Liigamäng, Kakerdaja rabarada ja öö Angasillal

Suvi tuleb alati väärikalt ära saata ja sügis sama väärikalt vastu võtta. Oleme ikka püüdnud septemberi lõpu pool teha ühe matka või midagi, sest ilmad on veel mõnusalt soojad, päevavalgust veel jagub ja see väikene matk kõik koos annab nii palju energiat juurde pimedale ajale vastu minemiseks. No vähemasti korraks ikka annab ;)

Meie maratonpäev algas Sebastiani liigamänguga Keilas, kus meeskonnal ei olnud jälle mitte ühtegi vahetust (väga vilets meeskond... eelmise mängu mängisime üldse ühega vähemuses ja seekord ei saanud ka ükski poiss kasvõi natukenegi hinge tõmmata). Sebastian tegi head pressi ja sealt tuli ka meie värav Keila võrku. Kahjuks väsisid poisid lõpuks  väga ära ja seis jäi ikkagi 2:1 meie kahjuks, aga peab kõiki kohal olnud poisse südamest kiitma - nad tegid ülitblit tööd! Nii kahju, et meeskonnakaasased sellisel moel meeskonda alt veavad - elu on võimalik sättida ka jalgpalli järgi - midagi ei jää selle pärast tegemata. Otse mängult ja peale autos riiete vahetamist (Sebastianil) sõitsime Aegviidule, et minna matkama. 

Meil oli seekord kaks leeri. Ühed tahtsid matkata ja teised tahtsid ööseks metsa minna. Läks hääletusele nagu demokraatlikus riigis kohane ja ülekaalukalt võitis matk. Meil on siin kaks korda juhtunud, et me oleme pidanud minema Kakerdaja rabarajale, aga viimase hetke plaanid on kõik segi löönud ja siis oli meil see Kakerdaja ikkagi läbimata. Otsustasime selle vea sellel sügismatkal parandada ja sõitsime Aegviidu-Kõrvemaa puhkerajale, kus asubki Karedaja loodusrada. Loodusrada kulgeb läbi Kakerdaja raba, mööda Noku lõkkekohast ja teeb tiiru ümber väikese ja suure Kalajärve jõudes tagasi Noku lõkkekohta. Loodusrajast 4 km on laudteed. Kevadel ja sügisel peatub raba laugastikul tuhandeid veelinde. Vastavalt aastaajale saab korjata seeni, murakaid, mustikaid ja jõhvikaid. Keset raba laiub Kakerdaja järv. 

Sügisene raba on niiiii ilus! Haavad olid punased, metsaalused kõik erinevaid söödavaid ja mitte söödavaid seeni täis ja Priit, vana korilane, korjas kilekotitäie puravikke ja teise kotitäie mina-ei-tea-mis-seeni :) Ise oli hirmus õnnelik! Matka alguses me ei läinudki kohe sellele rabarajale, vaid kõndisime Suurjärve juurde. Tegelikult oli kogu see maa-ala täis erinevaid suuremaid ja väiksemaid rabajärvesid ja need tegid selle looduskauni koha veelgi ilusamaks ja põnevamaks. Ühest rabajärvest maitses Robin vett ka - tal on selline komme, et ta ikka tahab erinevate allikate ja rabajärvede vett maitsta. Võibolla on see alateadlik alalhoiuinstinkt - et kui kaasavõetud vesi otsa saab, kas on mõnda back upi. Poisid on juba suureks kasvanud, nende veekogus, mis nad ööpäevas ära joovad, on muljetavaldav (mõlemal üle 10 liitri kindlasti). Vesi kipub koguaeg otsa saama. Seekord saime õnneks koos Aivari veega hakkama, aga jah - vett peab ikka väga palju kaasas olema. Mina, nagu ikka, pildistasin erinevaid seeni ja taimi ja maastikuvaateid ja no inimesi ikka ka :) Mul on selline jama, et ma ei taha rivi lõpus olla, aga kuna ma vahepeal rooman ringi, siis ma jään teistest maha. Arvo aga teab ja ootab mu ikka ära ja kõnnib minu selja taga ja siis ma saan rahus ilusaid asju fotodele püüda. 

Lõunapausi tegime raja lõpus, selleks ajaks oli meil kõmmitud 6,5km ja kell oli neli läbi. Kuna hommikune "lüps" oli väga varajane seoses liigamänguga, siis olid kõigil kõhud väga tühjad. mingit gurmeed ei olnud: võileivad, kaneelirullid, šokolaadi, kaeraküpsiseid, õuna, teed ja kohvi. Paemuna oli ka :) Ja vorstipurk :) 

No ja siis hakkas pihta. Aivar ütles, et ikka jubedalt oleks ööseks metsa ka tahtnud minna. Liivi siis hakkas oma tihedat graafikut vaatama ja avastas, et ega tal kuigi palju vabu nädalavahetusi oktoobris ei ole. Ja siis ei teadnud ju Aivar ise ka, millal ta tegelikult üldse koju tuleb. Ja siis ütles Sebastian, et milles küsimus - lähme täna! Sellest "lähme täna" hüüdlausest võttis kohe tuld Mart ja Aivar noogutas muudkui takka ja Arvo hakkas kalkuleerima, et siit matkame tagasi umbes neli km, mis võtab 35 minutit, sõidame koju 1h ja 15min, pakime kodinaid pool tundi...peaks umbes kaheksaks jõudma Angasillale. Sest ikkagi jube hea mõte oleks ööseks metsa ka minna. Ma vaatasin Liivile otsa ja tema minule ja ei osanud muud teha, kui kehitasin õlgu ja mõtlesin, et ei tea, kas annab kuidagi ära viilida. Siis jälle mõtlesin et.... Me ju ennemgi igasugu hullusi teinud, häda meil siis pimedas metsa jõuda, puid teha ja laduda, kuuseoksi muretseda, Lapi lõhet teha, pekki küpsetada ja no need paar tilka vihma, mis ööseks lubas tulla, pole ka mingisugune argument viilimiseks. Aga ütleme nii, et peale seda pikka päeva ma ikka mingisugust meeletud isu ööistks metsaseikluseks ei tundnud. 

Peaaegu joostes mindi radapidi tagasi autode juurde, lepiti kokku, kes mida poest võtab ja kõik sõitsid laiali. Linna omad linna ja maakad maale. Kodus pakkisime metsa minemiseks kõige elementaarsema kokku (noad, termosed, korklid, spork, magamiskotid, pealambid, lebomatid, korv köögitoimkonna jaoks ja vesi). Robin meiega metsa tulla ei tahtnud, tal on muremõtteid ja ta oli natukene tõbine ka ning arvas, et tal on kodus parem olla. Mul oli küll natukene kahju (Seebul muidugi veel rohkem), aga ju siis Robinile oli niimoodi vaja. 

Metsa jõudsimegi pimedas, kell oli pool üheksa. Aivar juba möllas mootorsaega Angasillal, kui meie maalt veel oma magamiskotid auto peale laadisime. Vastikult pime oli meie laagripaika minna - kõik tundus nii hirmus ja märg. Õnneks ei ole põllu pealt kuigi pikk maa meie täiesti töökorras ja korraliku onnini ja Sebastian oskab sinna iga kell teed juhatada (mina ju eksin kohe esimeste puude juures ära). Onn oli oksi ja lehti täis, kõik tuli puhtaks teha, vanad kuuseoksad välja visata, lõke üles teha. Aivar juba lõhkus puid (järjekordne mahalangenud metsakuiv sai  meie saagiks), meie Arvoga korrastasime varjualused ja Arvo tegi lõkke. Siis mulle juba hakkas meeldima, et me seal metsas oleme. Liivi ja Priidu saabudes toodi ära kõik vajaminevad kuuseoksad küljealuste jaoks ja onni kõik kolm "tuba" seati korda. Puud ladusime ilusasti kolme erinevasse virna. Arvo pani lõhed laplaste moodi küpsema, eriti jõhkrad pekitükid reha moodi  aeglaselt küpsema ja kartulid läksid tulle. Liivi praadis ohtra sibulaga Kakerdajast ja Angasillalt korjatud puravikke, mille valas toidukoorega üle. Arvo tegi talle selleks puhuks isegi kahe minuti pannilabida :) Igatahes kõik sujus ilma igasuguste viperusteta ja ainult pealampide valguses. Ja ilmavana hoidis meid ka väga, nagu alati, kui meil midagi teoks on. 

Öötundide saabudes mängis Liivi erinevaid pille ja jorutati natukene laulda ka. Liivi mängis parmupilli ja Arvo ja Priit aka Plätu ja Tainas ümisesid parmupillile taustaks. Natukene naljakas oli ka, sest kõik asjad olid omahäälsed ehk siis kooriproovi oleks nad läbi kukkunud (Liivi mitte). 

Hommikul ärgates oli kere kange ja silmad suitsust kibedad, aga kuidagi hea oli olla - kaks kärbest ühe hoobiga! sest kes teab, millal jälle aega on. Meie peres on hetkel nii palju erinevaid muutusi ja tegevusi, mis kõik tuleb nädala jooksul ära teha. Arvol ja Robinil tuleb veel maja eeskojaprojekt ära teha ennem külmade saabumist. Waldorfis alagab lastevanematekool, millest plaanime Arvoga osa võtta (kas just kõikidest kordadest, aga nii palju, kui palju võimalik küll). 

Ja mis seal salata - täna öösel sai sügis pidulikult vastu võetud, küllap ka need ilusad ja päikesepaistelised ilmad otsa saavad ja õuetegevused tubasemate tegevustega asenduvad. Õnneks jagub tegevusi igasse päeva, ei ole aega saba norutada, kuigi tahaks.... Homme hommikul pean end niimoodi sõrmest tõmbama, et paanika hakkab vaikselt südame alla pugema ja peas keerlevad ainult mõtted erinevatest reastumistest :D 

Oli vahva ööpäev! Väga tihe, emotsioonide rohke ja tegevuste rohke, aga tore. Palju sai juttu ajada ja juttu jagub meil alati palju ja kauaks, praegu seda enam, et meie ellu on tulnud Waldorfkool. Aga ega me ainult koolist ka ei rääkinud :) Hullult äge on, et poisid on ikka nii kambajõmmid ja et Robin ja Mart ei jäta Seebut millestki välja (välja arvatud suitsetamine, eksole....) ning lõbustavad teda ka koguaeg sajaga. Kuna Sebastian on väga arukas laps, siis ta on võimeline täiesti vabalt täiskasvanud inimeste vestlustes osalema. 

Raba on praegu nii ilus, minge kindlasti mõnda lähimasse kakerdama. Ööseks metsa julgen soovitada ainult sellisel juhul, kui kõik on ilusasti läbi planeeritud, sest ööd on juba jahedad ja kui lastega minna, siis tuleb kõik korralikult läbi planeerida. Kuigi jah...kui Sa juba mingi kahekümnendat korda lähed, siis saab äkkmeetodeid ka kasutada :)

Ilusat sügise algust teile kõigile! Ma ei ole ise sügise inimene, see kipub mulle kaasa tooma nukrust ja masendust, aga ma ikka hoian oma saba püsti isekal moel, sest kui ma vaatan oma pere, siis tuleb jälle meelde, et nii palju on veel teha! ja näha!

Teie Ennike