Ma ikka kolan mööda erinevaid käsitööblogisid. Mulle meeldib vaadata, mida keegi on teinud ja no osadel inimestel on ikka nii võrratud asjad, et paneb ahhetama. Nii ma siis ükskord kolasingi ringi ja jõudsin mingeid teedpidi Pinteresti, kus oli üks vahva ingel ja selle tegemiseõpetus. Ma enam ei mäleta, kus täpselt, aga igatahes jäi see mu meeli kummitama ja kuna ma salvestasin foto sellest inglist, siis mida rohkem ma seda vaatasin, seda rohkem mind kummitas. Aga ma pole ju miski õmbleja, mulle sobivad rohkem vardad ja heegelnõelad. Õmblemine on minu jaoks niiiiiiiiiiiii raske, et ega ma naljalt sellega ei tegele, kui ikka saab kuidagi muudmoodi.
Aga no need inglid... Ei andnud rahu. Ja pidin taaskord tõdema, et mõnikord ma lihtsalt pean õmblema.
Õmblesin esimese ingli. Juukseid tegin kaks korda, tiibu neli korda. Ja hommikul ärgates ütles Robin, et see on ju Salme :) Igat pistet tehes teadsin, et see on Annele. Teda valvama, et ta jaksaks ja jõuaks teha seda, mida ta teeb. Salme käis meiega pea terve suve igal pool kaasas, ta on tõesti palju Eestimaad näinud :) Aga nüüd läks ta Anne juurde. Sinna, kuhu pidigi minema.
Siis läks Seebu kooli ja kuna me pidime selle pärast nii palju higi ja pisaraid valama, siis olin kindlamast kindel, et seal klassis peab olema üks väikene ingel, kes valvab teda ja tema õpetajat. Ikka selleks, et neil oleks koos seal turvaline olla :) Ma ei saanud ju Seebule teha plikat, sest 8aastase meelest on poisid ikka palju ägedamad kui tüdrukud. Tegin talle tema poissingli, jagpallinööbiga - et ta teaks ja tunneks, kuidas teda hoitakse ja armastatakse.
Siis tuli Rebeccal sünnipäev. Muidugi ma oleks võinud minna poodi ja osta talle ilmatu suure nuku või raamatu või mõne muu mängu, aga mõni päev ennem sünnipäeva hakkas mind vaevama, et ma ei saa talle minna ostma kingitust, sest mul oli kindel tunne, et ta vajab inglit... Ta ise muidugi arvas, et ma oleks pidanud hästi suure kingikoti ka viima, kuid ta sai sellest õnneks üle :) Nüüd on tal ingel - valvamas.
Ja no muidugi Annika... Jättis linnamelu maha ja läks väikesele saarele oma hinge ja annet jagama. Läks kogu oma eluga ja kõnnib nüüd kitsedega ühist teed :) Tema hinge suurus on mõõtmatu... Ja seetõttu vajas ta inglit - et ikka olla ja jaksata ja tähele panna.
Nüüd vaevab mind jälle üks ingel :) Lihtsalt vaevab ja kõik. Aga kuna õmblemine on mulle jätkuvalt raske, siis ma püüan seda vaeva natuke edasi lükata. Tean küll, et ega ma kaua suuda, kuid natuke siiski.
Need pole mingid erilised saavutused - need inglid ma mõtlen. Kudumine ja heegeldamine tuleb mul ikka sootuks paremini välja, kuid millegi pärast need inglid on mu elus praegu.
Ju siis peab nii olema ....
:D
VastaKustuta