Valgehobusemäe elamusretk

Kõik need inimesed, kes minu blogi ikka aegajalt loevad, teavad, et meie perele meeldib väga matkata. Kui päris aus olla, siis käisin juba väikese tüdrukuna koos Bärbeliga ja vorstisaiadega Järtas matkamas :) Ja selle kõige suurema ja vägevama matkamisepisiku olen saanud oma armsalt abikaasalt, kes on meid aastate jooksul mööda imeilusat Eestimaad kordi ja kordi matkama viinud. Mulle ei ole vaja kaks korda öelda, et lähme? Alati valmis!

Ma nägin facebookes (kes ütles, et fb ei ole üldse vajalik ja on ajaraiskamine - sealt saab aegaajalt ikkagi väga väärtuslikku infot!) üks päev mitu nädalat tagasi, et Bärbel on huvitatud Valgehobusemäe elamusretkest. Vaatasin siis ka kohe huvi pärast, et mis retk see selline on ja sain teada, et 12km, algusega 16.00, pimedas pealampidega, ühe pikema pausiga. Kõik sellised asjad, mis sobivad väga kenasti. Panin ka siis, et olen huvitatud. Mõtlesin, et küll ma selle Arvo ka ära moosin, kes viimase paari aastaga on nagu natukene laisemaks jäänud ja tahaks oma vabadel päevadel rohkem niisama diivani peal olla. 

Selle nädala alguses tuletas fb meelde, et mind on see nädal ees ootamas üks üritus, millest ma olen huvitatud. Täitsa metsas! Arvo ei tulnud see nädalavahetus kojugi, sest ta on väga kaugel Rovaniemis lennuvälja katuse pikenduse paigaldamist juhatamas ja mina ju ei sõida mööda võõraid teid ja maid. Aga kihk minna oli ikkagi väga suur ja siis ma küsisin Bärbelilt, et kas meil ei annaks kuidagi seda minekut ühildada. Et noh ma sõidan mingisugusesse endale teadaolevasse punkti ja tema korjab meid peale ja siis läheme koos sinna üritusele, millest me mõlemad olime huvitatud. Alguses Bärbel ehmatas ära, et peab mulle koju järgi tulema jne, aga siis me leidsime sobivaks kohaks olema Kohila staadion ja Bärbel registreeris meid üritusele ära: tema ja tema kaks poega ja mina koos Sebastianiga. Ausõna ma rääkisin ennem Sebastianiga läbi, et kas ta jaksaks ja tahaks ja mis ta arvab, sest ma ei saa teda võtta enam iseenesest matkajat, kuna tema liigesed ei talu suurt koormust. Sebastian, kes on vana matkaja ja kõndija ja teeb omavanustele iga kell silmad ette, oli muidugi alati valmisolekus ja arvas, et teeme ära! 

Neljapäeva õhtul tuli meilile teade sellest, kuidas kõik toimuma hakkab, mis selga, mis jalga, soe supp ja kohupiimatort, kui kaua retk kestab  - no selline informatiivne meil. Ja siis ma loen, et seoses pehmete ilmastikuolude tõttu on rada ümber tehtud, et osalejate jalad märjaks ei saaks, sest mingid lõigud olid läbimatud kuiva jalaga ja retke pikkuseks on 18km! Ollalalaa.... 18km on ikkagi hoopis midagi muud kui 12km. Minul on distantsi pikkusest suhteliselt ükskõik, sest mina olen patoloogiline kõndija, aga siis ma mõtlesin  oma JIA lapse peale ja tema liigeste peale ja mul tuli hirm. Lisaks olin kolmapäeval märganud, et Sebastiani jalad on kanged jälle, neljapäeval koolist tulles kurtis ta ise ka, et sääred valutavad. Bärbel sai kohe aru, et ta oma 9aastast väheliikuvat last kaasa võtta ei saa. Sebastianiga oli kokkulepe, et vaatame laupäeva hommikul, milline olukord on: ilm, enesetunne, jalad. Sebastian ju sai ise ka aru, et 18 km on ikka väga pikk maa tema haigetele jalgadele. 

Laupäeva hommik. Sebastian astub reipal sammul oma toast välja. Ma ei julge hingatagi... Mõne hetke pärast siiski küsisin, et kuidas ta elab? Kuidas jalad on.... Sebastian ütles, et kõik on hästi ja ta tuleb teeb selle retke ära! Ühest küljest oli mul väga hea meel - hakkamist täis sell ja naljalt ikka risti ette ei löö, aga teisalt olin ikka ülimures, kuidas ta jalad vastu peavad.... Poolel teel ei saa ju midagi muuta - kui oled juba rajale läinud, siis pead selle lõpuni tegema. Ja siis ma mõtlesin, mida ütleks selle kõige peale Sebastiani reumatoloog.... Sebastian aga ütles, et mis ta peab nüüd ülejäänud elu vatiteki sees olema või? Ja ma sain aru, et ma ei saa keelata tal matkamast, kui ta ise on selleks valmis ja on ka marsuudi enda jaoks heaks mõelnud. 

14.30 kohtusime Bärbeli ja Matisega Kohila staadionil, meie Seebuga istusime ümber ja asusime teele. Valgehobusemäele jõudes oli õues -2 kraadi külma, tuult ei olnud, midagi ei sadanud ehk teisisõnu matkamiseks ideaalne ilm. Esimene grupp, kuhu meie ennast olime registreerinud, alustas kell 15.50. 

Valgehobusemäel oli talv. Kohe päris talv. Oligi umbes 5cm lund ja mitte ainult suusaradadel ja kelgumäel, vaid ka metsas ja igal pool mujal ka. Sebastianil ei ole kahjuks sellise matka jaoks sobivaid jalanõusid. Talvesaapad on liiga rasked ja tossudega läksid jalad märjaks, sest lumi tuli üle ääre. Peame talle Matkaspordist ostma korralikud matkasaapad, sest me ikka käime ka talvisel ajal looduses. Tossudega oli üks jama lugu veel - teatavad teelõigud olid ikka väga, väga libedad ja Sebastian kukkus kogu raja jooksul kolm korda. Viimane kord, kui kukkus, olid tegelikult süüdi juba kanged jalad..... 

Rada oli raske. Esiteks liiguti päris korralikus tempos. Minu jaoks ei olnud tempo kiire, suhteliselt sarnane minu enda kõndmistempole, kui ma üksi kõndimas käin. Aga laste jaoks ikkagi natukene liiga kiire. Eriti alguses, kui retk peale hakkas. Rada kulges mööda RMK teid, Kalajärve äärt mööda, metsaaluseid mööda, läbi Kakerdaja raba kuni Kakerdaja järveni välja. 8,5 kilomeetril oli pikem paus, mis kestis vahvad 13 minutit (ei jõudnud oma teedki ära juua), mille jooksul mul ei õnnestunud kordagi isegi tagumikku korraks maha panna. Kui ma ei eksi, siis paus oli Noku lõkkekohas, pean seda Sebastianiga täpsustama. Suur osa rajast oli raske käia puujuurikate pärast. Koguaeg pidi nina maas käima, sest muidu oleks lihtsalt komistanud ja kukkunud. Ületasime ka kaks korda kahest lauast koosnevat purret, mis oli kõikuv ja väga ebakindel - sinna peale tohtis minna ainult üks inimene korraga. Oli üks suurem laskumine (Sebastiani lemmik), mis mulle kohe üldse ei meeldinud, aga mul õnneks olid naastudega tossud ja ma sain ilma Arvo toetava käeta hakkama. Laudteed olid lumega kaetud, seega samuti pidi hoolikas olema, et ei kukuks libeduse tõttu ja ei astuks laudteest mööda.  Kõige pikem laudtee oligi rabas, ma arvan, et edasi-tagasi umbes 4km. Laudtee oli siiski paremini kõnnitav, kui üks pikem jupp mööda laia RMK rada, mis oli nii libe, et kui Bärbel ja Matis ei oleks üksteist toetanud, oleks nad iga natukese aja tagant pikali olnud. Sebastian kõndis mööda lumist osa (mis tegi jalad veel märjemaks) ja püsis ikka kuidagi moodi püsti. 

Õnnelik lõpp paistab

Kokku kõndisime 19,5km ehk siis 7,5km rohkem, kui registreerudes raja pikkus oli. 12km oleks väga hea olnud, sest kõik, mis sellest üle tuli, oli tegelikult raske ja väsitav. Matis oli lõpuks nii läbi, et ei tahtnud süüagi. Sebastian ikka sõi natukene frikadellisuppi ja kibeles ruttu ära minema. Ma muidu olen kõigega rahul - ilm oli väga hea, tempoga sai ka enam-vähem hakkama, pimedas on väga äge matkata (lisab sellist põnevust ja vürtsi kogu ettevõtmisele), pealambid pidasid vastu (patareide vahetamiseks ei oleks kuidagi aega olnud), mul on väga hea meel, et sain seda kõike koos Bärbeliga teha, seljanka maitses normaalselt ja Seebu õnneks frikadellisupi sees herneid ei olnud, aga.... Minu meelest ei tohiks sellisel rajal, kuhu on registreeritud ka lapsed, teha nii suuri kilomeetrite muutmist. Levisel jäigi ju kõik see kaasa tegemata ning Sebastiani ja Matise jaoks oli 19,5km ikkagi natukene liiga palju. Muidugi nad tegid selle ära ja ongi väga vaprad sellid, aga nad oleksid saanud seda retke palju rohkem nautida, kui rada oleks ikkagi 12km pikk olnud. Minu polari kell näitas, et aega kulus 4 tundi ja 15 minutit, kalorikulu oli 1705kcal - kogu päeva kalorikuluks tuli 3100kcal (nii et ei tasu pausi ajal piparkookide söömist põdeda).  Seebu sai peale matka kuivad sokid ka jalga (venna soovitusel olid need meil kotis)....

Minu jaoks oli see... ma loodan, et millegi uue ja vägeva algus koos Bärbeliga. Ma ausõna loodan kogu südamest, et neid matku koos tuleb tuleval aastal palju, palju rohkem! Ja miks mitte ei võiks me ka kõik koos matkata - kõik need kallid inimesed, kes minu elus on ja meiega alati matkavad. See on ikkagi õige.... elus kohtad palju häid ja ilusaid inimesi, kes tulevad (ja aegajalt ka lähevad.... ) aga päris lapsepõlvesõber - see on ikkagi kogu eluks. Ainult Bärbeliga saan ma mõelda, kuidas me 4aastaselt üksteist hammustasime ja karjuma hakkasime :) ja kuidas me tundide kaupa koos voolisime.  Elu ei ole olnud kerge ja on meid viinud kaugemale ja lähemale, aga oma südames kannan ma Bärbelit alati ja sellel pole mingisugust vahet, kui pikalt me vahepeal kohtunud ei ole - alati, kui me näeme, on mul tunne, nagu me oleksime alles eile koos olnud. Mäletad, kuidas ma kirjutasin Sulle väikese kirja ennem teise klassi minekut? Umbes miljoni kirjaveaga....aga kannustas mind hirm, et Sa minust kaugemale lähed.... Nüüd on Sind üks minu väike ingel hoidmas ja valvamas  - et Sul ikka kõik hästi oleks :) 

Aitäh Bäpi ja Matis! Et olite valmis seda koos minu ja Sebastianiga tegema :) Ja ärge unustage - kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks! Täna vedeleme diivanil ja puhkame - oleme selle auga välja teeninud!

Teie Ennike