Taaskasutus ja kunstitund

Taaskasutus ei ole tänapäeval enam mingi uudissõna. Me kõik tahame ju rääkida kaasa, kui ökod me oleme ja kuidas me erinevaid materjale ringselt kasutame. Mina väga öko pole. Või noh, eks natuke ikka olen, aga mingi paduöko kindlasti mitte. Aga mulle meeldib meisterdada ja eriti meeldib mulle meisterdada erinevatest vahenditest, mis mulle pihku satuvad. Mulle meeldib kunsti- ja käsitöötundides panna lapsi natuke rohkem mõtlema ja oma loovust kasutama. Mõnikord mul on kahju, et tänapäeva lapsed ei viitsi pingutada. Mulle on jäänud mulje, et lastele on üks asi kõige olulisem - et saaks oma töö esimesena valmis. Oluline ei ole mitte see, et asi oleks ilus, vaid oluline on, et saaks ruttu valmis. Ma ei taha üldistada. Loomulikult on igas liitklassis ka paar sellist last, kes oma töid lihvivad ja natuke ka vaeva näevad, kuid mida kõrgem klass, seda vähem selliseid lapsi klassis on. 

Munarestist krokodill (minu tehtud)

V ja VI klass said ülesandeks meisterdada munarestist mingi loom. Kasutada võis munaresti, liimi, kääre, guašše. Ajalimiiti ei olnud ja ainus tingimus oli, et valmistöö peab meenutama mingisugust looma. On hämmastav, kui ruttu nad töö valmis tegid. Ma ei tahaks üleliia kriitiline olla, kuid eks seda kiirust oli ka töökvaliteedis näha. Vahest mõtlen, et võibolla üks teine kool teebki õigesti, et ainsad kunstivahendid on A4 ja värvipliiatsid V klassis, sest ega nad suurt miskit teha ei viitis ka.

Poiste kunstiteosed. Üks mu tublimaid poisse küsis, et kas ta saab selle töö eest oma esimese nelja kunstis. Ma hindeid ei pannud. Tegelikult on nad tublid poisid ja ega ideed ei olegi ju pahad. Absoluutselt ka mitte. Ainus asi, mis mind vaevab, ongi seesama kiirus. Ma ei tea, kas mul lihtsalt on naiivne ettekujutus või milles on probleem, aga mulle tõesõna tundub, et kui õige pisut rohkem vaeva näha, oleks paljude tööde lõpptulemus tunduvalt parem. Igatahes tuleb välja, et munarest on üks igavesti tänuväärne toode. Ka kunstitundi:) Iseasi, kas on viitsimist putitada.

Vastupidine olukord valitseb natuke noorematest õpilastest koosnevas liitklassis. III ja IV klass  meisterdavad akvaariume. Klass on jaotatud kaheks rühmaks ja antud hetkel on nad seda tööd teinud juba kaks tundi. Kolmas läheb kindlasti veel ja eks reedel paistab, kas nad saavad tööd valmis. Taaskord ei ole mingisugust ajapiirangut. Täpselt nii kaua teevad, kuni nad oma töötulemustega rahule jäävad. Minu tingimusi nad teavad. Seekord on neil kasutada suurem kast ja absoluutselt kõik vahendid, mida kunstiklassist ja selle juurde kuuluvast abiruumist leida võib. Ja leida on sealt üsna palju. Nii uut kui vana.

Tööd ei ole küll veel valmis, aga nagu te isegi näha võite, siis  nad on tõesti vaeva näinud. Loomulikult on ka nendes rühmades selliseid  lapsi, kelle panus tehtavasse rühmatöösse on minimaalne ja kui see laps peaks seda tööd üksi tegema, siis tulemus ei pruugiks olla eriti hea. Hetkel päästab selle lapse naha just see, et ta on üks liige rühmast, kuhu teadlikult on kokku pandud nii käeliselt tugevamaid kui ka nõrgemaid tegelasi.

Ja siis käivad I ja II klass mul sabas ja ütlevad, et nemad tahavad ka akvaariumi teha ja siis nad tahavad veel munarestist loomi teha ja siis nad tahavad papist loomi teha:D Ja mina olen rõõmus. Suurem osa minu õpilastest on poisid ning tegelikult on nad väga tublid ja eks ealine iseärasus ju olegi see, et kes meist ikka 13-aastaselt hullult munarestist looma tahtis teha? Aga väikesed veel tahavad. Natuke suuremad väikesed on veel püüdlikud ja neile on oluline õpetaja kiitus. Ja suured poisid on ju tegelikult  tublid, sest midagigi nad ju ikka teevad. Kuid karistuseks suuremat sorti laiskuse eest saavad nad nüüd paar tundi õigetes proportsioonides inimest joonistada. Nii karm õps olen küll:D

Minu papist elevant. Idee sain sellest blogist ja papiloomi teevad hetkel III klassi lapsed

Tahtsin teile lihtsalt näidata, kui kerge vaevaga saab kasvõi oma lastega meisterdada erinevaid asju. Polegi rohkemat vaja, kui paari munaresti ja ühte pappkasti ning neid peaks ju kodus ikka leiduma. Kui veel kokku kraapida kõik pakkepaber, natuke pabernööri, olemasolevad kattevärvid, pisut tahtmist ja natuke rohkem aega, siis kunstiõpsid on hiljem teile tänulikud, sest sealt kasvavadki välja need lapsed, kes ei pea iga õpetaja poolt väljapakutud töö peale ütlema: "MA EI OSKA!!!!". Oskavad küll ja hästi oskavad. Eneseusaldust on ainult vähevõitu ja jube kiire on ka koguaeg.