Mõned ilunikerdused

Umbes aasta tagasi, kui ma hakkasin igapäevaselt tarvitama neuroleptikume, tabas mind paanika, sest ma polnud võimeline tegema käsitööd. Mu aju teadis, mida tuleb teha, mu silmad nägid, kust tuleb teha, aga mu käed ei kuulanud mu sõna. Kui heegeldasin köögirätikutele pitse, olin jonni täis ja sundisin ennast käsi liigutama, sest ma ei saanud aru, mismoodi ma ei saa heegeldada. Alustasin ka Haapsalu salli kudumist, kuid sellest ei tulnud hoopiski midagi välja, sest vähe sellest, et mu käed ei kuulanud mu aju, ei suutnud ma meelde jätta mustrit. Isegi sellest ei saanud pahatihti aru, kus maal ma kudumisega olen. Ühel ilusal päeval tirisin salli varrastelt ja viskasin prügikasti, sest sain aru, et see töö saab tehtud siis, kui selleks on teine ja õige aeg.

Inimene harjub kõigega, nii ka mina. Ravimid, mida pidin võtma, olid sellistele kogustele timmitud, et mul oli stabiilselt rahuldav. Aegajalt küll kõikus sinna ja tänna, kuid saime hakkama. Ja loomulikult pidin ma siis katsetama, kuidas on lood käsitööga. Valmisid näpunukud :) Vaikselt ja tasapisi nikerdades. Siis sain Anne nuku ja valmisid riided. Rohkem polnudki vaja, sain aru, et saan jälle kududa ning see ei aja mind marru.

Kudusin endale kampsuni. Ilusa, roosa, õhulise, kuid äärmiselt sooja, kuna lõng on 100% alpaka vill. Dropsi õpetuste järgi on väga lihtne endale riideid kududa, sest seal on kõik puust ette tehtud ja punaseks värvitud. Kampsun ise valmis suhteliselt kiiresti ja ma olen tehtud tööga väga rahul. Hästi ilus ühtlane kude on ja see muster passeosas teeb kampsuni justkui õrnaks. 

Nööbid ostsin Tartu Lõunakeskusest ja armusin nendesse hetkega

Seebu müts. On lausa uskumatu, kui kriitiline ma enda suhtes olen. Kudusin Sebastianile põhimõtteliselt kolm mütsi, sest kaks esimest harutasin üles. Ei, ega kõik oli hästi, kuid mulle ei meeldinud disain (väga peen sõna ühe lihtlabase mütsi kohta). Sebastian on väga minu kudumite fänn ja soovib alati, et ma talle midagi kooks, kasvõi sokke. Nii saigi ta endale ilusa musta ja oranžiga mütsi Supremo lõngast. Silmuseid lõin 120, kuna oli kindel plaan teha müts voodriga. Vardad olid nr 3,5 ja vooder mikrofliisist (tahtsin tegelikult puuvillast, aga kolkakülas elamise tõttu pidin fliisi kasuks otsustama, mis, muuseas, teeb mütsi eriti mõnusalt soojaks :))

Kui Sebastiani müts valmis sai, ütles Robin, et mis vahet tegemine see selline on, et Seebule kootakse juba neljas müts, aga talle pole keegi mütsi kudunud mitte kunagi. Ja tal oli õigus - ei ole jah. Mitte kunagi. Ma ei osanud isegi arvata, et ta tahaks midagi sellist. Ma mõtlesin, et ju ikka miski Nike märgiga müts on hea, mitte mingi ema kootud. Aga kui Su poeg ikka selliste etteheidetega lagedale tuleb, pead ennast kokku võtma ja disainima "sügavteismelisele" tema ettekirjutuste järgi mütsi. Soov oli triibuline ja kindlasti musta-rohelisega ja mingisugust "kondossi" (Robini väljend) ei tohtinud teha. Ostsin siis lõnga Soft Spring (kuna sealne roheline oli kõige rohelisem) ja hakkasin kuduma. Ülehindasin oma poja pead ja harutasin kõik üles. Lõpuks valmis müts 120 silmusest, topeltsoonikuga (et ei veniks välja), musta-rohelise triibuline, kindlasti ilma voodrita ja väikese tutiga. Tal oli uskumatult hea meel ja ta valas mind ohtrate kiidusõnadega üle. Tahtsin siis eriti hea ema olla ja kudusin talle sama triibulised sõrmikud ka. Polnud väga ammu sõrmikuid kudunud ja pidin kõvasti vaeva nägema, kuid lõpptulemusega oleme rahul mõlemad ning ma tean 100% kindlalt, et Robin kannab nii mütsi kui sõrmikuid, kui ta terveks saab. 

Panen kirja, kuidas ma sõrmikuid kudusin kasutades seda õpetust. Puhtalt enda jaoks panen kirja, sest kui ma järgmiseid sõrmikuid koon, ei pea ma end halliks mõtlema iga järgmise etapi eel. Sõrmikute suurus sellest lõngast ja 2,5 varrastega on enam-vähem keskmine naistesõrmik. Robini jaoks pidin muidugi sõrmed pikemad kuduma, sest minu sõrmik on tema sõrmedele väike. 

Lõin 40 silma, pöidlakiiluks 5 silma juurde. Vasaku kinda pöidlaavaks II varda 8 silma, parema kinda pöidlaavaks III varda 8 silma (lõppu 2 silma). Kui pöidlaava oli valmis, kudusin kolm rida tavaliselt. Neljandal ringil hakkasin pöidlakiilu kahandama sama silmuse kohalt, kus kasvatamine lõppes (parema käe sõrmikul parempidi ületõstmisega, vasaku käe sõrmikul parempidise ületõstmisega). Nii kaua kahandasin, kui vardal oli jälle algne silmadearv (10) ja siis kudusin väikese sõrme alguseni. Panin I varda 4 ja IV varda 5 silma abilõngale. Esimese, teise ja kolmanda sõrme silmustele lisaks lõin väikese ja kolmanda sõrme vaheks 3 silmust, mis ühendasid käselja ja peopesa silmused üheks ringiks. Kudusin neli ringi ja alustasin sõrmede kudumist selle skeemi järgi (nimetissõrm esimesena): 

Kõik sõrmed kudusin kuni küüne alguseni ja kokku võtsin järgmiselt : kahandasin vaheldumisi kord varda alguses, kord lõpus. Esimese ja teise kahandusringi vahele kudusin 2 rida, teise ja kolmanda kahanduse vahele 1 ringi ilma kahandusteta. Edasi kahandasin igal ringil seni, kuni igale vardale jäi 2 silma. Katkestasin lõnga ja tõmbasin silmustest läbi. Valmis! Ainult miljon lõngaotsa veel peita :D

Vot nii. Saan jälle käsitööd teha ja see meeldib mulle. Nüüd ei teagi, mida edasi teha. Arvo ütles, et nüüd naudi tehtud tööde ilu, aga ma tahaks ikka midagi veel teha. Ma pole ainult veel selleni jõudnud, et mida ma tahan teha :)

Küll jõuan, kindlasti jõuan :)