ajal, kui Bärbel autoga vägitegusid tegi, katsin mina oma valet värvi juukseid sobiva tooniga ja kui Bärbel oli vägiteod ära teinud ja korra mu poole vaatas, pidi ta naerukrambd saama.... Naera, naera! Viie minuti pärast näed sama idiootlik välja! 

Kes viimasena naerab, naerab paremini...muhahahahahaaaaaa :)

Sinine on? Must on? Valge on? Nii nagu pidi - kõik oli olemas. Ostsin isegi ekstra valged püksid endale selleks otstarbeks ekole. Me pole vist elus nii palju komplimente saanud, kui sellel retkel saime. Mõtlesime isegi korraks, et võibolla peakski hakkama parukaga ringi käima - vaataks oma mehed ka ehk armsama pilguga.... Või poetaks mokaotsast paar ilusat sõnagi.... Aga tegelikkus on ikkagi see, et blond on blond ja see peanahk seal paruka all ikka sügeles jubedalt ning, kui selle ükskord sai peast ära võtta, siis see oli ikka paras kergendus. 

Räätsad. Anti riietusele vastavad seekord. Tegelikult ma ei teagi - neid jagatakse seal kuidagi saapa suuruse järgi ja me saime seekord sinised räätsad. Imelik...mul olid eelmine kord samad saapad ja sain oranžid räätsad. Peab mainima, et eelmine kord olid mul mugavamad räätsad. Me muidugi ei ole mingid räätsaeksperdid ka ja panime algul endal kannad lukku. Mõtlesime, et nii on parem kõndida, aga kalkun mõtles ka, et muneb, tegelikult..... Issnad, need 1,5 esimest kilomeetrit olid sellised, et ma mõtlesin, et surm! Ausõna - see oli nii raske, et ma tahtsin Bärbelile öelda, et lähme koju tagasi! Kohe! Bärbel kurtis ka, et mis värk on - seekord on kuidagi nii raske. Higistasime muudkui end edasi sõna kõige otsesemas mõttes, pulss oli 150 ja hing paelaga kaelas. Siis tuli mingi palgi ületamine, mis võtab aega ja üks armas naisterahavas küsisi meie käest, et kas me tahamegi niimoodi kinniste kandadega kõndida? Et nii pidi palju raksem olema. Aitas meil siis kannad lahti ja..... Elu nagu lill! Selline tunne oli, et lausa lenneldes võis edasi minna! Aitäh, kes Sa iganes olid ja meid sellest õudsast rühkimisest päästsid! 

Rada algas mööda metsa kõndides. Liikuda oli lihtne ja kerge (uh, need lahtised kannad....), eriti mahalangenud puid ei olnud, mida ületada (see on räätsadega päris raske ülesanne), kõik kraavid olid kenasti lume ja jääga kaetud, räätsad märjaks ei saanud ja mingeid imetrikke ei pidanud tegema, et kraave ületada. Rada kulges metsast väljudes mööda Männikjärve raba. Laukad olid vesised ja rada oli märg. Lumi pakkis end räätsade külge, lirtsuvas lumes oli raske edasi liikuda. 7km-l oli juba selline natukene kassiahastuse tunne - huvitav, kas kunagi jõuame ikka lõppu ka :) Tõesti oli raske. Ma kohe ei oska isegi kommenteerida, miks see seekord nii raske oli. 

3,4km oli juba esimene puhkehetk, kus sünnipäevale kohaselt pakuti kiluleiba ja teed/glögi. Ma muidu kiluleiba ei söö, aga korra aastas oleks see justkui traditsioon. Eriti palju muidugi teed juua ei tasu, sest kui Sa ikka tead, et retk kestab vähemasti viis tundi, siis... Bärbelisugused peaksid üldse ilma joomata olema :)))))) Ennikesesugused saavad veel hakkama. Tegelikult oli väga mõnus seda suhkruga teed juua ja mõelda, et see inimene oli tore, kes suhkru välja mõtles, sest kui Sa pead nagu idioot oma elu raskeks elama, siis on hea end turgutada justnimelt suhkruga (isegi kaks küpsist ja kaks šokolaadikommi sõime ära...ilma süümepiinadeta). Kiluleib oli ka hea, sõin kohe kolm tükki kogu raja jooksul (kolm puhkepausi oli). 

Nagu öeldud oli rada raske. Tõesti oli raske. Ja seda mu süda ette tundiksi. Ma ei tea, kas oli asi minu viletsas füüsilises vormis või milles asi.... aga tegelikult oli kuulda ka teiste suust, et raske on. Üks tädi ütles, et ta oli mingil hetkel mõelnud, et istub mättale maha ja jääb puhkama, sest lihtsalt enam ei suuda. Aga kus Sa siis saad jääda? Ei saa ju, kui grupp liigub muudkui edasi. Vahepeal oli kahe raba vahel metsatee, kus sai ilma räätsadeta kolm kilomeetrit kõndida - see oli juskui õnnistus! Ja ausalt öeldes andis tublisti jõudu juurde edasi minna. Endomondo näitas juba vahvad 11km ja lõpp ei saanud enam kuigi kaugel olla. Peale metsarada pidime jälle räätsad alla panema ja algas teise raba läbimine. Alguses oli jaksu küll, aga siis väsisid jälle jalad nii ära, et ma ootasin nagu hingeõnnistust kilomeetrite täitumist. Ma ei tea, võibolla se märg lumi tekitas selle raskuse. Ei saa ju olla kehv liikumisvorm...

Alguses olid need püsid päriselt ka valged :)

Lõpuks jõudsime laudteele, kus sai räätsad ära võtta ja omas tempos lõppu kõnidada. Me läksime lausa lennates, ma juba vahepeal mõtlesin Bärbeli käest küsida, kas ta joostes ei tahaks minna? aga siis mõtlesin, et küllap ta igatseb finišijoone ületamist. 

Minu Endomondo näitas 14,09 km, Polar fikseeris umbes 25000 sammu, kalorikulu 1450kcal. Raja lõpus pakuti kanasuppi lihapirukaga, aga ma olin nii väsinud, et isegi supp ei maitsenud :))) Ma tean nüüd, mida Matis tndis, kui esimesel elamusretkel käisime. Aga ei ole hullu! Jõhkralt hea tunne on, et hakkama saime, kuigi nagu ma juba alguses kirjutasin - sisetunne ütles ette, et raske saab olema. Aga seda suurem on võit! 

Aitäh Bäpi! Oli väga ....hm.... raske! Loodetavasti järgmine punktikogumine on vähem vaevarikas. Aga ega kahetseda pole midagi. Nüüd on juba raksus meelest läinud ja ootus järgmise retke järele suur. Ma pole viimase kümne aasta jooksul ka Sind nii palju näinud, kui nüüd viimase poole aasta jooksul. Kas saaks veel parem olla? 

Teie Ennike