Paukjärve matkarada ehk uus aasta on sisse õnnistatud

Head uut aastat kõikidele minu blogilugejatele!

Uus aasta on tulnud täitsa omamoodi. Alustuseks jäi meil ära traditsiooniline 1. jaanuari matk, sest vihma kallas sadada terve päev otsa. Mina ise olen küll suuresti ilmatrotsija, kuid ma ei saa seda oma perele peale suruda ja kuna Arvo vaatas, et 3. jaanuaril on ilus talveilm, siis lükkasime oma uue aasta alustamsie matka kaks päeva edasi. Teiseks korraldasime oma kodus puhastuskuuri ehk siis viskasime ära aastate jooksul kogunenud jama, mida keegi ei vaja ja mida keegi ei ole mitme aasta jooksul kapist või sahtlist välja võtnud. Kolmandaks viisime raamatukokku suure hunniku raamatuid - neid, mida ma ise oleme juba sada korda lugenud ja tõenäoliselt enam kunagi ei loeks. Igas kodus peavad mingid raamatud olema, aga kuskil on piir, sest meil ei ole oma raamatukogutuba ja nii on hea, kui asjad ei valluta meie elamist. Neljandaks varusime Maretiga kõik vajalikud asjad ära selleks, et alustada jaanuari lõpus, kui Maret haiglast tuleb, ühe suure ja ägeda projetiga. Aga kirjutada tahtsin praegu hoopis sellest uue aasta esimesest matkast. 

Oleme selle esimese matka ikka koos Arvo sugulastega teinud, aga sel aastal juhtus nii, et ei Liivi ega Aivar võtnud  sellest osa. Mul õnneks oli juba ammu Bäpiga kokku lepitud, et 1. jaanuaril läheme matkama ja ta oli kohe käpp seda kaasa tegema, mis oli väga vahva, sest seltsis on ikka segasem. Minu meelest ei häirinud teda isegi 1. jaanuaril olnud kehv ilm :), aga jah...3. jaanuar oli igatahes VÄGA ilus päev matkamiseks.

Saime kokku Kaksiksilla parklas. Me natukene hilinesime, sest sadas lund ja oli pinnatuisk ja igasugused külavaheteed olid üsna armetus olukorras. Kuskil kraavis kükitas Audi jeep, kuskil kraavis oli kellegi BMW... Me tahtsime ilma kraavita kohale jõuda, seega rõhusime pigem turvalisusele - vähemasti nii palju, kui see minu mehe puhul võimalik on :) Tegelikult ta ikkagi on väga turvaline, kui tal terve pere autos istub ja nii me jõudsimegi 15 minutit kokkulepitud ajast hiljem kohale. Õnneks piilusid kaasmatkajate autost rõõmsad näod meid ja matk võiski alata.

Ma ei ole Bäpiga oma täiskasvanud eluea jooksul eriti midagi koos teinud... Tema elas seal kuskil Maardus, mina Märjamaal. Mina võõrastes kohtades ei sõida, tema ikka astus läbi vahel, kui ema juurde käimas oli. Aga mingeid ühiseid ettevõtmisi meil olnud ei ole. Kuniks siis juhtus nii, et me läksime elu esimesele elamusretkele ja läbisime selle 19,5km vapralt koos Sebastiani ja Matisega. Ja siis ma mõtlesin, et miks mitte ka edaspidi koos matkata? Bäpi on.... ta on minu inimene. Juba sellest ajast saadik, kui me koos lasteaias käisime ja kõrvuti asetsevates majades elasime. Mitte kellegagi pole ma koos rohkem mänginud ja kakelnud, kui Bäpiga :) No ja tema tegi möödaminnes minu keemia kontrolltöö ära, mina kirjutasin talle kirjandi - nagu sõbrad teevad eksole :) Igatahes oli mul jube hea meel, kui Bäpi arvas selle mõtte heaks, et koos matka-aasta avatuks kuulutada.

Rühib muudkui edasi!

Kõige noorem matkasell - Levis 9aastane

Õues oli fantastiline ilm matkamiseks! Päike paistis, öösel oli parajalt paks lumi maha sadanud, õues oli -5 kraadi külma - paremat talvist matkailma annab soovida. Rada ise aga oli küllaltki raske. Matis julges isegi väita, et see oli kohati raskem, kui Valgehobusemäe elamusretkel. Hästi palju oli kõrgeid ja järske tõuse, millele järgnesid libedad langused. Mina tõusta võin vabalt, aga mina kardan väga langusi - siis ripun ikka aralt Arvo küljes kinni. Sebastian vastupidi teeb tõelist Bear Gryllsi ja oskab väga ilusasti külg ees kõik langused kukkumata läbi teha. Pulsikell näitas suuremate tõusude järel isegi kuni 140 pulssi, mida matkaradadel juhtub ikka haruharva. 

Lund oli palju! Võrreldes Märjamaaga ikka kolm korda rohkem kindlasti. Ei osanud seda isegi mitte oodata, et kohati peab peaaegu põlvini lumes sumpama. Eks kõige raksem oli Levisel, aga ta oli väga vapper ja sai kenasti hakkama, kuigi ta ütles, et parem oleks matakata, kui lund ei oleks. Mina jällegi tänasin kõrgemaid jõude selle lume eest, sest kui see ei oleks seal olnud, oleks rada ikka väga libe olnud. Sebastian rühkis ka vapralt. Eks ma natukene põen tema liigeste pärast (eelmisel päeval arst ütles, et parem põlv on vetruv), aga mul on tunne, et ma võiksin vähem muretseda, sest Sebastian on ikka ülivapper sell ja ei heitu ikka suht millegi ees ära. 

Kohtusin ka elus esimest korda Bäpi elukaaslase Margoga. Ma ei teadnud, mida või keda oodata...et äkki on mingi tasane ja omaette hoidev tüüp, porisja ja viriseja või mdiagi sellist. Või äkki hoopis on mingi hull entusiast, kes tahaks kõndida vähemasti 20km ja seda mingisuguses sörgitaolises tempos. Või äkki ta on häbelik, kohmetu, võõrastav... Ei olnud õrna aimugi, milline see Margo siis ikka olla võib. Ja oligi hea, sest ma sain juba auto juures aru, et suu peale kukkunud see vend ei ole ja kui keegi üldse vaikne on, siis on see Matis. Margo küll mitte :) Kolm mütsi oli tal ka kaasas -  sellist asja näen ma esimest korda :)))) Igatahes nalja sai, viriseja see tüüp ei ole ja seltskonda oskas sulanduda imehästi. 

Lõkkekohas tegime väikese pausi ka, sest talvise matka juurde käib ikka väikene lõke. Kus saab sõrmi soendada ja vorsti grillida. Meie unustasime enda vorstid autosse, aga Bäpil õnneks olid ka mingisugused jupid kaasas, niiet - poisid said oma grillvorstid kätte. Minul hakkas sellest pausist nii külm, et see viimane 1,5km ma kappasin küll nagu hobune auto poole... vaatasin aga kollaseid täppe ja muudkui läksin koos Robini ja Sebastianiga. Kokku  kõndisime 6,7km - täiesti parasjagu raske oli see kõik. Nii raske, et kõgil oli hea olla, sealhulgas ka Levisel. Bäpi kirjutas mulle hiljem, et kõik jäid väga rahule :) 

 

Mina igatahes loodan, et see selle aasta esimene matk koos Bäpi perega on märk sellest, et sel aastal tuleb neid matku veel ja veel ja veel :) Ja ärge laske end ilmast heidutada - ka talvel on täitsa vahva matkata, eriti, kui on väikene miinus ja lumi. Ja midagi veel, mis mind on pannud mõtlema - ärme alahinda oma lapsi - nad on tegelikult palju tublimad, kui me oskame iialgi arvata! 

Aitäh matkaseltskond, oli väga vahva! Uute matkadeni!

Teie Ennike