Pool teed on käidud

Täna joon ma šampust. Mul on selleks väga mõjuv põhjus, kuigi skeptilisem inimene võib öelda, et põhjuse joomiseks leiab alati. Aga mul on päriselt põhjus ja kuskil sügaval südames ma soovin endale õnne. Täna lõppes meie jaanuarikuine õppesessioon Tallinna Ülikoolis. Täpselt 2,5 aastat on käidud ehk me oleme jõudnud poole peale. Ma küll veel ei tea, mis ma sain inimeseõpetuse-, käsitöö- ja matemaatikadidaktika eksamihinde, kuid see polegi oluline. Kunstididaktika I kooliastmes ja emakeeledidaktika I ja II kooliastmes on sooritatud hindele "A". Ehk siis - mingid asjad on läbitud ja mingid asjad on lõppenud. Ma joon täna šampust selle pärast, et mul on nii hea meel iseendast:) Ma tahaksin väga iriseda, kui raske on. Ja tegelikult ongi kohutavalt raske. Kui ma Mainori Kõrgkoolis käisin ja endale rakenduspsühholoog/teenindusjuhi kvalifikatsiooni omandasin, siis ma käisin justkui lasteaias. Nüüd ma käin koolis. Ma ei tea, kas asi on vanuses ja "lastelisas", aga ausõna - nii kuramuse raske on. Õppemaht on väga suur. Tõestuseks selle kohta võin öelda, et kui ühe semestriga peab klassiõpetaja läbima 30 EAP-d ehk euroopa ainepunkti, siis meie saame selle sügissemestriga 57 EAP-d, mis on kolm punkti vähem, kui ühe õppeaasta jooksul saama peab. Võite siis ise edasi mõelda, milline on koormus ja kodutööde maht. Ma arvasin tõsimeeli, et see on esimene kord, kui ma oma asju valmis ei saa, kuid alahindasin ennast ja oma kohusetunnet. Muidugi sain kõik valmis, aga millise hinnaga? Ma ei liialda, kui ütlen, et mul on vahest hirm, et ma ei saa enam kunagi enda und täis magada. 

Väga palju ei ole viisakas viriseda, sest eks ma olen selle kõik endale ise valinud, need on olnud ju minu isiklikud valikud. Mul on südamest hea meel, et Arvo on kogu eksamisessiooni kodus olnud ning laste ja majapidamise eest hoolitsenud. Ma ei ole pidanud muretsema mitte millegi pärast - isegi puudri ja ripsmetušši pärast mitte. Kõige eest on hoolitsetud: laste, kodu, autode, lemmiklooma, söögi, kütmise jne. Minu asi on olnud käia koolis ja kojujõudes valmistuda järgmiseks päevaks. Nende asi on olnud lõbutseda:D

Poisid on nautinud vaheaega täiega. Nad ei ole küll midagi väga erilist teinud, kuid Robin on käinud hästi palju ujulas ja võimlas ning Sebastian ujumas ja issiga putitanud. Magamaminemise režiim on untsus mis untsus, aga õues on käidud iga ilmaga. Põhiline on see, et kõik on rahul.

Mul aga oli sel õppesessioonil üks väga huvitav kogemus ka. Nimelt. Käsitöödidaktika raames oli meil üks osa kõvad materjalid ehk meie aine raames tähendas see  puutöid. Alustuseks me saime 2 tundi loengut ja selle järel 2 tundi praktilist tööd, mille käigus me valmistasime  õppejõu valvsa silma all puidust tulbid. Lausa kahte moodi ja kahes töötoas. 

Me pidime saagima lehtsaega ja vineerisaega. Pidime mõõtma, lihvima, noaga veima, puurpingil puurima, liimima, nurgikuga mõõtma, haamriga naelu lööma:D Üldiselt me pidime väga väikese ajaga väga palju erinevaid asju tegema ja mis põhiline - enamus tegi seda kõike esimest korda. Ma ei tea täpselt, kuidas teistele meeldis, aga mulle isiklikult meeldis kohe väga. Siiani me oleme käsitöödidaktika raames saanud ainult selliseid naiselikke tegevusi teha. Näiteks sokilooma õmmelda, tikkpisteid harjutada, heegeldada jne. See aga oli hoopis teistsugune kogemus. 

Olen enam, kui veendunud, et ma kavatsen end selles vallas kõvasti harida. Sokilooma kokkuõmblemises ei ole midagi keerulist ega kontimurdvat. Lapse jaoks muidugi on, aga minu (täiskasvanud inimese jaoks) ei ole selles midagi sellist, mis tekitaks jee-ma-sain-hakkama tunde. Nende tulpide meisterdamine ja erinevate tööriistade kasutamine aga tekitas küll tunde, et kas tõesti ma olen selleks võimeline. Mul on nii suur tunne, et homme me läheme maale töötuppa ja hakkame tegema.... Küll te siis näete:)

Igatahes. Vaatamata sellele, et on raske ja aegaajalt tekib mõte, et milleks mulle seda kõike küll vaja oli ja mis mu elul ennem Tallinna Ülikooli minekut viga oli, siis tegelikult olen ma õnnelik. Ma olen õnnelik, et mu elus on just praegu selline periood, mis paneb mind ennast ületama ja mugavustsoonist välja tulema. Ma olen rahul, et mul on raske. See kõlab pisut masohhistlikult. Tegelikult aga see kõik tuletab mulle meelde, et tegelikult ma olen tubli. 
Eestlasele ei ole omane end kiita, aga mina ütlen küll täna, et ma olen tubli! Ja kõik need, kes meie kahekümnekahesest grupist alles on jäänud (tänase seisuga 9) - ME OLEME TUBLID! Ja mitte vähem tublid ei ole meie pered. Küllap homseks oleme andeks saanud viimaste nädalate närvilisuse ja mehed vaatavad meid jälle heldinud pilguga - nende TUBLID naised:)