Meil käis üks väikene preili külas. Preiliks võib teda nimetada muidugi ainult jutumärkides, sest nii palju, kui palju mina tean, preilid ei söö jõulumune ja ei jookse nagu hobused. Kui päris aus olla, siis preilid on üldse sellised tasased ja korralikud. Seega, ma pean end parandama - meil käis külas üks väikene röövel, kes juhtumisi ei olegi poiss.
Me oleme harjunud, et pahandusi teevad poisid ja lärmavad poisid ja lõhuvad poisid jne. Ma tahaksin sellele muidugi kohutavalt vastu vaielda, aga ega maailma ümber ei muuda:D Koeratittede puhul ei oma sugu mingit tähtsust. Ole sa poiss või plika, pahandust teed ikka täpselt ühe palju. Ma ei võtnud küll täpselt aega, aga ma usun, et umbes poole tunni jooksul, mis ta meil külas oli, olid tal enamus maas olnud asjadest suust läbi käinud.
Suust käisid läbi ka need asjad, mis otseselt maas ei vedelenud, kuid rippusid maa ja õhu vahel:D
No on ikka armas tegelane küll! Kuid ma veendusin 100% enda arvamuses, et koera ma päriselt endale ei taha, kui see just hädavajalik ei ole. Kassipoja suureks kasvamist ei anna võrreldagi ühe korraliku kutsikaga. Meie Sebastian arvas muidugi, et sellist elukat ta enda koju üldse ei tahagi ja enamuse ajast oli ta kuskil kõrgel, et kutsikaga mitte kokku puutuda.
Kokkuvõtvalt julgen väita: ilus, aga loll:D (mitte pahas mõttes loll:))
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar