Väljasõit Pärnusse

Oioi, see koer on pidanud viimastel päevadel väga palju üksi kodus olema...palun vabandust, armsad naabrid!  Aga on kohti, kuhu teda kaasa võtta ei saa...

Nagu ikka jõulude ja uue aasta vahel käime me Pärnus restoranis ja teatris. Ei olnud see aastagi selles suhtes erinev. Liisu ostis piletid ja mina broneerisin laua Gastronoomi. Tõotas tulla väga äge väljasõit. Kolmveerand neli asusimegi teele ja jõudsime Gastronoomi pisut vaem kui laud oli broneeritud. Juba väljast oli aru saada, et inimesed on pingutanud mulje loomisega, sest ukse kõrval oli ehetes jõulukuusk ja säravad tuled. Sisse astudes võttis meid vastu väga meeldiva olekuga teenindaja ja kõik oli hubane ja ilus. Me ei ole varem Gastronoomis käinud ja olime väga äraootaval seisukohal, sest polnud kindlad, kas toidud on maitsvad. Eelmine aasta sama tripi ajal pidime söökides üsna pettuma, kui käisime restoranis KUU.  

Kõige alustuseks tellisime snäkivaagna jagamiseks. Hind oli üsna krõbe, aga see oli seda hinda väärt. Kõik olid väga head maitsed ja järgi jäid ainult rohelised paprikad, mis ei kõnetanud kedagi. Lisaks toodi lauda maja enda tehtud rukkileib koos trühvlivõiga. Leib oli väga hea! Nii hea, et Raivo tellis lisa :D Alguses tundus, et see vaagen on natuke väike, aga tegelikult oli kõike parasjagu viiele, sest muidu oleks kõht liiga täis saanud. Minule maitses kõige rohkem sibulamoos ja mingi asjaga ära tehtud kreeka pähklid. Sebastianile meeldis pardifilee ja veisesink. Liisu sõi peaaegu üksi ära krevetid, mis olid majoneesikastmes. Igatahes see vaagen tõotas head, sest maitsed olid tõesti väga suurepärased. 

Pearoogade valimine oli keerulisem, sest valik ei olnud just väga suur. Risotot ja pastat me kindlasti ei tahtnud ja nii osutusid valituks meestel aeglaselt küpsetatud tallekael ning meie Liisu ja Sebastianiga võtsime pardikotletid. Mõtlesin küll korra, et kes läheb restorani kotletti sööma, aga ülejäänud asjad ei kõnetanud. Praed olid küllaltki suured ja toitvad, aga kotlet on kotlet. Maitsed olid väga head, kõike oli nii hästi tehtud, et tegelikult oli isegi kotlet täiesti restoranivääriline. Ainuke jama oli selle kausiga, mille sees see pardikotlet serveeriti. See oli nii sügav, et seda maitsvat kastet oli päris raske kätte saada. Maitsesin Arvo tallekaela ka ja olin rahul, et seda ei võtnud, sest sellel oli ikka üsna spetsiifiline lamba maitse. Tekkis arutelu, kust see lammas pärit on ja küsisime järgi - oli Uus-Meramaalt, mida ka Raivo arvas, sest Eesti lambal sellist maitset pole. Aga mehed sõid oma praed ära ja olid rahul. 

Desserdiks valisime nagu üksmees kunagi toffekoogi lisadega ja Sebastian võttis vaniljejäätist kaks palli. Alguses, kui magustoit lauda toodi, siis ma mõtlesin küll, et Liisu on pettunud, sest kook oli pruun ja ta ei armasta šokolaadikooke, aga tegelikult see ei olnud šokolaadikook. Magustoit oli imemaitsev! Kõik asjad sobisid omavahel nii hästi kokku ja no magusaisu sai täielikult rahuldatud. Sebastiani jäätis oli ka väga ilusasti serveeritud ja no isetehtud vaniljejäätis on alati suurepärane valik. Poe kraamiga ei anna võrreldagi. Meie kookidel oli ka lisandina seesama jäätis ja see oli väga siidine ja vaniljene - tõesti väga maitsev. 

Me jäime Gastronoomiga väga rahule ja ilmselt külastame seda restorani teine kordki. Pole ühtegi halba sõna öelda. Absoluutselt kõik maitses suurepäraselt, teenindus oli väga sõbralik ja kiire ning interjöör hubane ja ilus. Julgeme soovitada ka teistele :)

Ja siis me läksime Endla teatrisse, kust me peale esimest vaatust tahtsime ära minna, aga kuna Raivo ütles, et tema tahab ikka lõpuni vaadata, siis pidime ka teise vaatuse üle elama. Ja ausõna - see oli üle elamine, sest midagi nii viletsat pole me kunagi vaatamas käinud. Etendus oli siis Tiit Palu lavastatud "Üle noatera", kus kandvat rolli mängisid Andrus Vaarik, Carita Vaikjärv ja Piret Laurimaa. Thornton Wilderi Pulitzeri draamapreemia võitnud tragikomöödia „Üle noatera“ on ajatu allegooria inimkonna vastupidavusest, relvitukstegevast optimismist ning oskusest kohaneda, ellu jääda ja selle kõige käigus ka enese üle naerda. Ja nüüd tuleb see koht, kus me mitte üks raas ei saanud aru, kus oli komöödia. See oli täielik jama suurel laval, kus pool etendust tuli kõrvad kinni hoida, sest mikrofoni karjutud tekst oli nii vali, et kõrvadel oli valus. Ma saan aru jah, et see rääkis inimkonna vastupidavusest  jääajale, sõjale ja maailma lõpule, kuid eeldada, et kui mängus on Andrus Vaarik, siis saab nalja, on täielikult vale. Ma muigasin täpselt ühe korra. Ja no Liisu poolest me oleksime tõesti poole etenduse ajal lahkunud, kuid jah... Seekord siis niimoodi. Igatahes me ei soovita seda vaatama minna, sest päriselt ka - see ei olnud seda väärt. Nalja ei saanud, nutta ei saanud, mõtlema ei pannud ja tegelikult oli kergendus, kui läbi sai. 

Selline väljasõit seekord. Tore oli koos olla ja maitseelamused olid tõesti head. Ei kahetse, et käisime. Etendusega ainult läks natuke viletsasti, aga sisukirjeldusest ei lugenud ju välja, et selline asi võib juhtuda. Meile kellelegi ei meeldinud ja see ütleb juba nii mõndagi. Kusjuures inimesed päriselt läksid ära vaheaja ajal... Ei saagi aru, kuidas seda etendust nii kaua on mängitud... 

Jaanuaris juba jälle sama teekond ees, loodetavasti on etendus parem kui seekordne. Liisu nimelt kinkis mulle, Arvole, Triinule ja Marekile (endale ja Raivole ka) jõuludeks etenduse piletid. Nii et - on, mida oodata. Liisu ütles, et muidu tundub see talv nii pikk ja trööstitu ja eks tal on selles suhtes õigus. 

Selleks aastaks on kõik käimised käidud. Vana aasta viimasel päeval koguneme kõik koos Hardasse, et valmistada pidulik peolaud ja tantsida hommikuni. Soovin kõigile head vana aasta lõppu! Sööge ja tantsige! 

Teie Ennike

Jõulumatk Järta terviserajal

Õues on justkui november. Ilma poolest. Ikka hall ja udune ja sombune ja niiske ja vihmane ja... Täitsa metsas ilmad. Sellised, kus tahaks kodus kaminasoojuses olla ja ainult aknast vaadata, kuidas tuul puudelatvu kõigutab. Aga! Kuna me ei ole mingid papist poisid, siis me suudame end ka sellise ilmaga kodust välja ajada ja suudame veel kõik teised ka välja ajada, et teha üks mõnus jõulumatk. Arvo arvas, et pole mõtet kuskile kaugele sõita, lähme siiasamma Järtasse, kus me öömatkalgi viimati käisime ja teeme selle raja omal moel läbi. Mina natukene pelgasin, et äkki me eksime ära, aga Arvo arvas, et seda ei juhtu mitte mingil juhul :) Ja nii me pundi kokku ajasimegi (Liisu, Margus, meie kolmekesi, Aivar, Getter, Karel, Marek ja Chris) ning Järtasse sõitsimegi. 

Ilm oli ikka selline, mida on hea aknast vaadata, aga ei ole halba ilma, on valesti valitud riided. Kuna vihma natuke tibutas, siis fotoka pidin seekord küll koju jätma ja kõik pildid, mis selles postituses on, on tehtud telefoniga ja enamus Arvo telefoniga. Tegelikult rajal olles enam vihma ei sadanud ja ma ikka natukene kahetsesin, et ma oma fotoka maha jätsin, aga seekord siis niimoodi. Asusime kohe teele ja oh seda teed! Saapad olid raja lõpuks nii porised, et ma mõtlesin, et ma neid mitte kunagi enam puhtaks ei saa :D Rada oli tõesti vesine ja porine, aga õnneks oli ikkagi mingisugune rada. Me vist päris seda õiget radapidi ei käinud kõike, aga mingid rajad olid ja neid mööda me tatsasime. Puudel olid helkurid ka ja päris metsa me omadega siiski ei läinud. Ainult viimane lõpp oli omalooming, aga sellest polnud midagi, sest põhiline oli autodeni jõuda ja seda me ka saavutasime.

Umbes poole raja peal tegime lõket. Seal oli keegi ennem meid juba seda teinud, niiet... Äkki väga õudne polnud, et me keset metsa lõket tegime. Arvo oli seekord eriti peenelt valmistunud. Hommikul, kui ma alles voodis olin, kuulsin, et ta vaatab mingit videot ja omas peas mõtlesin, et issand jumal! Ta vaatab varahommikul trennivideosid ning mõtlesin, et on ikka entusiast, aga kui ma voodist välja end lõpuks viitsisin ajada, sain teada, et trennivideodest oli asi kaugel. Ta vaatas hoopis, kuidas malmpanni mittenakkuvaks teha. Ja siis ta hakkas seda meie enda armsas köögis tegema :D Oh jummel, terve kodu oli haisu täis ja sinist suitsu tuli praeahjust! Ta siis tõstis panni akna taha jahtuma, ise hirmus elevil ja tõttas poodi, kust tuli tagasi kolme veisesteigiga. Tema oma peas oli varahommikul mõelnud, kuidas tema hakkab metsas sütede peal malmpanniga steiki tegema. Ta on mul vahest ikka täitsa sooda :D 

Kui vorstid olid kõik küpsetatud, ajas Arvo panni kuumaks ja vaatas kella pealt aega ning küpsetas esimese steigi ära. Pean tunnistama ausalt, et mina ei ole veisesteiki kunagi varem söönud. Arvo seevastu sööb steiki pea iga kord, kui käime restoranis. Olime kõik põnevil, et kuidas tal see kõik välja kukkus ja pean tunnistama, et väga hästi kukkus. Steik oli keskelt kergelt roosakas, liha pehme ja mahlane. Ta viilutas selle ära ja see sai nii ruttu otsa, et ta sai aru, et nüüd on aeg kaks teist tükki ka ära küpsetada. Sellist luksust igaüks juba metsamatkal ei saa, et sööb veisesteiki ciabatta ja rukkolaga. Nüüd on latt ikka väga kõrgele aetud ja mingid õllepunnid on kauge mälestus :D

Istusime oma tunnikese seal lõkke ümber, sõime metsagurmeed ja ajasime juttu. Mira nuuskis ümberringi ja elas õnneliku koera elu, sest mina küll ei usu, et neid koeri palju on, kes metsamatkal steiki söövad :) Või kes üldse steiki söövad... Natuke hakkas jahe seal niimoodi istudes ja pidi ennast ikka lõkkele lähemale nihutama. Otseselt nagu külm ei olnud, aga selline niiske ja kõhe. Liisul olid villased sokid jalas :) Istusin ja vaatasin seal oma saapaid ja mõtlesin, et ainult loll läheb sellise ilmaga oma igapäevaste saabastega metsa... Lõkke kustustasime ilusasti ära ka, kui saime oma asjad aetud.

Peale lõunasööki asusime jälle teele. Mira sikutas juba palju vähem, sest hakkas ära väsima ja teekond kulges mõnusas kerguses. Viimase pingutusena ületasime kõige kõrgema künka, mis sellel rajal oli ja siis juba nägimegi oma autosid. Kokku kõndisime 6,12km, aga tundus palju pikem, sest jalad jäid naks ja naks pori sisse kinni :D Õnneks oli tempo mõnus ja tegelikult oleks jaksanud veelgi mütata ja ilm ei olnud ka sugugi nii halb, kui aknast vaadates tundus. Koju jõudes saime kolm masinatäit pesu pesta ja saapaid nuustikuga nühkida. Eriti mina, kes pani ikka väga valed jalanõud sinna porirajale jalga.

Vot nüüd ütleks küll, et tehke järgi! Mitte matka kui sellist, aga no ma tahaks näha seda inimest, kes kärsatab varahommikul köögis malmpanni, selleks, et metsas seltskonnale steiki küpsetada :D Õige küpsusastmega. Selle peale tuleb vist küll ainult minu mees. Mäletan aegu, kus sai kiirnuudleid ja viinereid metsas tehtud ja ise nii õnnelikud, et kõigil kõht täis ja meel hea. Täna enam sellist asja ette ei kujuta. 

Õhtul tegime veel Sipas sauna ja tünni ning Arvo küpsetas lapi lõhet. Tegime õunakooki ka :) Täna paastume, sest see on ikka õudne, kui palju sööki on saanud nende pühade ajal ära süüa... Õhtul on jooga ka, mis rõõmustab mind, Liisut ja Arvot väga! Jõusaal peab veel kaks päeva ootama, kuigi ammu oleks aeg saali minna. Eriti kõikide nende toitude pealt, mis on ära söödud... 

Aitäh kõikidele, kes matkale tulid! Me saame ilma mõelda nii halvaks nagu tahame, aga me saame ka ilma trotsida ja oma mugavustsoonist välja tulla. Õnneks on minu Arvo paadunud optimist, kes ikka jaksab ja viitsib korraldada ja elu huvitavamaks muuta. Ta ise ütles, et oli megaäge päev, kuigi sebimist oli palju. Ja see ongi ju põhiline! 

PS Saapad on puhtad :D

Teie Ennike

Jõuluaeg

Minu jaoks algas see aasta jõuluaeg juba 1.detsembril, kui meil oli Ceresega esinemine Märjamaa Rahvamajas advendikontserdil ja õhtul tegime Anete ja Sebastianiga piparkooke.  Otsustasin see aasta, et ma ei võta endale mingisugust jõulustressi ja lasen ajal kulgeda, tehes just neid asju, mis mulle meeldib. Ja mulle meeldib piparkooke teha ja kaunistada :) Sel aastal on ikka kõvasti küpsetatud neid. Nagu juba öeldud algas see koos Anete ja Sebastianiga esimesel advendil, kui tegime Anete tehtud taignast piparkooke. Hea, et midagi kaunistamiseks jäi, sest Sebastian muudkui maitses :D Kodu oli jõululõhna täis ja me ausõna üritasime jõululauele ka kuulata, aga Sebastian oli DJ ja ükski laul ei kõlvanud. Igatahes võisid jõulud tulla vaatamata sellele, et Arvo oli alles tööhoos ja Sebastian pidi veel mõned nädalad koolipinki nühkima. Kuna mul selliseid kohutusi pole, võisin oma peas juba mõelda sellele, mida kõike ma jõuluks küpsetan :)

Piparkooke sai nendel jõuludel ikka palju tehtud: kodus, Liisu juures, Sipas koos Aiku ja Luhtuga, Raplas Piretiga. Ühed ilusamad kui teised. Enamik kordi tegime ikka isetehtud taignast, sest need poe taignad ikka pole päris see. Neil on vähe vürtsi ja kuidagi kõvad tulevad. Kodus tegime ainult Anete või minu tehtud taignast, Piretiga tegime Pireti tehtud taignast, Liisu juures ja Sipas siis olid poe taignad. Ma ei tea, kui palju peaks piparkooke tegema, et need kohe otsa ei saaks :D Ilmselt ikka väga palju. Igatahes on täna esimene jõulupüha ja meil ei ole ühtegi piparkooki :) Mina sõin viimase täna hommikul ära. Kõige hullem avastus oli poe glasuuri koostist lugedes ja mul oli hea meel, et me kodus ikka teeme ise glasuuri, sest lugege - see on ikka päris õudne, mis nendes poeglasuurides sees on. Kuivavad kiiresti küll jah, aga tegelikult ei peaks sellist asja sööma. Otsustasime perega, et järgmine aasta teeme kolmekordse taignakoguse, et oleks Liisu juures ja Sipas ka enda taigen ning glasuuri teen ikkagi ise kui vähegi võimalik. Selleks aastaks on paiparkookidega kõik. Päriselt ka. 

Ma olin sel aastal väga laisk... Ma ei teinud ühtegi kingitust ise. Ei tänuks ega rõõmuks. Ma ei teagi, ei tulnud sellist tunnet peale. Ühele inimesele olen küll südamest tänulik, kuid ta ei tundu selline inimene, kellele meeldiksid mingid ise tehtud asjad ja nii jäigi. Kuni sinnamaani, kui küsisin oma armsa õe käest, mis ma võiksin talle jõuluks kinkida? Liisu ütles muidugi, et ära võta endale üldse stressi, sest tal ei ole midagi vaja. Ma ikka pinnisin edasi, sest tunne oli, et midagi oleks vaja kinkida. Küsisin, kas tal oleks mingit nipsasja vaja või midagi sooja ja pehmet või midagi praktilist ja siis tuli midagi üllatavat - ainult minu õde tuleb selle peale, et öelda paar päeva ennem jõule, et ta tahaks villasied sokke. Päriselt. Liisu ja villased sokid ja jõulud... Tundus nii imelik, et... Ma hakkasin mõtlema, kust ma sokilõnga saaksin, sest tellida enam ei jõudnud ja mina ei tea, kas Märjamaal kuskil müüjakse sokilõnga. Õnneks aitas Riina mu hädast välja ja müüs mulle kaks dokki sinisekirjut sokilõnga, millele ma Arvo peaaegu öösel järgi saatsin. Ja siis ma kudusin igal võimalikul hetkel jõulutoimetuste vahel sokke, sest ma tahtsin need ikkagi õigeks ajaks valmis saada, sest õde ju ütles, et ta tahab villaseid sokke. Jõuluks. No ja ega ma endale armu ei andnud ja sokid said valmis. Armastusega. Oma kallile õele :)

Arvo ja Sebastian tõid kuuse. Sellise väikse ja ilusa ning oh imet - see aasta ei olnudki ägedat diskussiooni, kuidas ja millega kuuske ehtida. Arvo oli toonud linnast uued jõulumunad ja meie kuusk tuli sel aastal selline tagasihoidlik ja hele, ilma värviliste munadeta. Just meile meeldiv ja meienäoline. Arvo ja Sebastian ehtisid kuuse koos ära, mina olin kõrvaltvaataja ja pildistaja :D Jõuluhommikuks oli päkapikk mõned kingitused ka kuuse alla toonud :), mis me ära jagasime sel ajal, kui päkapikkude lemmikpuder pliidil podises. Seda pudruriisist putru koos õnnemandliga olen ma ka juba sellest ajast teinud, kui poisid veel väiksed olid. Puder on väga hea, aga põhiline on ikkagi see, kes õnnemandli leiab. No Arvol peaks tulema järgmine aasta eriti õnnetoov, sest just tema kaussi oli sel aastal mandel sattunud. 

Ma olen juba aastaid jõuluks pasteeti teinud ning saia ja leiba küpsetanud. Ei olnud see aastagi midagi teistmoodi. Arvo muidugi arvas, et pasteeti võiks topeltkoguse teha, aga ma laitsin selle mõtte maha, sest ma tegelikult ei viitsi seda üldse teha :D Aga kuna alati on soov nii suur, siis võtsin Arvo väntajaks ja nõudepesijaks ja tegin ikka pasteeti ka. Jagus meile ja Robinile ja naabritele. Ma ei tea, kas Anete üldse sööb pasteeti... Aga ma ikka andisn neile ka ühe kausikese. Minu teha oli ka kook ja et Sebastian saaks ka kooki süüa, tegime õunakoogi, mis pole üldse traditsiooniline jõulukook. Ise oleks midagi kohupiimaga või toorjustuga teinud, aga mul ei ole mõtet enda ja Arvo jaoks kooki teha... Me lihtsalt ei sööks seda ära. Aga kuna Sebastian ei ole väga magusamees ja sööb ainult valitud küpsetisi, siis tegin Pariisi õunakoogi. Rohkem ma ei küpsetanud midagi. Ülejäänud jõulutoitudel olin pigem abikokk ja nii see on alati olnud. Ah jaaa...kartulisalati tegin ka mina. Sooja laua tegi Arvo. Kõike oli liiga palju, nagu alati :D Ilmselt sööme kaks päeva veel jõulutoite.... 

Jõululaupäeva hommikul ärgates oli rõõm suur, sest maa oli valge. Ma küll olin endale sisendanud, et sellest ei ole midagi, kui lund pole, aga ikkagi oli nii hea meel näha, et õues oli valge ja hele. Käisime Arvo ja Sebastianiga väikesel jalutuskäigul (Mira muidugi ka) ja rääkisime väga huvitavatel jututeemadel. Meil on nii äge selles mõttes, et kui me jutusoonele satume, siis meil on väga ägedaid teemasid, mis meid kõiki käima tõmbavad ja juttu jagub kauemaks. Koju jõudes olid veel viimased ettevalmistused ja siis sõimegi õhtust. 

Peale õhtusööki läksime Märjamaa kirikusse jõulujumalateenistusele. Ja otsustasime ühiselt, et järgmine aasta külastame kas Rapla või Kullamaa kirikut... Eks see põhisõnum on igas kirikus jõuluõhtul saama ehk jõuluevangeelium, aga kõne peaks igal pool erinev olema. Otsustasime, et on viimane aeg mõne teise kirikuõpetaja jõulukõnet kuulda. Märjamaa kirikus läheb pool kõne kuhugi kaduma, sest õpetaja räägib mikrofoni ja see nii hirmsasti kajab, et kohati on raske aru saada, mida ta räägib. Või on diktsioon halb, ma ei teagi. Sebastian juba arvas, et äkki tal on kõrvakuulmine halvemaks läinud :D aga siis oli hea meel, et me ka ikka ei kuulnud hästi seda kõne. 

Robin ja Anete olid ka kirikus, sain nad üle kallistada, sest meie juurde nad jõululaupäeval ei jõudnudki. Peale kirikut läksime Arvo ja Sebastianiga Liisu juurde, kus olid kõik minu sugulased koos jõule tähistamas. Seal oli ka kuuse alla päkapikk kingitused toonud, mida ei osanud oodatagi.... Aitäh päkapikkudele! Väga kaua me ei saanud olla, sest meil oli Luhtarudega kokku lepitud, et kell üheksa kohtume surnuaias ja viimae küünlad kõikidele neile, keda enam meiega pole. Sellest kujunes umbes tunnine jalutuskäik küünaldemeres surnuiaias. Nii ilus oli! Küünalid oli tõesti palju ja me viisime 60 lisaks. Sellel aastal oli see käik kuidagi nukker.... Vanaisa surmast on alles nii vähe aega möödas, et kurbus puges hinge... Aga kõik hauad, mis oli vaja läbi käia, said käidud ja kõigile häid jõule soovitud. 

Peale surnuaeda tulime Arvo ja Sebastianiga koju ning mängisime lauamänge südaööni. Oli vaikne ja ilus õhtu. Kahju ainult, et Robin ja Anete meiega ei olnud... Aga küllap Anete oli pikast päevast väsinud. Muuseas, ta kõhuke on nii armsasti kasvanud :) Ma ei näinud teda poolteist nädalat ja selle ajaga on kõht nii nunnult paisunud. Enam ei jää kellelegi märkamatuks, et ta on lapseootel. 

Täna läheme maale, kus kõik Luhtarud saavad kokku, et koos olla, lauamänge mängida ja saunas käia. On ilus aeg. Rahulik ja vaikne ning näeb kõiki neid inimesi, kes on kallid. Eile minu omad, täna Arvo omad. Kõik saavad nähtud ja üle kallistatud. Homme on juba uued tegemised :) Soovin kõigile kaunist jõuluaega! Olge koos nende inimesetaga, kellelga teil on hea koos olla. Tehke neid asju, mida teile meeldib kõik koos teha! Ja pidage meeles - nüüd hakkab päev kukesammu võrra pikemaks minema. Vähehaaval, aga hakkab. Ja see annab nii palju jõudu! 

Teie Ennike

Jõulukaardid

Igal aastal leiab mind suure laua tagant jõulukaarte tegemas. Vahel varem, vahel hiljem. Sellel aastal alustasin oktoobris ja pere vaatas mind nagu kuutõbist, sest oktoobris olid alles ilusad sügisilmad ja jõulude peale oli veel väga vara mõelda.  Mina aga juba natuke mõtlesin, sest tean ennast - mingid asjad mu elus võtavad arutult kaua aega. Enamasti jääb see pealehakkamise taha, aga vahel ka lihtsalt päriselt ei ole aega. 

Ma saadan igal aastal Sulle jõulukaardi, seda juba aastaid ja aastaid. Ma ei tea, miks ma seda teen... Ma nägin Sind võibolla sel aastal ainult ühe korra või ei näinud üldse. Ja ometigi on täpike Su nime taga ja ma tean, et ma pean Sulle kaardi tegema. Ma ei oota midagi vastu, tahan Sulle lihtsalt rõõmu valmistada. Ma isegi ei tea, kas see valmistab Sulle rõõmu... Võibolla teadmine, et ma olen Su peale mõelnud, on Sulle siiski oluline. Ma ei tea... Mulle on oluline. On oluline teadmine, et ma olen oma elust kulutanud vähemasti tunni, et Sinu postkasti jõuaks minu pühadesoov. Ma olen vilets sõber, õde, tädi, klient, patsient. Minuga on vahel jube keeruline ja mõnikord ilmselt hoiad kahe käega pead kinni ja mõtled, et tsiisas küll, kuidas nii saab, aga ma olen mina. Just selline nagu olen. Ma annan endast parima. Iga päev. Võibolla see jõulukaart on minu viis näidata, et kuigi ma olen vilets, ma ikkagi hoolin. Sinust, kes Sa minult jõulukaardi said. Ma oleks tahtdnud palju rohkematele inimestele kaarti saata, aga olenemata sellest, et alustasin oktoobris, ma lihtsalt ei jõudnud enam rohkem teha kui 15 kaarti.

Ma teen oma kaardid alati ise. Võiksin ju minna ja osta kaardid, aga see pole justkui see. Sel aastal olin laisk... Tegin kõik kaardid ühesugused ja lihtsad. Aga ikkagi läks ühe kaardi tegemisele umbes tund aega. Ma ei ole mingi kunstnik, lihtsalt isehakanud kritseldaja. Aga see ei olegi oluline, oluline on mõte. Ja mõte on mul ilus - soovida Sulle rahulikku jõuluaega.

Õde Kristi, ma ei saatnud Sulle sel aastal kaarti, sest tean, et Sa oled ikka veel oma suurel ümber maailma reisil, aga ma tahan, et Sa teaksid, et ma mõtlesin Su peale, kui ma kaarte tegin :) 

Ja kui Sina ei saanud minult jõulukaarti, siis see ei tähenda, et ma Sinust ei hooli. Hoolin ikka! Lihtsalt aega enam polnud... 

Soovin kõigile oma sõpradele rahulikku jõuluaega! Järgmine aasta hakkan veel varem jõulukaarte tegema, et ei jääks kripeldama need inimesed, kellele oleksin veel tahtnud kaarti saata. Ole Sa kaugel või lähedal, ma mõtlen Su peale ja saadan Su poole teele kõige soojemad soovid. Ja Sina, kes Sa said mu käest kaardi - tea, et ma hindan väga, et Sa oled olemas. Kas rohkem või vähem, aga ma tunnen, et Sa oled olemas. Ja mul on selle üle väga hea meel :)

Teie Ennike