laupäev, 4. veebruar 2017

Lime Lounge ja "Mitte praegu, kallis!"

Meie aeg Arvoga on siis, kui me käime Tartus ja siis, kui me käime teatris. Igalpool mujal on meil sabad kaasas :) Sellel nädalavahetusel on juhtunud nii, et reedel me käisime Tartus Anne juures ja täna, laupäeval, käisime Pärnus teatris. Saime üksteise seltsis olla tervelt kaks päeva järjest - milline luksus. Tartuga on muidugi see jama, et kui minnes sinna poole minust veel asja on, siis tulles siia poole olen ma ikka suhteliselt vilets kaaslane.... Aga Arvot see vist ei häiri - eks temalgi on omi mõtteid, mida mõelda. 

Ma ei tea, kas asi on Sebastianiga kaasa tulnud mugavusega, aga me ei taha kuidagi asju muuta. Pärnu on ilus linn ja paljude võimalustega ning me oleme juba aastaid käinud iga kord, kui Pärnus käime, Supelsakstes söömas. Seekord ma otsustasin, et me külastame mõnda muud söögikohta ja ei jätnud Arvole üleüldse mingisugust sõnaõigust. Pidime minema Mahedikku, aga kuna nad mu kahele meilile ja fb teatele ka mitte ei vastanud, siis me läksime peale põhjalikku uurimustööd google avarustes sööma Lime Loungi

Lime Loung on väikene restoran Pärnu südalinnas, mis on kaks viimast aastat Eesti TOP restoranide 50-s olnud. Kui me sinna kohale jõudsime, siis ma olin alguses natukene häiritud, sest tegu on tõesti pisikese restoraniga ehk siis väga väikeses ruumis on väga lähestikku palju laudu. Mul oli selline kokkusurutud tunne, aga see vaibus vaikselt, kui ma sain aru, et kõik on hästi. Sisustus oli mugav ja soe. Väga meeldis, et igal laual põles küünal. Natuke häiris, et nende oma olemise koht oli liiga klientide ligi (olen Põhjaka mõisaga vist lihtsalt harjunud....). Teenindus oli väga viisakas ja kiire, oli kohe selline tunne, et oled oodatud. Hullult meeldis diivani lahendus  - väga mõnus koht näiteks argiõhtutel latte taga lõõgastumiseks. 


Menüü oli suhteliselt väike ja selgesõnaline. Mulle üldse ei meeldi, kui toitudel on sellised nimed, et ma ei saa aru, mida söök endast kujutab. Mõnes söögikohas pead sõna otseses mõttes ostma põrsa kotis, sest mitte kuidagi ei saa aru, mis asjaga tegemist on. Muidugi võiks küsida, aga ma ju ei taha... Mina valisin kohafilee valge veini-koorekastmes wokitud köögiviljadega ja Arvo, üllatus, missugune, sõi veise sisefileed ratatouille ja veinikastmega. Arvo ütles, et Sahvrile tegi Lime Loungi veis ära. Kuna ta sööb alati väljas süües veist, siis ta loomulikult võrdleb neid söödud veised omavahel. Minul polnud võrrelda millegagi, sest ma ei ole kuskil kohafileed söönud, aga mulle maitses väga. Maitsed olid hästi õrnad ja puhtad, maitseainetega ei olnud liiale mindud. Ports oli minu jaoks natukene suur, Arvo ütles, et just täpselt paras. Nende leib oli kuidagi võõras - see ei olnud juuretisega, vaid sooda ja keefiriga. Meenutas pigem karaskit. Üldmulje ikkagi väga positiivne ja kindlatsi parem, kui Supelsakstes. 


Magustoiduks sõime "Magustoidu triot", mis kujutas endast šokolaadikooki soolakaramelli ja marjakastmega, mustsõtrasorbeed ja creme brüleed. Tõeline nauding kõigile, kes ei tea, kas süüa kooki, kreemi või jäätist :) 


Peale head sööki läksime Endla teatrisse vaatama Ingomar Vihmari lavastatud etendust "Mitte praegu, kallis!" Tegu oli tragikomöödiaga ja osades olid  Kleer Maibaum-Vihmar, Ireen Kennik, Saara Nüganen, Kati Ong, Kersti Kreismann (Eesti Draamateater), Märt Avandi, Jaan Rekkor, Ott Raidmets, Tambet Seling ja Indrek Taalmaa. 

Ontlikule kasukameistrile Arnold Crounchile (Tambet Seling) meeldib, kui igapäevaelu allub rangetele reeglitele. Tüüne rutiini lagunes aga pea peale, kui tema äripartner (Märt Avandi) avalikustas oma liiderlikkuse. Korra loomine langeb just ümbritseva maailma silmakirjalikkusest ja pahelisusest jahmunud Crounchi õlule. Tegelased poevad kasukatesse ja kappidesse ning neist uuesti välja, et mitte valel hetkel vales seltskonnas valele inimesele vahele jääda. Tambet Seling ja Märt Avandi mängisid oma rollid väga hästi välja. Eriti meeldis mulle Selingu osa, tal tuli sellise väheke otu mängimine ikka suurepäraselt välja. Avandi oli lihtsalt naljakas. Indrek Taalmaal oli väga kandev roll, kus eduka ärimehena oli nii petetud kui petja osas ikka väga naljakas lavatöö.

Mulle ei meeldinud üldse Kersti Kreismanni osa. Kui päris aus olla, siis pole ta mu lemmiknäitlejate nimekirjas üldse. Tal on alati sellised väga lärmakad rollid, kus mul on tunne, et ta voolab kohe laiali. Selline tunne tekib, et tahaks talle öelda, et palun, ära lärma :) 



Selles suhtedraamas oli igalühel (peale Crounchi muidugi) üks õige suhe ja üks varjatud suhe ning kõik need suhted kokku olid üks suur tohuvapohu. Isegi mina itsitasin natukene - see on üsna tähelepanuväärne. Arvo sai lõpuks oma komöödia. Viimased teatriskülastused pole just tema etendused olnud, sest kõige parema meelega naudib ta ikkagi komöödiaid. 


Mõnus oli. Koos olla. Kahekesi. Peaksime seda tihedamini tegema. Arvo arvas, et tegelikult me oleme isegi tublid ja ma olen temaga täiesti nõus. Aga eks natukene võiks pingutada ikkagi - selle koosolemise võlu nimel. 


4 kommentaari:

  1. Endla teatris käime meiegi väga tihti. Soovitan vaatama minna ka etendust Minu vana Daam. Meile mehega väga meeldis.

    VastaKustuta