Olen juba rohkem kui kümme aastat MTÜ Naerata Ometi hea haldjas, kes organiseerib isetehtud mänguasjade jõudmist jõulude ajal haiglates olevatele lastele. See aasta ärkasin kohe eriti vara ja Kristi tegi mulle kuulutuse, mille ma panin juba oktoobri keskel Facebookes erinevatesse käsitöögruppidesse üles ja jagasin ka Instagrammis ülekutset. Huvi oli väga leige... November oli juba poole peal ja mulle oli tulnud kolm pakki + minu enda tehtud kassid. Teadsin, et Piret teeb ka midagi, aga rohkem nagu huvi ei olnud. Olin ausalt öeldes pisut murelik, sest kartsin, et olen ikkagi kuidagi liiga vähe aktiivne olnud ja kuulutus ei ole jõudnud õigetele inimestele.
Aga siis hakkas möll pihta! Pakke muudkui tuli - suuremaid ja väiksemaid. Meile, telefonikõnesid, sõnumeid messengeris. Iga päev oli pakk või paar pakiautomaatides. Detsembris lausa neli-viis pakki päevas. Pakikuhi muudkui kasvas ja ma olin hirmus õnnelik. 17.detsember tõi Sebastian viimase paki DPD-pakiautomaadist ära. Hakkasin pakke lahti tegema. Inimesed on ilusad ja head! Minuni jõudis 201 mänguasja! Ulmelised 201! Ja eile õhtul käis armas Heiki nendel mänguasjadel järgi, et viia need pakkimisosakonda :) Tore on Heikit korra aastas näha, ta on väga suure ja sooja südamega inimene... Ma ei tea, kust ta võtab selle energia, et neid Naerata Ometi prohjekte ellu viia. Istusime minu magamistoas ja ajasime juttu. Ma olen talle nii tänulik, et ta teeb seda, mida ta teeb ja viib lastele jõulurõõmu. Peale jõulurõõmu projekti on ju veel koguaeg jooksvalt ka midagi teoksil, sest tema moto on, et lapsed pole süüdi.... et elu on vahel raskem, kui me harjunud nägema oleme..

Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar