Ei saa kohe mõõdukalt...

...alati peab ikka üle mõõdu. Kui sajab vihma, siis isuga. Sajab lund, jälle isuga. Miks ei võiks olla nii, et sajab ning siis on kõik ilus ja valge. Ei! Ikka peab sadama nii, et oksendamiseni saab. Mulle ei meeldi, kui hommikud algavad selliselt, et peale hommikukohvi pead õues kaks tundi lund loopima, et koduhoovist välja saada. Mulle meeldib, kui on nii palju lund, et sinna sisse ei pea ära uppuma. See ilmataat peab ikka alati üle pingutama. 

Ikka need ühed ja samad lumerookijad: Ennike, Lea ja Mart. Ma ei hakka isegi mainima, kui vana Mart on. Ühismaja võlu eksole? Kõik tahavad koduhoovist välja saada, aga ainult mõned lollid peavad selle eest hoolt kandma, et ikka saaks ka välja. Ma ei ole ärritunud, üldse ei ole. Vähemasti enam mitte, sest kaks tundi lumerookimist mind ei tapa, kuid kuskil kripeldab ikkagi, et miks koguaeg üks ja seesama seltskond peab tegema. Kohutavalt hea meel on mul selle üle, et Leal oli täna vaba päev, sest muidu ma julgeksin kirjutada, et ma keen vihast.

 Sebastian rõõmustab alati lume üle, olgu siis mõõdukalt või mitte:)

Peale suuremat sorti lumerookimist ei jää muud üle, kui tuleb soojas toas saia küpsetada - kõrvitsasaia. Selle retsepti järgi. Muidu tegin kõik samamoodi, aga jahu panin vähemasti 100 grammi rohkem, sest muidu poleks saanud taigent üldse vormidagi. Peale seda, kui olin taigna kerkima pannud, pidin minema ema sõidutama ja kui koju tagasi tulin, ootas mind pliidi peal selline vaatepilt:

Sebastian ütles, et mõtle, kui äge oleks olnud, kui sa poleks kausile kilet peale tõmmanud. Ma ei hakka pikalt peatuma sel teemal, et talle väga meeldib, kui kellelgi läheb midagi nihusti. Õnneks oli mul kõik kontrolli all, või siis selgemalt väljendades kile all, ja mingit katastroofi ei juhtunud. Vormisin kenad saiad: 

 ...ja ühele saiale panin peale kõrvitsaseemneid, sest ma olen tõeline seemnefriik. Teise saia jätsin seemneteta ja seda ikka lootuses, et äkki siis Sebastian sööb ka minu tehtud värsket saia. Vanasõna ütleb, et lootus sureb viimasena ja mis seal ikka kosta - kõrvitsasaia suhtes lootus suri. Pole mingit vahet, kas seemned või mitte, jäle on igal juhul. 

Tegelikult ei ole jäle ja ma soovitan retsepti soojalt. Mina sain kõrvitsasaia esimest korda Riina juures, tädi Naima tegi. Temal retsepti ei olnud, sest tema tegi tunde järgi. Mina aga ei oska veel niimooditunde järgi. Kuna mulle nii väga tädi Naima sai maitses, pidin endale ka tegema. Ja tuli hea, ausõna. Ärge Sebastiani arvamust kuulake, sest tema arvates on kõik uued asjad jäledad ja mõned vanad ka:D

Homme pidi meie juurde saabuma lumetuisk... Ikka mõõdukalt ja üle selle:)