Igast lödinäpust kunstnikku ei saa...

.... ja ega see ei saagi olla alati eesmärk number üks.

Kevadel, ma täpselt ei mäleta, millal, hakkas mul kunstiteraapia, mida sai juhtuda küll ainult kolm korda (vist), kui juba tuli suvevaheaeg peale.  Ma ise päris täpselt ei teagi, mis on selle teraapia eesmärk, aga mingil imelikul kombel see pani mind joonistama. Kohe, peale esimest teraapiatundi. No ikka niimoodi palju joonistama… Nii palju, et keeld pandi peale… Mitte üle ühe pildi päevas. Mõni päev suutsin keelust kinni hoida, aga enamasti ikkagi joonistasin rohkem. Iga lõpetatud pildi otsa tuli silme ette kohe uus pilt ja nii nad sündima hakkasidki. 

Esimene pilt, mille tegin, kujutas minu hingelist valu sel samal päeval kui ma selle pildi joonistasin. Teate seda tunnet, et tahaks end kerra tõmmata, hästi pisikeseks teha, olematuks muutuda. Tahaks et keegi võtaks kõik valu ära. Just nii ma sel päeval tundsin, kui ma oma esimese pildi tegin. Ma mäletan täpselt seda päeva, see oli päev peale Anne juures käimist. 

Neid ringidega ümbritsetud pilte tuli väga palju. Erinevate emotsioonidega, erinevate asjadega, erinevate tegevustega, erinevate inimestega. Ma ei saa neid eriti siin blogis avalikult näidata, kuid need muudkui tulid ja tulid ning mul oli selline tunne, et need ei lõppegi kunagi otsa. Ma olin nendest piltidest nii häiritud ja muserdatud, et mulle tundus, et ainuüksi need pildid hävitavad mu elu. Ma tegin ühe maali valmis ja juba oli silme eeskohe uus pilt, mis oli vaja paberile kanda. Anne ei lubanud mul rohkem maalida, kui ühe töö nädalas, aga ma tegin mõnikord neli pilti päevas! Sest mul oli tunne, et kui need jäävad mu sisse, siis ma lihtsalt lämbun nende mõtete, piltide, tunnete sisse. Nagu oma okse sisse…lihtsalt lämbun ära. Mõnikord ma oleksin tahtnud kohe rääkida, mis tunded mind valdasid mingit tööd tehes, aga polnud kellegagi rääkida… siis kirjutasin kõik üles ja andsin Annele lugeda. Arvo oli samuti nendest piltidest väga häiritud, sest ta nägi mind kannatamas ja ta ei saanud päris hästi aru, miks me selles minevikus sobrame…. see ei muuda ju enam midagi. Elada tuleb olevikus ja tulevikus. Mõneti olen Arvoga nõus, samas olen veendunud, et kui kõik valu välja lasta kas siis rääkides, kirjutades, joonistades, voolides või midagi iganes tehes, saab selle valu kuidagi ära. Panna ära. Sinna kuskile kappi. Ilusa karbi sisse. 

Pliiatsite kulu oli tohutu, ostsin pidevalt juurde tumedaid toone akvarellipliiatseid. Aga kõik olid ikkagi ühtemoodi ringikujulised. Igas ühes oma valu sees. Mõnda saan teile ka näidata.

Kunstiterapeut Monika andis mulle kodutööna teha ruune. Tuli liblikate aeg pooleks ringidega piltidega. Liblikad kuidagi aitasid mul seesmist tasakaalu hoida, samas sain musti mõtteid ikkagi ka paberile kujutada. Liblikate tegemise piirangut mul ei olnud, sest mingil põhjusel oli mulle vaja nii tihti kui võimalik sinna paberi ja pliiatsi maailma minna…. Ma ei tundnud end joonistades hästi, st ma ei olnud täidetud positiivsete tunnetega, eduelamusega, millegagi. Mul oli vaja sinna oma maailma minna, oma mõtetega olla. Ma tahtsin teha nii hästi kui võimalik, otsisin endale võimalikult keerulisi liblikaid, mõttega, et kui on raske, pole võimalik nii palju oma mõtetega kuskil jama sees sorkida. Liblikad ammendusid. Lihtsalt tundsin, et rohkem ei taha. Liiga palju aega võtsid, jättes mulle liiga vähe aega süngeid pilte teha. Mul hakkas tekkima hirm, et neid värvilisi liblikaid tuleb rohkem, kui ma jaksan ja jõuan seda jama enda seest välja joonistada. Ja see hakkas mind häirima. Arvole liblikad meeldisid, tema poolest ma oleksingi võinud nende keldi sõlmedega tegeleda…. Aga ta ei näinud minu hinge sisse….sinna, kus oli ikka nii palju valu sees. Ja ma ei osanud seda välja joonistada. Mul oli mõtteid, aga tehnilisi oskusi ei olnud ( ei ole täna ka). Kokku joonistasin 14 liblikat + veel mõned sõlmed (Anne nime, kiili, E-tähe jne).

Kunstiteraapia kodutööna jäid teha kolm muinasjuttu. Mina aga ei saanud jälle pidama ja joonistasin kohe ikka mitu muinasjuttu…. Kõik muinasjutud on kuidagi minu enda sünniperega seotud, neil oma lugu rääkida. See lugu, mida ma tundsin just sellel hetkel, kui see muinasjutt paberile sündis minu käe läbi. Robin oli iga pildi juures küsimas ja pakkumas, mida üks või teine asi tähendada võiks. Peaks mainima, et ta pani väga palju täppi. Mulle endale meeldis neid muinasjutte joonistada selle pärast, et ma sain halba paberile panna, aga keegi ei saanud aru, mida ma TEGELIKULT seda pilti tehes mõtlesin. Ehk siis ma ei pidanud salaja joonistama nagu näiteks enamus mu süngeid pilte on kuskil korteri tagumises nurgas väga vara hommikul, kui kõik alles magasid, valminud….selleks, et säästa kõiki teisi. Eelkõige Sebastianit.

Minu süngus muudkui kasvas. Ma tahtsin joonistada, aga ma ei osanud. Väga palju seksitseene, need tegid valu ja neid ma siin näidata ei saa. Ringide maailm oli iga päev minu osa. Kuna ma jätsin sõlmed sinnapaika, siis oli mul rohkem aega selle sisemise süngusega tegeleda, mis mind vaevas. Samas ma tundsin, et seda kõike on palju rohkem, kui ma oskan paberile panna. Ma olin enda peale vihane ja endas pettunud ning ma olin pettunud ka oma vanemates, kes mind õigel ajal kunstikooli ei pannud, kuigi mulle meeldis nii väga joonistada, aga see pahane olek ei aidanud mind kuidagi edasi. Ma võtsin kasutusele kuivpastellid, mida natukene kasutasin ka juba liblikate juures ja püüdsin nende kuivpastellidega suuremaid ja täpsemaid detaile paberile panna. Midagi õnnestus, midagi mitte. Osad tööd lendasid ahju, osad Anne juurde. Sebastian küsis, millal ma jäneseid hakkan joonistama? Selliseid, mis ei ole üles poodud….. Rääkisin temaga pikalt sellest, MIKS ma joonistan ja KUIDAS mul need pildid tulevad ning MIKS on vaja, et ma saan need paberile panna. Liiga kaua silme ees virvendav pilt võimaluseta see paberile panna lihtsalt rikkus mu meeleolu ja vaimset tasakaalu. Aga ma lubasin talle, et ühel päeval tulevad jänesed ka…. Ma tavaliselt pean oma lubadusi…

Vahepeale mahub poiste nädal Rootsis, kui Arvo õde Liivi oli minuga ja me joonistasime waldorfstiilis. Õppisin palju, kuid see oligi selline õppimise protsess. Ma ei saanud oma tundeid paberile panna vaid tegin kõike nii, kuidas Liivi ees näitas. Ma õppisin kasutama vahakriite ja ainult kuute tooni akvarelle (külmad ja soojad põhivärvid), tehes Liiviga erinevaid töid. Need on minu joonistustest kõige vähem "minulikud", sest seal ei ole mind kuigi palju sees. Mõned tööd mulle siiski meeldivad ja näiteks baleriin on minu täiesti iseseisvalt alles hiljuti paberile maalitud kunstiteos. Samuti kohe allolev maal – esimene ponnistus õues. 

Ma olen oma piltidesse pannud kõik oma valu. Ma mäletan näiteks, kuidas meie kodus oli palju  halba. Mäletan ema pisaraid, palju pisaraid.  Täna on mu isal surma-aastapäev….. Kaua on ta juba surnud ja minu silme eest hakkab kaduma pilt tema näost..... Ma ei suuda näha enam tema nägu ja see vaevab mind.  Aga ma mäletan ikka tema tegusid – neid, mida ta tegi emale ja neid, mida ta tegi kõigile teistele. Ma mäletan, kuidas pidi olema tasa. Hästi tasa. Nutta ei tohtinud… Häälega kohe kindlasti mitte, sest siis sai isa veel rohkem pahaseks. Pidi oma nutu alla suruma, tatti voolas suust ja silmist….seda polnud kuhugi pühkida…pühkisid siis teki sisse, lina sisse, öösärgi saba sisse. Taskurätikut ju ei olnud… Vahel Liisu võttis kaissu, võttis hoida. Siis sai oma pisikesed varbad krõnksu tõmmata ja olla hoitud. Ma arvan, et Liisu oligi mingi vahe minu elus kõige stabiilsem ja turvalisem inimene. Ma olen lapsest saadik õrna hingega olnud ja tõenäoliselt rohkem vaimselt kannatada saanud juhtunud asjadest kui mõned teised pere lapsed, kuigi ma olen enam kui kindel, et puutumata pole keegi. Mõni lihtsalt tunnistab seda, mõni mitte. Ema ise oli sel ajal nii katki, et tal ei jagunud energiat oma laste abistamiseks. 

Suure õe Liisu kaitsva süle sees

Ja need pildid muudkui tulevad. Kuidas on hirm, kuidas ei tohi häälega nutta, kuidas peab tasa olema, kuidas ma peitu pugesin. Ja kuidas ma kõva häälega nutta karjusin, sest asjad juhtusid. Praegu ma elangi selle väikese tüdruku maailmas… ja seal ei ole hea olla…. Pildid ei ole veel otsa saanud, kuigi mul on ajaliselt väga raske leida aega joonistamiseks/maalimiseks, sest Sebastian võtab väga suure ampsu minu päevast ja kodu teise väga suure ampsu ja heategevusprojekt veel suurema ampsu. Ma nimelt plaanin koguda raha Tähtvere Avatud Naistekeskusesse lähisuhtevägivalla ohvriks langenud laste abistamiseks. Aeg on koguaeg sisustatud….. 

Ma muudkui joonistan… Nii palju, kui palju aega on, sest pildid minu peas ei ole otsa saanud. Mõnikord ma olen häiritud, et mul ei ole aega maalida….päris tihti olen häiritud, aga midagi teha ka ei saa. Ma ei tea, miks ma joonistama hakkasin. Ausõna ma ei tea….kunstiteraapiat jõudsime kevadel teha vaid 3x…need kolm korda ei saanud ju vallandada selle tulva, mis on terve suve mind saatnud. Tänaseks olen maalinud 156 maali, mis on alles (ahju lennanud tööd ei lähe arvesse). Ma tahaksin veel ja veel ja veel…. 

Kuskilt need tulevad, ma ei tea kust. Nii palju pilte on, mida lihtsalt ei oska paberile panna, sest tehnikat ei ole õppinud. Tegelikult suurt midagi ei ole õppinud, välja arvatud põhikooli kunstitunnid. Mõnikord ma mõtlen, et ikka täitsa segopea – täiskasvanud naine istub tundide kaupa laua taga ja joonistab…. Selle ajaga oleks kindlasti midagi palju targemat peale hakata. Vist. Aga mul on selline tunne, et see lihtsalt peab praegu nii olema. Ühel päeval on kindlasti kõik hoopis teistmoodi. 

Kui keegi tunneb end minu piltidest puudutatuna, siis palun – pole vaja! Need on MINU pildid, MINU tunnetega. See on MINU kunst….

Teie Ennike