Sebastiani elus on praegu väga suured muutused. Kevadel otsustas ta, et ei soovi olla enam väravavaht ja 14. august tegi ta oma debüüdi platsimängijana Raplamaa Jalgpallikooli II meeskonnas. Tänaseks on ta teinud juba kolm terve aja mängu, kusjuures üks mäng mängiti ühe poisiga vähemuses, sest meeskond ei tulnud tervenisti kohale, rääkimata vahetustest. Tal on raske. Platsil olla on ikka hoopis midagi muud, kui väravas. Peale igat mängu järgmisel päeval on ta üle kere kange, aga teda see ei morjenda, ta on nii õnnelik, et saab platsil mängida. Tal on õnnestunud liigamängudes ka esimene värav lüüa ja viimases mängus tänu tema kõrgele pressile sai meekonnakaaslane palli väravasse sahistada. Arenemisruumi on ja jõudlust peab treenima, aga treener usub, et uueks liiga hooajaks on Sebastian teistele järele arenenud, sest tal on väga suur töötahe ja isu - isu hästi mängida ja endast kõik anda.
Teine väga suur muutus Sebastiani elus on see, et ta ei ole enam Märjamaa Gümnaasiumi õpilane, vaid kuulub Tallinna Vaba Waldorfkooli sõbralikku kooliperre. Aga sellest ma tahan pikemalt kirjutada teine kord, seega praegu ma keskendun sellele, et 24. september oli tervel koolil matkapäev ja meie Sebastianiga käisime ka koos selle klassiga, kuhu Sebastian kuulub, matkamas.
Kogu matka eelduseks oli see, et Sebastiani ema tõmbab end kõvasti näpust ja sõidab iseseisvalt Tuulemaale ja tagasi. Ma kardan autoga sõita võõrastes kohtades. See ei ole lihtsalt, et ma kardan, ma päriselt kardan, kohe niimoodi kardan, et paanikahoog tuleb peale. Käisime siis Arvoga nädalavahetusel õppimas. Sõitsin tema juhendamist mööda ja erinevate hoonete pilte mällu salvestades Tuulemaale ja tagasi - ei olnud ülemõistuse raske, aga eks hirm püsis hinges ikkagi. Igatahes sõitsin eile hommikul Sebastianiga kahekesi Tuulemaale ja ma sain hakkama! Ilma igasuguse paanikahoota - küll mul oli hea meel ja kogu mu meespere kiitis mind ka.
Kooli juures istusime ümber Liivi autosse (olgu siinjuures öeldud, et Liivi (Arvo õde) ongi Sebastiani õpetaja sellest õppeaastast alates) ja sõitsime Juminda poolsaare tippu. Mere ääres oli väga tuuline, osadel lastel olid ilmastikule ja matkale mittesobivad riided, mul oli neist kohe südamest kahju. Ma viskasin ennem uksest väljumist igaksjuhuks veel mütsid ja sõrmikud ka kotti ja see oli mul üks kiiduväärt mõte. Nagu ikka klassiga matkates oli juurde ka õppejuttu. Näiteks, milised lahed Juminda poolsaart piiravad (Sebastian teadis ühte, teine oli meelest läinud), kuidas graniitkivid randa on saanud (Eestis endas graniitkivi ei moodustu, kõik, mis on, on Soomest tulnud), Liivi rääkis ka sellest suuremõõtmelisest laevakatastroofist, mis Juminda poolsaare lahes toimus, kus põhja lasti 55 laeva ja hukkunuid oli umbes 15 000 inimest. Nende mälestuseks on rajatud saare tippu mälestusmärk. Poolsaar kuulub tervinisti Lahemaa rahvusparki. Suurt osa poolsaarest katab okaspuumets. Käisime ka majaka juures, millesse puudub sissepääs. Kõndisime läbi küla, mis meenutas oma väikeste puumajadega kohati Käsmut, samas oli tunda Rootsi hõngu puna-valgete majade näol. Tegime seal saare tipus kolme kilomeetri pikkuse ringi. Juminda telkimisalal tegime väikese söögipausi, sest kell oli juba märkamatult 12 saanud ja lapsed olid kõik näljased ja meie Sebastianiga polnud selleks ajaks veel hommikusöökigi söönud.
Kahjuks juhtus mul selline lugu, et kogu sõiduärevuse tõttu ma unustasin oma fotoka maha.... Tegin mõned klõpsud telefoniga, aga no see pole kohe üldse see. Ma ei pildista telefoniga peaaegu mitte kunagi mitte midagi, olen üdini fotoaparaadi usku (mul on üsnagi hea Canoni peegelkaamera). Aga need mõned pildid, mis ma tegin, panen ma siia blogisse üles, et ikka oleks näha, et me oleme käinud ja näinud.
Peale söögipausi sõitsime Majakivi-Pikanõmme loodusõpperajale. Ka see asub Lahemaa rahvuspargi alaldel, mis ongi Eesti üks suurimaid looduskaitsealasid. Lapsed oleks justkui puurist pääsenud, neid oli üsna võimatu ohjata. Liivi pidi ikka korduvalt ütlema, et mina olen kõige ees, sest ikka oli keegi, kes pistis jooksu ja jättis kamba selja taha.
See oli üks vägev õpperada. Alguses kõndisime metsas, mis oli kõvasti tuulemurdu täis ja kus leidus väga palju erinevaid samplikke ja samblaid, mis näitab ju seda, et tegu on väga puhta õhuga alaga. Mina enam ei mäleta, mis samblatega seal just parasjagu tegemist oli (põdrasammal oli kindlasti), aga seal oli näiteks kirjas, et nendel aladel ei tohiks kõndida, kus samblad kasvavad, sest kui need ära muljuda ja lõhkuda, võtab nende kasvamine ja taastumine aega paarkümmend aastat. Seetõttu oli enamus rajast ka laudteega tehtud, et inimesed ei peaks neid samblaid lõhkuma. Kõndisime mööda laudteed, mis kulges üles ja alla, sest maastik oli üsna künklik väga suure ja uhke tornini. Ma ei olegi nii suurt ja uhket torni varem ühelgi RMK matkarajal näinud - see on tõesti juba ise vaatamaist väärt. Meessoost inimesed saaksid selle ümber ikka kõvasti arutleda, et kuidas ja miks on just nii tehtud. Seitsme korruseline ja 13 meetrit pikk torn, vaade on muljetavaldav. Ühel poolel liivaluited ja mets, teisel pool mets ja selle taga paistev Kolga laht. Imelilus!
Torni esimesel korrusel tegime ka väikese söögipausi, sest kõik olid jälle näljased :) Eks see matkamine, värske õhk ja seltskonnavaim teebki näljaseks.
Peale kehakinnitust hakkasime kõndima parkla poole. Meie teele jäi veel Eesti suuruselt kolmas rändrahn Majakivi, mis on 7 meetrit kõrge ja mille ümbermõõt on 32 meetrit. Selle kivi maht on 584 kuupmeetrit, mis on ikka tõesti üüratu. Kivi otsa viis redel ja loomulikult kasutasid kõik lapsed võimalust kivi otsa saada. Tundsin nii väga puudust oma fotokast.... Kivi peal kasvas ka sammal, mida sammuti ei tohtinud tahtlikult vigastada. Sambla sees kasvas ka sookail - selle taime tunneb ära väga tugeva eeterliku lõhna tõttu.
Kokku kõndisime kahe rajaga 9,57km., täitsa korralik matkapäev mööda erinevat maastikku. Osadel lastel olid jalad ikka väga väsinud, Sebastian ei kurtnud väsimuse üles. Tema kurtis hoopis muude asjade üle. Ta oli väga väsinud sellest lärmist, mida ülejäänud lapsed tegid. Ta ei ole ju harjunud sellise lastekambaga koos olema, välja arvatud jalgpallitreeningud, aga ta ütles, et seal käituvad lapsed hoopis teistmoodi. Keegi ei lärma, keegi ei kilju, keegi ei karju, keegi ei räägi "titekaid" asju "titeka " häälega, kõik on treeneri kontrolli all ja kogu energia läheb treeningule ja kui treener räägib, siis tõesti kõik kuulavad. Ta ei saanud päris hästi aru, miks osad lapsed käitusid nii nagu nad käitusid ja ta oli ausalt öeldes üsna häiritud kogu matka lõpuks. Tegelikult ta oli vahepeal juba üsna vihane, aga suutis oma viha endas hoida ja ainult mulle vaikselt pobiseda ja natukene jalaga vehkida. Meil on selles mõttes vedanud, et ta oskab nüüd juba oma emotsioone sellisel moel kontrollida, et valimatult kõigile näkku ei karga, kui midagi teda häirib. Ta lihtsalt teab, et see ei ole viisakas.
Liivi viis meid tagasi Tuulemaale, kust sõitsime Seebuga koju. Täielikus vaikuses. Isegi muusikat ei pannud mängima ja juttu ajasime minimaalselt. Nii väsinud olime mõlemad. Matk ise oli aga tore ja me kindlasti läheme ka järgmine kord, sest ega ainult läbi harjutamise saab tugevamaks. Tugevamaks, et mõista teiste laste lärmi, et harjuda teiste laste lärmiga. Minu arvates oli Sebastian väga vapper! Eraklik, aga vapper. Ma kardan, et ta jääbki selles seltskonnas üsna eraklikuks, sest praegu mulle tundus, et need on hoopis teistsugused lapsed kui Sebastian on. Aga eks aeg annab arutust. Neljapäeval on meil esimene koolipäev koos klassiga - ma ei tea, mis sellest välja tuleb, aga loodame parimat.
Aitäh Liivile matka korraldamise eest - see on siiski suur töö, kui Sinu kanda on terve hunnik lapsi. Õnneks oli kolm ema peale minu veel kaasas - see annab ka ikkagi küllaltki tugevat küljetunnet. Järgmiste matkadeni!
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar