Elamusretk räätsadega Palmses

Me otsustasime Bärbeliga eelmine aasta, kui käisime oma elu esimesel elamusretkel, et 2019 aastal võtame osa nii paljudest elamusretkedest, kui vähegi saame. Ega ma sellel hetkel, kui ma selle mõtte välja käisin, vist kuigi selgelt ei mõelnud, mida see tegelikult endast kujutab ja mida see kõik kokku mulle tähendab. Aga ongi hea, sest see sunnib mind ikkagi sellest turvalisest mugavustsoonist välja tulema ning endaga ja oma hirmudega tööd tegema. 

Aasta esimene elamusretk viis meid Palmsesse Laukasohu, kus toimus matk räätsadega. Ei mina ega Bärbel ei olnud kunagi varem räätsadega matkanud ja meil ei olnud õrna aimugi, mis meid tegelikult ees ootab. Minu armas Arvo, kes usub, et ma suudan peaaegu võimatuid asju, arvas, et see on meile liiga raske katsumus, sest tema on kunagi räätsasid proovinud ja nendega on ikka väga raske liikuda ja üleüldse distants on ka ikkagi liiga pikk (10-11km) ja no ühesõnaga ta arvas, et me ei saa hakkama. Ja seda suurem oli minu kihk talle tõestada, et ta eksib! Bärbel registreeris meid ära ja enam tagasiteed ei olnud, sest ega ju raha ei saa tuulde lasta... 

Meil oli Arvoga kõik ilusasti kokku lepitud, kuidas ta sõidutab mind Palmsesse, sest mina ju võõrastes kohtades ei sõida ja tegelikult, kui võimalik on, siis ma ei sõida üldse, sest autoga sõitmine ei ole see asi, milles ma end kindlalt tunnen, eriti pimedas. Arvo ja Sebastian pidid siis sealkandis oma päeva tegema, sest neil oli neli tundi vaba aega. Midagi ikka oleks saanud teha - matkata mõnel väiksemal rajal, käia ehk Käsmus või Võsul jalutamas, uurida mõisa, kui see avatud ikka on  - neli tundi suudab Arvo vabalt ära sisustada. Ja siis tuli nagu välk selgest taevast, et ta peab pühapäeval lõunase laevaga ära minema, sest ta peab esmaspäeva hommikul olema kuskil mingis kohas, kus tal kell 7.00 algab uus projekt. Minu esimene mõte oli kohe, et matk jääb minu jaoks ära, sest kuidas ma sinna Palmsesse peaksin saama? Siis Arvo mõtles, et äkki ma sõidan Jantsi juurde (minu õde elab Lääne-Virumaal) ja Jants aitab mind Palmsesse ja pärast sõidan siis õe kodust kenasti oma koju. Kõlas natukene plaani moodi, aga siis mõtles Arvo, et ma ei ole õhtul võimeline sealt üksi koju sõitma, sest ma olen väsinud ja päevastest sündmustest erutatud ja tõenäoliselt ei jaksa sõita nii pikka maad üksi (mul vahel vajuvad silmad kinni isegi Tallinna otsa peale, oleme leidnud end Sebastianiga järsku vastassuunavööndis või kraavipervel, sest kui ma võtan lõunased rohud ära, on mu ainus soov, et saaks magada....). Ööseks õe juurde ka ei saanud jääda, sest Sebastian oleks pidanud siis 24 tundi üksi olema, mis ei ole vastuvõetav (Robin oli Soomes tööl ja me ei teadnud, et ta ööl vastu pühapäeva koju tuleb). Sinna läks siis see hirmus pikk sõiduplaan. Mul oli nutumaik suus ja nii hale enda saamatusest, et kohe halb hakkas. Mokaotsast paotasin, et kahju, et ma ei oska Jürisse sõita (Bärbel elab Arukülas, mis pole Jürist üldse kaugel)..... Arvo sai kohe indu juurde ja ütles, et selle asja õpetab ta mulle google mapsi najal selgeks niikui niuhti!

Istusime laupäeva õhtul Arvoga arvuti taga ja Arvo muudkui seletas ja ajas näpuga järge ning mina muudkui nutsin. Kohe lörinaga, tatti pritsis silmist ja ninast ja korrutasin ainult, et ma ei saa selle suure ringteega eluilmaski hakkama...ma lihtsalt ei saa. Arvo võttis kaks A4 ja hakkas kopeerima kaardi pealt mulle joonist, kuhu ta tegi nooled ja numbrid, mis reas ma mingil hetkel sõitma pean. Mina ikka nutsin... midagi ei saanud aru või isegi, kui ma kuskil ajusopis midagi aru sain, siis nutt oli juba nii suur peal, et ei tahtnud kuidagi vaibuda. Mõtlen täna oma Arvo peale ja ma ei tunne ühtegi meest, kes teeks midagi sellist oma naise jaoks, kes kardab nii väga autoga sõita võõrastes kohtades.... Kelle mees oleks hakanud jooniseid tegema? Tõstke käsi! Ma arvasingi...enamus käsi jääb alla..... Õhtul magama minnes rääkis Arvo mulle, kuidas ta usub minusse ja et ma saan hakkama ja ma ei tohi paanikasse sattuda, kui sõidan valesti, sest tee ei lõppe otsa ja ....soovisime head ööd ja jäime magama.

Või ega seda nüüd tegelikult magamiseks nimetada küll ei saa.... Pool üks ütlesin Arvole, et mul ei ole ju autos telefonihoidjat ja kuidas ma siis selle telefoni panen, et GPS ka ikka järgi panna. Arvo ütles, et ma võtaks tema oma. Ja nii ma seal voodis kruttisin hommikul kella kuueni mõtetega: kas telefonihoidja käib mingi nõksuga lahti? Kuidas seda paigaldatakse? Kas GPS ikka teab, kus Jüri Circel K on? Mis siis saab, kui ma sõidan valesti? Kuidas ma õigele teele tagasi saan? Äkki mul tuleb paanikahoog? Ja siis hakkas otsast peale: kuidas see telefonihoidja ikkagi sealt asja küljest ära käib jne... Õnneks tuli hommik ja ma ei pidanud enam magama. Kahjuks tuli hommik ja mu ühele päevale planeeritud kolm elamusretke pidid alguse saama...

Sain ilma igasuguste probleemideta telefonihoidja paika, GPS teadis Jüri Circlist kõike, teeolud olid head, ilm ilus, kuigi õues oli alles pime. Istusin autosse ja vaatasin veel kaardid üle - need Arvo joonistatud ja asusin teele. Kes teab, see teab, et pealetulev paanikahoog on füüsiliselt väga raske talda, sest hirm tuleb peale, et süda ütleb üles või mida iganes halba võib juhtuda. Ja kuna ma tean, et mul tekib kergesti paanikahoog võõrastes situatsioonides, siis ma terve tee Jüri ringliikluse sõlmedeni hingasin teadlikult sügavalt, kogu rindkerega (nagu ashtanga joogas) ja tegin vahele vinjasa hingamist (ma eriti pikalt seda teha ei jaksa), sisendasin endale, et ma lihtsalt pean hakkama saama, sest ma ju nii väga tahan Bärbeliga räätsamatkale minna! Ja ühel hetkel olingi Jüri Circel K ees ja ei osanud oma õnne ära rõõmustada :) Selle päeva esimene elamusretk oli edukalt läbitud, ilma ühegi viperuseta ja mu armsa abikaasa koostatud kaart ja GPS juhatasid mu kenasti õigesse kohta. 

Bäpi sõitis naeratades mu kõrvale ja kiitis mind kohale jõudmise ees ning edasi sõitsime juba koos - mina rahuolevalt kõrvalistmel. Jõudsime Palsmesse varem, kui oleksime soovinud, kuid sellest polnud midagi. Saimegi rahus räätsasid jalga panna ja olukorraga tutvuda. Meil olid erinevad räätsad. Bäpil olid sellised, kus pidi lihtsalt jala sisse lükkama ja kummi kanna taha panema. Minu omadel pidi panema varbad kahe rihmaga kinni ja siis läks üks rihm veel jala pealt ka ja kand oli mingisuguse metalljuraka sees kindlalt kinni. Ehk siis rääts püsis maas, kand oli liikuv. Arvasin, et räätsad on raskemad, kuid tegelikult on need tänapäeval ikkagi võrdlemisi kerged. Esimest sammu tehes pidin selili kukkuma, aga elamsuretke meeskonnaliige hoidis mind püsti. Väga tasakaalutu tunne oli. Proovisin siis niisama lihtsalt rahulikult kõndida ja sain nipi kätte. Jalad pisut harkis ja toetuspind ikkagi kogu tallaga. Vahepeal olnud lumesadu hakkas ka vaikselt järgi andma ja kell 11.00 hakkas esimene grupp liikuma Laukasoo poole. 

Esimesed viis kilomeetrit tundus küll nagu lapsemäng ja ma ei saanud üldse aru, miks Arvo arvas, et me ei saa hakkama. Tempo oli aeglane, kohati isegi kirusin mõttes, et sellise tempoga ei saa isegi pulssi üles (see püsis 95-109) vahel. Liikuda oli kerge, räätsad ei häirinud üldse. Kuna me ei olnud kohe rivi alguses, siis tegelikult oli põhimõtteliselt meile juba rada ette räätsatatud ja meie asi oli muudkui rada mööda edasi minna ja isegi juttu sai ajada. Kõndisime esimese hooga kuus kilomeetrit ja siis oli väikene tee-glögi-küpsise paus umbes 15 minutit Laukasoo kõige suurema lauka ääres, mida kutsutakse isegi laukajärveks. Siis kõndisime kolm kilomeetrit seal laugaste vahel, nautisime ilma ja vaadet. Praegune imeilus talv Eestimaal on ikka imetlusväärne. Mul on nii hea meel, et meil on kevad, suvi, sügi ja talv ja et need kõik on nii erinevad ja igalühel on midagi nii imelist, mida alati tasub vaadata ja nautida. Ma ikka pidin mõned klõpsud ka tegema, kuigi ma tõotasin endale, et ma ei võta seda kobakat (peegelkaamera on ikkagi suhteliselt raske kaasas kanda) sinna räätsaretkele kaasa, aga ei mina nii saa.... kõik tuleb ju ka pilti püüda. 

Peale laugastes matkamist hakkasime tagasi Palmse mõisa poole kõndima. Jalad olid ikkagi juba suhteliselt väsinud, aga ei saa ju tempot alla lasta ega virisema hakata. Kogu retke jooksul pidime kaheksa korda ületama kraavi. Ühes kraavis kukkus üks naisterahvas sisse ja pidi ülejäänud matka märgade riietega läbi tegema - mul oli temast lausa hale.... Üks rada oli korralikult jääs, polnud probleemi ületamisega, aga kolm kraavi olid väga raskesti ületatavad. Matkajuhid aitasid ja Bärbel toetas ka teiselt poolt ja need kraavid said ületatud, kuigi pean tunnistama, et ma kartsin päris palju. Viimases kraavis said räätsad märjaks ja siis oli ikka täitsa jama käes. Lumi pakkis end saabaste ja räätsade külge ja selline tunne oli, et pead ringi kõndima lume sees jalanõudega, mille alla on kinnitatud vähemasti kaks telliskivi. See oli niiiiiiii raske ja vaevaline, et  mul oli kohati selline tunne, et ma võtan need räätsad jalast ära. Vahepeal tagusime jalgu vastu puutüve, siis oli natukene aega kergem. Ühe korra hakkasin jalga vastu puutüve lööma, kaotasin tasakaalu ja hakkasin kukkuma ning inertsist võtsin Bärbelil käest kinni ja nii me koos pikali kukkusimegi - keheksi selili hanges, räätsad taevapoole ja kui te arvate, et räätsadega on kerge püsti tõusta, siis te arvate väga valesti. Me ukerdasime ja naersime ikka tükk aega, enne kui uuesti jalule saime. Kõndisime muudkui edasi, inimesed meie ees ja taga olid vaiksed - küllap väsimus andis tunda. Ega endalgi väga suurt jututuju polnud - need paganama räätsad olid nii lumised ja rasked ning kogu mõttejõud käis selle ümber, et varsti on kõik, sest 11km pidi ju rada olema..... Ma ei tea, minu Endomondo ja Polar näitasid mõlemad 13km, kui me lõpp-punkti jõudsime. 

Pärast räätsadest vabanemist ja finišisse jõudmist suundusime Palmse Kõrtsi, kus meid kostitati lausa väga hea seljankaga. Ma ei olnud sel päeval muud söönudki, kui rajal pakutud küpsised ja piparkoogid. Polar näitas retke kalorikuluks 1475 kcal. Võibolla oli see ka põhjuseks, miks see soe supp kohe väga maitses. Neil seal on päris vahva kõrts, omapärane, eestilik. Nõud olid ka imiteeritud justkui puidust, tegelikult vist olid savikausid. Supp kadus nagu mutiauku ja see on küll kindel, et kui me järgmisele retkele läheme, siis ma võtan endale mingi söögi kaasa, mille saab 15 minutiga ära süüa, sest ma ikka ei ole küpsiseinimene sellise raske retke jaoks - ma oleks parema meelega võileiba või kodujuustu söönud. 

Selle päeva teine ehk peamine elamusretk oli läbitud. Ninanips Sulle, armas abikaasa, kes Sa arvasid, et see on meile liiga raske :)))) Me oleme füüsiliselt võimekamad, kui Sa oleks osanud arvatagi. 24. veebruar on järgmine - lööd kampa?

Sõitsime Bäpiga Jüri Circlisse. Paras väsimus oli peal, aga ajasime ikkagi juttu ja muljetasime meie retkest. See on selline vahva hetk, kus saab veel koos olla, sest ega Sa seal rajal ju väga hullult ei lobise  - seal keskendud ikkagi põhiliselt rajale ja selle raskustele, vimpkadele, laskumistele, kraavide ületamisele jne. See sõit koos oli väga mõnus päeva kokkuvõttev osa. Aga....

......mul oli ju veel päeva kolmas elamusretk ees ehk siis ma pidin sealt Jüri Circel K-st koju jõudma. Võtsin endale ühe latte, istusin autosse, vaatasin Arvo tehtud kaarte, panin GPS-i Pärnu peale ja hakkasin liikuma. GPS õpetab seal, et Circel K-st väljudes pööra paremale, aga Arvo õpetas, et ma seda ei kuulaks, vaid läheksin vasakule. Ma siis läksin vasakule, GPS hakaks karjuma, keera paremale, otsi tagasisõidutee, keera paremale, keera paremale, Tallinna suunas jne... ja oligi kõik. Ma ei saanud mitte midagi aru, kõik käis peas ringi, keerasin paremale, vasakule, silla alt ja silla pealt...lõpuks leidsin õige otsa ja sain tagasi sinna Circel K-sse. Süda tagus nagu meeletu, nutumaik oli suus, mõtlesin, mis ma teen? Helistan Arvole ja ütlen, et ma ei oska koju minna? Mis tema teha saab - ta oli sel hetkel juba Soomes. Vaatsin siis veelkord Arvo tehtud kaarte, püüdsin hingamise korda saada ja asusin uuesti teele. Esimese kaardi, kus ma pidin vastupidiselt GPS-i soovitustele minema  vasakule ja siis silla peal olevalt ringteelt esimese väljasõidutee valima, sain hakkama. Jõudsine suure ringtee algusesse ja GPS ütles, et hoia paremale reale ja kuna ma olin juba unustanud, et Arvo kaart käskis mul hoida teise ritta, siis keerasingi mööda esimest rida ja olin autoninaga otse Tallinna poole.... Hing pidi kinni jääma, ausõna... Ma ei teadnud, kus ma olen, kuhu ma sõidan, kus ma seal Tallinnas välja jõuan, kuhu poole jääb mu kodu. Nutt tahtis vägisi peale tulla, Arvole ka helistada ei saanud, sest mul ei oleks siis ju GPS-i olnud. Ja siis ma hakkasin hinagama rahulikult ja pikalt. Mõtlesin, kuidas mul ei jää muud üle, kui ma lihtsalt pean usaldama GPS-i, sest see on ainus, mis mind koju saadab lõpuks ikkagi kuidagi moodi. Pidingi sõitma Tallinnani, sealt juhatas GPS-i valesti rääkiv meesterahvas mu Mõigu teed pidi uuesti Tallinn-Tartu maanteele suunaga Tartu poole ja ma hakkasin siis sinna Tartu poole sõitma. Ühel hetkel juhatas GPS mu Tallinn-Pärnu-Ikla maantee poole ja kui ma siis lõpuks läbi häda ja viletsuse enda jaoks tuttavale teel jõudsin, sain aru, et selle päeva kolmas, kõige enam närve söönud elamusretk oli läbi saanud.....

Sõitsin rahulikult kodu poole ja olin enda üle isegi natukene uhke. Ma olin uhke, et ma oskasin ilma probleemideta sõita Jüri Circel K-sse ja sain seal kokku Bärbeliga. Ma olin väga, väga uhke, et me Bäpiga selle räätsaretke õnnelikult ära kõndisime ja see 13km ei olnudki maailma lõpp, kuigi ei saa salata - oli raske küll. Ja ma olin uhke, et vaatamata sellele, et ma sõitsin koduteel valesti, ei kaotanud ma pead ja suutsin ikkagi ennast, kuigi ma olin kohutavalt närvis ja kartsin nii väga,  õigele koduteele aidata.... 

Arvo ütles, et pisut rohkem eneseusku ja eneseusaldust. Ma ei tea, kust neid jagatakse, aga väikese grammi head emotsiooni hakkamasaamisest sain ikkagi :) Võibolla ma siiski olen natukene tublim, kui ma ise endast arvan.....

Bärbel! Rõõm oli minupoolne ja Sinupoolne - elu esimene räätsaretk on seljatatud! Pean tunnistama täna ausalt, et mul on kere ikka suht haige (erinevad lihased), aga vaatamata sellele käisime Sebastianiga jalutusringil - et natukene lihastele tööd anda. Eile õhtul tegin venitusharjutusi jooga baasil, et lihaste valu väheneks. Homme kindlasti enam isegi ei mäleta, et täna keha haige oli. Järgmise matkani! Ja tead, mis on tore - ma ju oskan nüüd Jürisse sõita :) Kojusõiduga peame veel natukene tööd tegema... Vaatamata sellele võib mõelda, et kaugel see päev enam on, kui ma Sulle ise külla sõidan! Elu on üllatusi täis :)

Teie Ennike