Sõbrapäev

Liisu küsis täna minu käest, et milliseid tundeid tekitab minus sõbrapäev? Ega ma osanudki mingisugust seisukohta võtta, kuid mõtlesin veel hiljem selle asja üle sügavalt järele. 

Meil on aasta jooksul mõned päevad, mida me peame teistest päevadest erilisemaks: sünnipäevad, jõulud, jaanilaupäev, ülestõusmispühad, vastlapäev, sõbrapäev jt. Igal sellisel päeval on omad kombed, mida kantakse põlvest põlve edasi. Igal perel on enda eelistused, kuidas nad mingisugust päeva tähistada tahavad. Ja kellegi valikuid ei peaks hukka mõistma ega kommenteerima, sest nii palju, kui palju on erinevaid inimesi, on ka erinevaid arusaamisi. 

Kes on üldse sõber? 

Sõbraga koos saab

naerda ja nutta, 

saab istuda, seista,

käest kinni saab võtta.

Saab olla Sa ise.

Ka siis,

kui "ise" on läinud "endaga" sõtta.

Sõbraga koos saab

sosistada ja karjuda,

saab sisiseda ja varjuda, 

üksteise veidrustega harjuda.

Saab rääkida sellest,

mis mööda on läinud,

saab mõelda ja plaanida,

mis ootab ees.

Sõber, see on Sina ja mina "meie" sees.

Sõbra eest iial ei ole vaja peita

enda valu - ta näeb ja teab,

kas siis,

kui Sa ise ei taju.

Sõbraga koos saad matkata sohu,

saad jagada teed

ja raha ja nohu.

On sõber kui ingel

ta alati teab - 

ükspuha, mis olnud, meil koos olla hea:)
(Ennike)

Igal inimesel minu elus on olnud kindel roll. Me oleme teinud koos midagi, mis meid on kokku viinud. Võibolla olen ma üks üüratult vilets sõber, aga üht ma tean kindlalt - ma hoolin teist kõgist. Omamoodi. Täna pean ma aga saama sõbraks iseendaga, et leida rahu. See on üks pikk ja raske tee ja ma tean, et sellel teel on olemas vähemasti kuus sellist inimest, kes on kui inglid:) Aitäh teile!