Varbolas talverõõmustamas:)

Ega ilusat talve ei saa maha vihastada. Mul mees kodus, lund rookima ei pea ja siis võib ju jälle talve nautida. Ainult kodu juures kelgutamine-suusatamine muutub tüütuks, seetõttu tuleb lapsi natuke kaugemale ka vahepeal viia. Muidu ütlevad veel kevadel, et neil on nii jube igav talv olnud. Liisu tuleb ka kodust välja tassida - see on kindlamast kindel, sest muidu ta ei saagi aru, et õues on talv. Ainult autosõitu kirub.

Sellised ilusad talvepäevad tuletavad meelde, kui mõnus on tegelikult Eestis elada. Olgu, ma olen nõus Kristinega, kes väidab, et lume kantimine ühest kohast teise on jäle, kuid ma usun, et Kristine on nõus ka minuga, kui ma ütlen, et kui parasjagu ei pea lund rookima, on ikka väga mõnus lumehanges  talverõõme nautida. 

Mõned kelgutasid, mõned suusatasid, mõned pildistasid. Mõned katsusid näoga lund ka:D Sooja teed ja võileibasid said kõik, kel soovi oli. Kõik jäid terveks, suusad sobivad homme kehalise kasvatuse tundi kaasa võtta ja eks toredam oli ikka, kui keldrimäe pealt alla lasta või koduhoovi teel suusatada.

See kõik oli heaks vahelduseks hetkel päevakorras olevale NSF, TSF, MSF ja nende tuumade tuupimisele:) Robin püüab mulle küll terve õhtupooliku selgeks teha, et tal läks lumi kõrva ja kõht on lahti ja külmavärinad on ja kraaditud on ka igaksjuhuks - lootus ju sureb viimasena, et äkki üks korralik haigus on teda tabanud. No ei taha kuidagi, et nädalavahetus otsa saab. Kahjuks saab ikkagi ja homme jälle kooli- ja tööpäev. Sebastianil on homme rõõmupäev. Ei pea Varbolasse minu töö juurde tulema ja ei pea vanaemaga ka olema - temal on homme veel issi:)
Olgu neil ja meil ja teil ka tore!