Supelsaksad ja "Kaarnakivi perenaine"

Kinkisin Liisule sünnipäevaks teatripiletid ja ühtlasi kinkisin kohe neli piletit, et kõik koos minna :)

Nagu ikka käisime enne etendust söömas. Seekordseks valituks osutus kohvik Supelsaksad, sest nende menüü oli teinud 100%lise muudatuse ja ma tahtsin neile uue võimaluse anda, kuna paar aastat tagasi ma pettusin... Eriti meeldis mulle see, et nende roogade nimed olid muutunud eestikeelseks ehk siis ma sain menüüd lugedes aru, millest toit koosneb ja see ei ole mitte väikene asi. 

Mulle väga meeldib Supelsakste miljöö. Seal on nii palju värve, lampe, lilli, fotosid, maale, pudeleid ja muid nipsasjakesi... nii detailne ja nii hubane. Isegi suhkrutoosid on erinevad ja lisavad igale lauale omanäolisust.

Meie Arvoga jõudsime varem kohale, sest Liisu ei saanud nii vara tulla töö tõttu, aga meie tahtsime kindlasti kolmekäigulise eine süüa. Eelroaks tellisime mõlemad "Kanamaksa-lehterkukeseene pasteet Supelsakste võisaiaga". Natukene põdesime, et hakkame kindlasti Põhjaka pasteediga võrdlema, aga siis otsustasime, et ei võrdle, kuna nii me ei saagi enam kuskil mujal söömas käia. Pasteet oli väga huvitava maitsega, pisut nagu hapukas. Samas oli tekstuur pehme ja siidine ning mina küll ei suutnud seeni tuvastada, kui just needsamad seened ei andnud seda pisut hapukat maitset. Nende võisai oli lausa võrratu! Pehme, õhuline, parajalt soolane. Serveering oli ka väga äge.

Pearoad valisime erinevad. Mina tellisin "Tallelihahautis mustade ploomide, šalottsibula, kirsstomatite ja kartuli-kaalika püreega" ja Arvo otsustas süüa "Taignas küpsetatud pardifilee viigimarjakastme, rohelise salati ja purjus pirniga " (Liisu sõi sama, mis Arvo ja Raivo sõi "Seakõht ja veise sisefilee punase kapsa ja rosmariinikartulitega"). Kui mu pearoog lauda toodi, siis ma pidin esialgu õhku ahmima, sest see oli üüratu. Ausõna, ma ei saa aru, miks see praad nii suur peab olema! Eriti, kui arvestada, et nad pakuvad ka eelroogasid. Sain kohe aru, et ei jaksa seda eladeski ära süüa ja ega ei jaksanudki. Isegi see ei aidanud, et iseenesest oli hautis väga hea! Maitsekas, liha oli lagunev ja ülipehme, püree siidine, leem maitsekas ja ploomid lisasid magusust - tõesti väga hea! Aga ära sõin sellest umbes poole. Arvo nii rahul ei olnud, aga ma viimasel ajal eriti ei imesta selle üle :) Teda häiris see väga suur maltsahunnik ja see, et viigimarjakaste oli külm. Part iseenesest oli tema meelest parajalt küps, Liisu oma oli Liisu sõnul üleküpsenud. Raivo sõnul oli tema prael liiga vähe soola. Niiet, tegelikult jäin rahule ainult mina, sest ma ise küll nii maitsekat tallehautist teha ei oskaks :)

Arvo üllatas mind, kuna valis koogivalikust endale "Napoleonikoogi", kuigi "Beseekook" oli ka valikus. Kahjuks pidin seda kooki ikkagi Põhjaka Napoleoniga võrdlema ja võrrelda polnud eriti midagi. Ma ei salga - kook oli suur, ilus ja magus, aga selles magususes peitubki iva - see oli liiga magus. Kuna ma endale magusat haruharva luban, siis sõin selle muidugi ära, aga Arvo jaoks oli seda kõike liiga palju (ma võtsin tema koogist ka ampsu :) ). Liisu sõi beseekooki ja jäi sellega väga rahule, kuna kreem oli üsna hapukas, siis kõik kokku oli parajalt magus kook, aga ta ei jaksanud seda ära süüa - pool andis oma mehele. 

Minu silmis tõusid Supelsaksad jälle täiesti arvestatavale kohale, sest maitsed olid puhtad, lihtsad ja ilusad. Mina läheks sinna teinekordki sööma, aga ma ei tea, kas ma just kolmekäigulise eine sööksin, sest pearoad on seal tõesti suured. Arvoga on natukene keerulisemad lood, ta ei oskagi justkui enam muud sööki hinnata, kui ainult Põhjaka ja sellest on tegelikult kahju, sest nii ta ei anna endale ja ka söögikohtadele üldse võimalustki mõnusateks maisteelamusteks. 

Edasi läksime Endla teatrisse vaatama sajandi lugu "Kaarnakivi perenaine". Autor Andrus Kivirähk ja lavastaja Peeter Tammearu. Laval olid Lauli Otsar, Markus Habakukk, Piret Rauk, Ago Anderson, Märt Avandi ja Lauri Kink. Viiekümnendad aastad. Kõik on pahupidi ja katki, justkui oleks Eestimaast üle käinud keeristorm. Suur osa endisest maailmast on õhku haihtunud, vanad ajakirjanumbrid kõneleksid otsekui elust teisel planeedil. Inimesed peavad õppima elama sootuks uut moodi. Ja ometi on mingid asjad endised - need kõige iidsemad, kõige varjatumad. Ja see annab lootust, et ka kurjad ajad õnnestub siiski üle elada.

Etendus oli väga sünge, vürtsitatud väikese huumoriga. Teemaks oli Siberisse küüditatud vanemad ja nendest maha jäänud lapsed, kes püüdsid siis oma vana elu tagasi saada, aga ei suutnud, sest tütarlapse ainus soov oli, et vanemad saaksid koju tagasi. Mina ei suuda eriti selles nõukogude teemas samustada, sest ma olen nii palju noor inimene küll, et see mind enam otseselt ei puudutanud. Samas on ikka jube mõelda küll, milline oli elu 50ndatel aastatel - kommunismi kummardamine vägisi. Etenduse lõpus said kõik äraandjad surma ehk siis teatavas mõttes oli positiivne lõpp. Ometigi - Ilse oma vanemaid tagasi ei saanud....

Ei olnud parim etendus, mida näinud olen. Suhteliselt igav ja tegevusetu oli. Koguaeg mõtlesin, et mis nüüd võiks juhtuda, et oleks põnevam, aga ega midagi väga ei juhtunudki. Ilse luges aga muudkui oma ajakirju kõva häälega. Vanapagan tõi natukene nalja ja põnevust sisse, aga ikkagi suht lahja värk. 

Selline väljasõit siis koos Liisudega :) Tegelikult oli tore ja sai kodust välja ja sai Liisuga koos olla, mis oligi selle asja põhieesmärk. Nüüd jään ootama Liisu etteastet meile midagi toredat organiseerima :) Aga tõenäoliselt jõuan ma ennem 80aastaseks saada :)))))