Jõulukink Piretile

September. Ilus päikeseline päev. Ja minul hakkab kuklas tiksuma mõte, et varsti on jõulud... No kolme kuu pärast kindlasti :) Ja siis mul ketrab mitu päeva peas, et mis ma Piretile jõuludeks kingin? Kommid oleks iga kell kindla peale minek, aga siis ma kordaksin ennast. Ja neid ma ei tee ise, kuigi võiks teha :) Mis see trühvlite tegemine nii väga ära on. Aga kohe probleem - kust ma saan sobiva karbi nende jaoks?  Mõttena jääb see kuklasse ikka, aga käin justkui udus ringi ja muudkui mõtlen, et mis ma siis ikkagi Piretile kingin? Mul on kalduvus nendele inimestele, kes on mu elus olulisel kohal, teha ise kingitusi. No ikka väga olulisel kohal ja Piret seda on. Ta on minu jaoks ikka väga olemas olnud ja minu tänutunne on ülisuur. 

Ja siis ma mõtlesin...et ma pean ikka midagi ise tegema. Aga mida? Villaseid sokke ju ei koo...või koon? No ei koo... Ma ei tea ta jalanubritki. Ja küsida on ka imelik. Ja no sokid... Ilmselt ta ei paneks neid mitte kunagi jalgagi. Tegelikult ma pole tema juures kunagi ühtegi käsitöö asja näinud... Pole käsitöö inimene vist. Aga mina midagi muud peale käsitöö ei oska... Andetu noh... Ja siis ma mõtlesin, et ta ju vahel kannab ometigi mantlit, mis ei ole vetthülgav ja suletäidisega :D No igal naisel on kapis üks või paar mantlit. Ja mantli juurde sobib väga hästi õlasall. Minu meelest. Ja siis ma otsisin Dropsi lehel õlasallide seast sobivat. Kaks tükki jäid sõelale ja siis ma mõtlesin, et ühte ma olen varem teinud, et ma võtan ikkagi selle, mida ma pole kunagi teinud ja tellisin lõnga ära. Imepeenike mohäär lõng. Aga see ei olnud ka lihtne, sest mis värvi see õlasall siis ikkagi teha? Anne puhul oli lihtne- ta on helesinine, üleni. Nii seest kui väljast. Piret ei ole helesinine. Ta on kirju. Ja siis ma olin segaduses... Istusin seal lõngalehel ja vaatasin neid värve, kuni lõpuks otsustasin helehalli kasuks. Ma ei teagi, miks... Oli selline tunne. 

Arvo printis mulle õpetuse välja ja olin lõnga ootel. Ja siis see jõudis kohale. Issakene, see oli ju nii peenike lõng, et ma arvasin, et ma koon seda salli pool aastat! Ja mul oli nii hea meel, et ma juba septembris tundsin kuklas soovi Piretile midagi teha, sest naiivselt lootsin, et ehk ma kolme kuuga ikka valmis saan. Ja just naiivselt, sest ma ei olnud mustrit üldse vaadanud. Ilmselge viga, mida ma ei soovita järgi teha. Hakkasin siis otsast kuduma, kõik läks untsu... Alustasin uuesti ja no ei saanud silmuseid õigeks. Võtsin siis ühe jämedama lõnga ja pusisin seal seda mustrit teha ja sain lõpuks hakkama. Võtsin siis uuesti Pireti lõnga kätte ja no ei saa... Kuus korda alustasin ja viskasin tehtu minema, sest mustrit jooksma ei saanud. Mul ausalt öeldes tuli natukene ahastus peale, aga ma olen seda varem ka maininud, et mis käsitööd puudutab, siis ma olen väga jonnakas. Alustasin uuesti ja ajasin näpuga mustris järge ning sain mustri jooksma. Ma ei tea, kuidas... Istusin oma kudumisega väikses toas katuseakna all ja muudkui ajasin näpuga järge. Kuna tegu oli nii peenikese lõngaga, siis ma ei saanud aru ka, kus ma täpselt omadega olen. Igat rida ajasin näpuga taga ja kes on pitsi kudunud, siis see teab, et harutada on võimatu. Ja nii ma pusisin. Tunde järjest. Kui sain esimese mustrikorduse tehtud, olin jube õnnelik. Mis sest, et kaks silma oli üle :D Mustrikordusi tuli teha 14 tükki. 14!!!! Ma mõtlesin siiralt, et ma lähen hulluks, sest kui ma olin jõudnud kaheksanda mustrikorduseni läbi häda ja viletsuse ja näpuga järge ajades, siis ma tundsin, kuidas mu aju ei tee minuga koostööd. Kuidas saab olla, et kaheksa mustrikordusega ei ole ka veel muster pähe jäänud? No ei jäänud... Alles 12 mustrikorduse ajal sain vabamalt võtta ja ei pidanud mustrit näpuga taga ajama. 12!!! See on peaaegu terve sall. Ja aega oli mul selleks kulunud terve igavik. Minu arvates. Sest ma olen harjunud, et mul valmivad kõik asjad siuhlipsti. 

Ma olin üksjagu õnnelik, kui ma silmuseid maha kuduma hakkasin ja jõuludeni oli veel kaks kuud! Ma olin iga päev meeleheitlikult kudunud ja silmuseid lugenud ning ma sain aru, et ma ikkagi saan talle selle salli kinkida jõuludeks, mitte sünnipäevaks :D Sain salli valmis, aga pits on ju käkk, kui ta valmis saab. Siis tuleb teda pesta ja venitada. Mõtlesin, et ootan Arvo koju ja venitame koos, aga ma olin kannatamatu ja võtsin selle töö ikkagi üksi ette. Mis oli viga. Ma nägin kurja vaeva, et see sall voodile kinnitada, sest kui ühest otsast panin nõela sisse, siis teisest otsast tuli nõel välja. Aga minu jonnakus viis mu sihile ja umbes poole tunniga oli sall venituses. 

Olin hirmus õnnelik! Kohe varba otsani välja. Kui sall oli kuivanud, võtsin nõeldad välja, asetasin ta toolileenile ja vaatasin salli ühest küljest ja teisest küljest ning mõtlesin, et äkki Piret seda päris prügikasti ei viska. Kell oli 22.30 ja ma mõtlesin, et nüüd ma lähen südamerahus magama. Ja siis ma nägin midagi... Nägin jooksvat silma. Hingasin viis korda sügavalt sisse ja välja ning mõtlesin, et hommik on õhtust targem. Mis oli viga, sest ma ei maganud öö otsa. Mu silme ees oli see jooksev silm ja ma püüdsin välja mõelda, kuidas ma seda asja parandan? No ütle, kuidas Sa parandad pitsilisel õlasallil jooksvat silma? 

Mul oli ahastus! Suur ja must ahastus. Lõpuks kell viis hommikul otsustasin, et kuna magamisest ei tule naguniigi midagi välja, siis ma tõusen üles ja vaatan, mis ma teha saan. Mõtlesin juba isegi sellele, et tellin uue lõnga ja hakkan otsast peale. Nüüd oli muster juba peas ka ja enam ei oleks tohtinud nii raske olla. Aga hommik ongi õhtust targem ja ma võtsin oma heegelnõela ja väiksed käärid ning pusisin pool tundi salli kallal ja korda ma ta sain. Niimoodi, et keegi ei tea, et sellel sallil on kunagi jooksnud üks silm. 

Olgu, mina tean, et selles sallis on umbes 100 viga, aga ma arvan, et Piret ei hakka kunagi näpuga järge ajama ja mu vigu üles otsima. Või no ma loodan, et ta seda ei tee... Mul kulus selle salli tegemiseks umbes kuu aega ja miljon närvirakku :D Aga ma nii väga tahtsin seda teha. Tahtsin oma kätega Piretile jõulukingi teha. Ma oleks võinud ju osta talle õlasalli, aga siis ei oleks selles olnud mind... Ja no ausalt öeldes on väheke veider ka osta käsitöö asju, kui ma olen ju täitsa võimeline ise neid tegema. Lihtsalt... Valisin liiga raske mustri, mis ei jäänud kuidagi pähe ja olen enda suhtes väga kriitiline, mis sunnib mind rohkem pingutama. 

Iga rida on pingutamist väärt! Viimane kui üks. Sest... Ma olen väga tänulik. Ma olen nii tänulik, et ma ei oska seda isegi sõnadesse panna. Arvo kunagi küsis mu käest, et olgu, Piret hakkab Sinu elus sellist rolli mängima, aga mis Sa vastu annad? Ja ma olen mõelnud, et mul ei olegi midagi vastu anda... Mida? Kuidas? Millal? Meie rollid on just sellised nagu nad on. Nüüd ma võin rahuliku südamega mõelda, et ma olen midagi vastu andnud... Oma aega ja pühendumist. Selle õlasalli näol. Võibolla Piret ei kanna seda mitte kunagi (ma ikka loodan, et päris prügikasti ei lähe) ja võibolla on seda liiga vähe, mida vastu anda, aga ma olen endast kõik andnud.... Rohkemat ma ei oska, sest mul pole erilisi andeid, millega hiilata. Käsitöö on ainus, mis mul hästi või halvasti välja tuleb. 

Aga siis ei andnud mu süda rahu  nende trühvlite asjus :D No ma mõtlesin, et maailma suurim maiasmokk rõõmustaks ilmselt kommide üle rohkem, kui mingi õlasalli pärast ja siis ma googeldasin. Tahtsin ikkagi ise teha talle kommi ka ja siis ma vaatasin neid retsepte ja valisin ühe õpetuse välja. Jalutasin eile Rimisse asjade järgi ning kojujõudes asusin trühvleid tegema. See, kes on ise käsitöökomme teinud, teab, et see on ikka paras ettevõtmine. Kõik kohad oli vahvlipuru ja šokolaadi täis, mul oli ninaotsas ka šokolaad :D Aga valmis ma nad sain! Nüüd on mu süda rahul, sest ma ikkagi saan ise tehtud kommid ka Piretile kinkida :)

Piret, see olen mina - kogu oma heade ja halbade külgedega ning Sa oled jäänud. Ma olen Sulle südamest tänulik kõige eest, mis Sa minu heaks oled teinud. Kõikide väikeste ja suurte asjade eest. Ma tean jah, et minuga ei ole alati kerge, aga see olen mina... Ja kes ütles, et töö peab olema kerge? Mina olen Sinu töö... aga ma olen ka midagi enamat, ma arvan. Või vähemasti ma tunnen nii. Ma tänan Sind kogu südamest, et Sina oled Sina ja et Sa oled öelnud, et Sa ei jäta mind :) Mul on Sinuga hea ja turvaline olla, kas siis toredaid asju tehes või rasketel teemadel rääkides. Ma olen varba otsani tänulik, et Sa mu elus oled :)

Sinu Ennike