Puutöötunnid kahe õpilasega

Sebastian ütles, et see on karjuv ebaõiglus, et tema peab heegeldama, aga mina ei pea puutööd tegema ja sisepõlemismootorist ei tea ma ka midagi....

Arvo on Sebastiani puutöö õpetaja ehk siis nad teevad projektitöödena asju. Just nii, kuidas parasjagu aega ja jaksu on. Mingi aja möödudes peab siis jälle mingi asi ette näidata olema ja studiumisse kirja pandud, mis oli antud töö eesmärk, millised olid õpioskused ja kuidas õpilane töö eesmärkide täitmisega hakkama sai. Hindeid Waldorfkoolis ennem IX klassi ei panda. 

Eelmine suur projekt Arvol ja Sebastianil oli kabelaud koos nuppudega ja see osutus nii ilusaks tööks, et mul oli natukene isegi nagu kade meel, et mina ei oska niimoodi teha... Niimoodi puidust ja saagides ja liimides ja lihvides ja .... Et kui nüüd Arvo hakkas uut projekti läbi viima, siis ma avaldasin üsna selge ja kõvahäälselt soovi ka õpilane olla :))))) Arvo küll ütles, et ma tahaks vist küll kõiki asju teha ja korraga (viidates kõikidele minu pooleliolevatele käsitööprojektidele), aga ega ta mind ju ikka eemale ei tõrjunud ja nii juhtuski, et ma sain olla Arvo õpilane ja koos Sebastianiga osaleda väga vahvas puutöö projektis. 

Algus oli okkaline. Või no kõige algus oli ilus. Käisime jalutamas ja Arvo haaras jalutusringilt kaasa kuivanud männioksa (nii umbes meeter pikk) ning ütles, et meil läheb seda vaja. Siis jõudis kätte päev, kui pidime tööga algust tegema ja ma terve öö otsa ennem seda päeva oksendasin ja kõht oli lahti ja selleks hetkeks, kui oli vaja garaažis natukene saagida ja puurida oli mul palavik 38,4. Aga kes teab, see teab, et ma olen tegelikult natukene jonnipunn ka ja vaatamata sellele, et terve mu päev oli möödunud voodis unesegases olekus, ajasin endale roobad selga ja läksin saagisin oma jupi välja. Saagida tuli pisut viltu ja see pole midagi, et muudkui saed seda kuivanud männioksa. Kuivanud männioksa on päris raske saagida, eriti, kui oled alles 12aastane või põed parasjagu palavikuga kõhuviirust, aga me saime Sebastianiga koos Arvo abiga hakkama.  Kui paraja suurusega jupid olid saetud, pani Arvo akutrelli otsa lendtera ja me pidime oma puujuppidele sellega augud sisse puurima. See oli juba natukene keerulisem töö, sest puujuppi oli võrdlemisi raske kinni hoida, kuna jupp oli väike, aga lendtera raadius suur  (võibolla oleks kergem olnud kõigepealt augud puurida ja siis saagida?) ning pidi vaatama, et endale pükstesse ei laseks seda tera. Sebastianil oli natukene kergem, sest tal oli suurem puujupp - sai ühele või teisele poole jala peale panna, vastavalt sellele kuidas vajadus oli. Kui augud olid ette puuritud, pidime suure puuriga need tühjaks laskma. Minu augud tulid ikka üsna konarlikud ja viletsad, sest ma tahtsin hästi ruttu kõik tehtud saada ja tuppa pääseda, et tagasi voodisse pugeda. Pärast vaatasin küll, et Sebastianil olid palju ilusamad augud, aga Arvo lohutas mind, et siis nad olid juba osavamad ja teadlikumad ja natukene juba noaga urgitsesid ka ja küll ma oma augud ka ilusaks saan, kui natukene tervemaks olen saanud ja me tööga jätkata saame. 

Sebastiani oma on kolme auguga

Kohutavad augud .... kohe näha, et algaja

Selleks päevaks oli töö tehtud, sest kui Arvo ja Sebastian ka tuppa jõudsid ja kõhud täis sõid, siis selgus, et Sebastian on ka jäänud kõhuviirusesse. Järgmise päeva me põdesime Sebastianiga, enamus osa päevast möödus voodis või diivanil. Mul oli juba jaksu tikkida ka, aga muidu olime ikka suhteliselt töövõimetud. 

Eile aga oli imetabaline talvepäev. Nii tabaline, et Arvo pidi oma plaanid ümber mängima karge pakase pärast (meie akna taga näitas termomeeter -23 kraadi) ja metsateo edasi lükkama ning see tähendas seda, et me saime jätkata puutööga. Tegime Arvoga kõik vajalikud kodutoimetused ära ja asusime tööle. 

Esimene asi, mida me Sebastianiga tegema pidime, oli aukude sirgemaks uuristamine noaga. Kasutasime selleks vestmisnuga, sest see on väga terava otsaga ja niimoodi oli kergem üleliigseid kõrgendusi ja kõverusi kätte saada. See võib tunduda kerge, aga tegelikult on väikestel kätel ikkagi päris raske nuga selliselt hoida, et sealt august midagi kätte ka saaks. Sebastian õnneks naudib puutöötunde väga ja ta teeb väga püüdlikult kõiki asju kaasa. Minuga aga on see probleem, et mina tahan ju ikka nii jube hästi ja ilusasti kõiki asju teha, et ma jään teistest alati maha.... Ikka vaatan, et siit veel oleks vaja ja siit  ja siit ja no siit ei ole ka veel nii ilus, kui ma tahaks. Seega, kui see niimoodi lihtsalt kokku võtta, siis ma olen aeglane õpilane, kellele õpetaja peaks koguaeg meelde tuletama, et püüa natukene kiiremini :) 

Siis algas lihvimine, millele järgnes lihvimine ja siis muidugi jätkus lihvimine :) Ilma naljata aga pidime alguses lihvima augud korda 120-se liivapaberiga. See on tegelikult küllaltki nikerdamist vajav töö, sest liivapaber on ju jäik ja seda ümber sõrme niimoodi panna, et saaks õõnsusi lihvida on ikkagi päris raske. Sama paberiga lihvisime ka kogu ülejäänud puujupi ära, kuid mitte üleliia, sest tahtsime, et looduse omad mustrid jääksid puule ikkagi näha. Sebastianile oli kõige raskem 60-se paberiga otste lihvimine, sest ta käed on alles väikesed ja nõrgad ning ta nägi ikka kurja vaeva, et need viltused otsad siledaks ja valgeks saada. Mina lihvin hea meelega (ainult mitte pahtlit!) ja jällegi - mind peab ikka natukene tagant torkima, sest ma tahaks ikka kohe niimoodi perfektsionistlikult ilusasti teha :) Jube tüütu õpilane, eksole :) Teised läheks juba ammu järgmise sammu juurde, tema aga ikka lihvib. Sebastian sai õnneks vahepeal siis pausi teha.... sest ega ma ikka ennast väga hullult tagant pressida ka ei lase - minu töö peab olema nii ilus, et mul on seda hea vaadata. Üldiselt alustasme lihvimist 60-se paberiga, jätkasime 80-se paberiga ja lõpetasime 120-se paberiga. Aga lõpuks oli ka minul kõik kenasti lihvitud ja sai asjaga edasi minna. 

Isa näitab töövõtteid

Väga kenasti ära lihvitud puujupid :)

Nüüd tuli see hetk, kus ma sain öelda, et mu mees on leiutaja Luhtaru Heido poeg, kes oskab s...st saia teha ja olemasolevatest asjadest vajaminevaid asju meisterdada. Arvo oli hommikul meile meisterdanud põletamiseks vajalikud tööriistad, et me saaksime oma puujuppide peale mustreid põletada. Ma küll arvasin arglikult, et kas kergem ei oleks lasta Liivil tuua Märjmaale üks põleti, kuid Arvo ütles, et selleks ei ole mingisugust vajadust. Igatahes tegi Arvo meile sellised asjad:

Ja siis me joonistasime oma puujuppide peale mustrid grafiitpliiatsiga ette:

.... ning siis hakkasime neid mustreid oma puujuppide peale põletama. Ma ei tea, kas põletiga oleks kergem olnud. Võibolla selles mõttes oleks olnud, et põleti on koguaeg tuline, seda ei pea leegiheitja peal koguaeg uuesti punaseks ajama, aga samas oli see protsess jällegi põnevam, sest Sa pidid olema kiire ja täpne ja pidid oskama arvestada, kui palju Sa korraga põletada saad. Eks natukene raske oli ka, sest nagu ma räägin - täpne pidi olema, aga kui Sul punane hõõguv asjandus käes ja Sa pead selle just täpselt sinna õige koha peale panema, siis no tee, mis Sa teed, käed hakkavad värisema. Aga me saime hakkama ja mida rohkem juba sai mustreid tehtud, seda kindlamaks läks käsi ja seda sirgemad tulid jooned. Arvo ikka natukene pidi Sebastiani kätt alguses juhtima, aga lõpuks sai ka Sebastian täiesti ise kiiresti ja täpselt oma mustrid tehtud. 

Lasse peab ka ikka ial pool ninapidi juures olema, sest nii jube põnev on :)

Igatahes valmisid meil Sebastianiga antud projektitöö raames täiesti vaimustavalt ilusad küünlalaused. Looduslikud ussiuuristused annavad veel eriti omanäolise ja huvitava tulemuse ning me võime täiesti uhked olla oma praktilise töö väljudi üle. Õppisime nii palju erinevaid asju, alustades juba tooriku valimisest, mis peab sellise töö puhul kindlasti olema kuivanud materjal. Kõik see saagimine, puurimine, noaga uuristamine ja puhastamine, lihvimine, põletamine - suur töö sai tehtud! Ja tulemus räägib ise enda eest:

Vat mis juhtub peres, kus esineb karjuvat ebaõiglust!

Oioioioioi, ma olen väga uhke Sebastiani ja enda üle :)))) Nii ilusaid küünlalauseid pole kellelgi! Sest need on just meie handmade ja ma ütlen teile, et pole midagi mõnusamat, kui oled omade kätega midagi sellist valmis teinud, mille kohta oled mõelnud, et ma küll ei oska eluilmaski midagi sellist teha. Arvo on muidugi ka väga hea õpetaja, tänitab ainult jube palju :) sest tema jaoks tundub kõik nii lihtne ja sieenesestmõistetav ja ta kipub unustama, et kui ma talle viis varrast kätte annaksin ja ütleksin, et hakka nüüd sokki kuduma ehk kõige alustuseks loo 48 silma vardale, siis ta jääks mind tõenäoliselt üsna nõutu näoga vaatama :) 

Ma ei ole kunagi varem midagi sellist teinud, aga ma arvan, et ma saan edaspidi veel palju puutööd teha, sest ma olen otsustanud ka Arvo õpilaseks hakata :) Ootan juba põnevusega järgmist tööd, sest igasugustele nõeltele, lõngadele, traatidele, heiele jne vahelduseks on see ikka üks vägev ja tundmatu, suur ja põnev maailm, mida ühest kuivanud puujupist teha saab. Proovige ka! Te võite isegi ennast üllatada!

Teie Ennike