Olen juba pea aast käinud iga kuu vähemasti kaks korda Tartus Jakobi Terapeutikumis, kus on mul üks arst Anne. Ega ma tema juurde alguses minna ei tahtnud. Hirmul on suured silmad, eksole. Eriti, kui minevikust on meenutada, et psühhiaatri juurde minek lõppes tavaliselt psühhiaatriahaiglas. Anne on teistsugune, ta ei ole veel kordagi öelnud, et mind tuleks haiglasse panna. Ka siis mitte, kui ülejäänud inimesed minu ümber ei suuda ära imestada, kuidas mind siiani pole haiglasse pandud. Ma ise ei suuda ka seda ära imestada, kuid tegelikult pole seal imestada midagi - mul on lihtsalt nii hea ja tubli mees, kes on kõik raskused võtnud enda kanda ja nii me edasi läheme - päev korraga.
Aga sellest ma ei tahtnud kirjutada.
Tahtsin hoopis kirjutada sellest, et jälle oli üks selline hommik, kui ma ärkasin üles ja mul oli tunne. Selline tunne, et ma tahan teha mõned nukud ja ma tahan teha need mõned nukud just sinna Anne juurde, kus on üks tõeliselt armas nukumööbel ning sealt mööbli juurest ongi puudu just mõned nukud. Mööbel on, lapsed on, nüüd on nukud ka.
Ja ega tunde vastu ei saa. Ärkad üles, on tunne, tulevad ideed ja vaja ainult teostada.
Ega nuku tegemises midagi keerulist polegi - vaja on ainult natuke puidust pärleid ja jupikesi traate, kuid minu jaoks on olulised detailid. Need, mis siis sellele nukule "hinge" ja "näo" annavad. Ma võin mitu korda üles harutada seeliku, sest mu vaimusilmas näeb see teistmoodi välja. Ma võin vahetada lõnga või heegelniidi värvi, sest mu meeleolu on vahepeal muutunud. Ma lisan lilli või salle, et oleks lapsele meeldivam.
Igas tehtud nukus on natuke mind. Ja loodetavasti leiavad nukud palju kasutust, sest läbi mängu ongi kõige parem katkiste lasteni jõuda. Ikka selleks, et kui nad kasvavad suureks, saaksid nad olla terved :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar