Väikene Haapsalu külastus

Kui me eelmine suvi Arvo ja Sebastianiga Haapsalupäeva tegime, siis me lubasime Sebastianile, et Haapsalusse tuleme veel. Kindlasti. Sest tore oli. Eelmine aasta Robin meiega ühineda ei soovinud, sellel aastal oli kohe valmis tulema :)

Sellel aastal sai kõik alguse tegelikult sellest, et ma otsisin mõnda suvelavastust, mida minna vaatama, sest me oleme ikka iga suvi üritanud ühele välietendusele jõuda. Põhiliselt selle teistssuguse fiilingu pärast, mida värske õhk ja loojuv päike tekitavad. Varemalt oleme käinud Arvoga kahekesi, sel aastal otsustasime, et võtame poisid ka. Guugeldades jõudsin Haapsalusse, kus etendus Eesti 100 raames lavastaja Siim Tõniste etendus "100 Valget Daami". Ma ostsin piletid ära ja sinna see jäigi, sest selle aastane "daamiaeg" oli augusti lõpus ja sinna oli sellel hetkel, kui ma pileteid ostsin, ikka juppi aega.

Mida ligemale jõudis etenduse aeg, seda enam ma hakkasin mõtlema, et teeme sellest siis väikese suvepuhkuse Haapsalus. Et läheme juba päev varem ja ööbime kuskil ja siis käime Haapsalu põhilistes vaatamiskohtades ja uitame niisama Valge Daami nädalavahetusel mööda Haapsalut, mööda erinevaid lokaale, vaatame kohalikke taidlejaid, ergutame oma maitsepungasid erinevas kohas erinevate toitudega jne. Noh, et on nagu vaba nädalavahetus ilma puude ja muude kohustusteta.

Broneerisin meile Haapsalust 20km kaugusel Haeska mõisas kaks kahekohalist tuba vägagi mõistliku hinna eest. Kuna me käisime alles hiljuti Konuvere mõisas , siis ikka kipud kohe võrdlema. Aga seal ei olnudki midagi võrrelda, sest algsest mõisast ei olnud muud järel, kui ümmargused aknad tubades kiviseintes. Muidu oli mõis nagu tavaline elumaja, lihtsalt suurem, rohkemate tubadega ja magamisehinna sees oli hommikusöök ka :) Kodus pead hommikusöögi ise tegema...eksole :) Iseenesest kõik oli väga puhas ja korralik, millegi üle viriseda küll ei ole, kui siis ainult nimetuse kallal, sest no ei anna see mõis mõisa mõõtu välja.

Kui me olime end mõisas sisse seadnud, sõitsime Haapsalusse promenaadile jalutama ja Promenaadi Restorani sööma. Ma ei tea, kuidas see mul alati õnnestub, aga igal pool mujal sadas ja meie vihma ei saanud. Saime mõned piisad, aga neid oli nii vähe, et isegi fotokat ei pidanud ära peitma. Nägime luigeema oma viie pojaga, kes olid juba üsna suurt mõõtu, aga ikka veel "inetu pardipoja" välimusega - tundsin hingesugulust. Robin ei saanud üle vaimustusest rääkiva pingi osas, mis sest, et ta sai lõpuks aru küll, et pink ei räägi, aga no tal on vaja ju nalja teha ja tal on maailma kõige siiram fännklubi ka, kes iga väiksema asja peale kohe itsitama hakkab (Sebastian muidugi). Siis nad kuulasid eesti ja inglise keeles vaheldumisi Tšaikovski elulugu ja loomingut.

Restoranis oli lärmakas, sest pool saalist oli broneeritud eesti-vene segapulmapeoks. Ja no te võite endale ette kujutada, milline lärm seda pulma saatis, kui juba vene rahvusest inimesed ka kohal on. Me ei lasknud ennast häirida, isegi Sebastian mitte. Olgu öeldud, et kõik söögikohad, mida me Haapsalus külastasime, olid Sebastiani välja valitud selle järgi, kas ta leidis menüüst ka enda jaoks midagi sobivat. Ehk siis meie panime pimedat ja usaldasime Sebastianit. Et Sebastiani elu kergemaks teha, sõime ainult kaks käiku - tal lihtsalt ei olnud kuskil eelroogades sellist sööki, mida ta oleks süüa suutnud. Promenaadis sõin mina "Lambaliha potis" (oligi lambalihahautis erinevate juurikate ja kartulitega potis), Arvo ja Robin sõid "Grillitud vasikarind teravamaitselise mop-kastmega" ja Sebastian kombineeris kahest praest kokku endale " Seašašlõkk friikartulitega". Desserdivalik ei olnud kuigi suur. Arvo ja Robin sõid "Laimikooki", mina sõin "Juustukooki" ja Sebastian tellis, aga ei söönud "Pannkooki". Praed olid väga head, kohe väga head. Arvol jäi küll see mop-kaste söömata (ta ei ole eriline terava fänn), aga muidu olid söögid väga head. Minu hautis oli pehme ja hästi maitsestatud, meesinimeste ribidelt liha tuli kergesti lahti ja no ei ole võimalik eksida šašlõkki ja friikatega. Desserdid olid nii ja naa. Minu meelest see laimikook (jääkook) eriline saavutus küll ei olnud, minu juustukook oli väga hea, aga jube väikene tükk ja no Sebastian tunnistas pannkoogid täiesti söögikõlbmatuks ja oli pettunud selle ühe väikese jäätisepalli saamise pärast. Lõppkokkuvõttes siiski saime kõik kõhud täis ja see, et Sebastian neid pannkooke ei söönud - see ei lähe arvesse, sest me kamba peale tegime neile ikkagi otsa peale ja ei olnud seal midagi nii erilist, mis vastumeelne oleks pidanud olema. Maitsesid muidugi hoopis teistmoodi, kui minu tehtud ja eks selles asi oligi, aga igatahes olid need koogid söödavad.
PS klienditeenindus oli alla igasugust arvestust....

Tavaliselt nad on ikkagi normaalsed inimesed :)

Peale õhtusööki lonkisime veel linnas, kus laadamelu ei olnud päris lõppenud selleks päevaks. Uudistasime telgitaguseid ja vaatasime lastehoovis loomi. Loomadega on üks igavene jamps. Igakord, kui ma kuskil  mingeid loomi näen, valdab mind vastupandamatu soov saada endale kutsikas :)))) Mu meesinimesed juba teavad, et mulle ei või üldse loomi näidata. Aga no need ise olid seal.... Ma oleks võtnud sealt kaasa udusulise kana ja poni varsa :) ja no keegi oleks võinud veel kutsikat ka pakkuda :)

Peale jalutuskäiku vanalinnas läksime Haeska mõisa tagasi, et seal öö veeta. Ma ei saa aru inimestest, kes planeerivad tubadesse valgustuse. Miks ei võiks siis mõelda sellele ka, et toas oleks üks lamp, mida saaks öölambina kasutada?! Miks mu mees peab iga kord, kui me kuskil ööbime, hakkama olemasolevatest asjadest (toolid, saunalinad, padjad) öövalgustust meisterdama, sest tema armas abikaasa lihtsalt ei maga kott-pimedas toas. Ja oi, milline äike oli õues. Vihma kallas öö läbi. Ma mõtlesin küll, et mida me seal Haapsalus terve päeva peale hakkama, kui etendus algab alles 21.30 ja niimoodi vihma sajab..... Polnud mahti magadagi, muudkui mõtlesin, et see on vist terve suve vihm, mis nüüd korraga alla sajab. No eks ma ikka magasin ka ja kui ärkasin, paistis päike ja vihmast polnud enam muud järel, kui suured lombid teedel. Hommikusöögi sõime mõisas. Kõike oli, mis üks hommikusöök sisaldada võiks. Minu meelest oli seal muidugi selliseid asju ka, mida hommikusöök sisaldama ei peaks :) Sebastiani rõõmuks oli praekartuleid, peekonit ja röstsaia ka, niiet - kõik said kenasti söönuks.

Kõhud täis, sõitsime Rohukülla. Me oleme tee ääres olevast Ungru mõisast kümneid ja kümneid kordi mööda sõitnud ja igakord tõdenud, et me peaksime neid varemeid minema natukene lähemalt uurima ja tutvuma mõisa looga ka, aga alati on kas kiire paadile või väsimus kodu poole kiskunud ja nii me ei olegi mahti saanud selle looga tutvuda. Nüüd võtsime selleks aja ja uurisime seda asja veidi lähemalt. Sellel mõisal on väga dramaatiline ajalugu ja nagu ikka on armastus mängus. Mehed on läbi ajaloo naiste pärast ikka igasugu jama olnud valmis tegema. Kahjuks see mõis kunagi päris valmis ei saanudki, sest armastatu, kellele seda mõisa ehitati, suri. Arvo ja Robin oskasid omavahel juba ehituskeeles rääkida, meie Sebastianiga uudistasime niisama. Mõtlesime siis, et mis viga tänapäeval üks maja valmis ehitada? Vanasti pidid inimesed sitast saia tegema ja kui hästi nad seda tegid! See uusbarokk-stiilis mõis on ehe kinnitus sellele.

Robin ütles, et teeme nii, nagu me kallistaks, siis ema läheb kadedaks :) 

Kuna ilm oli ilus ja tuulevaikne, läksime ikka mere äärde ka korra, sest kuidas Sa käid Haapsalus niimoodi, et merd nagu peaaaegu ei näegi? Istusime pingil ja ajasime juttu. Teate küll nendest tühistest igapäeva asjadest, mis on kõige tähtsamad tegelikult. Mul ei ole suuremat sorti vahet, kus ma oma perega parasjagu olen - mul on nendega alati nii hea koos olla :) Robin tegi perepildi ka, et ikka oleks näha, et me kõik korraga seal Haapsalus olime :)

Hoitud :) Igast küljest!

Kuna päev oli pikk ja väga palju kindlaid plaane polnud, mida me teeme, siis Arvo viis meid Rannarootsi Muuseumisse. Muuseumi külastamisega on alati risk, kui mängus on lapsed või noorukid. Neile ei pruugi see lihtsalt huvi pakkuda. Rannarootsi Muuseumi eesmärgiks on tegeleda Lääne-Eesti saarestikul ja mandriosal asunud eestirootslaste ajaloo ja kultuuripärandi uurimise, säilitamise ja tutvustamisega. 

Püsinäitusel tutvustatakse eestirootslaste ajalugu kaugest minevikust kuni tänapäevani. Hästi palju on erinevaid puunikerdusi, imepeenikesi detaile, mis on kõik välja nikerdatud detailitäpsusega. Meisterlikud tööd!

Rannarootsi vaip jutustab rootslastest, kes tulid Eestimaale umbes 1000 aastat tagasi. Halli talurahva argipäeva taustal on rannarootslaste ajaloos palju värvirikkaid hetki, mis kokku moodustavad ühe väga omapärase saaga: kunagi tuldi üle mere asustamaks Eestimaa inimtühje rannikut ja saari. Oma eriliste privileegidega suudeti säilitada rootsi identiteet läbi aastasadade kuni Teise maailmasõjani. Erinevad riigivõimud, sõjad, epideemiad, pidev võitlus oma õiguste eest, omapärane rahvatraditsioon, oma rootsikeelse hariduse ja kultuurimaailma ülesehitamine – need on siinse jutustuse märksõnad. Rannarootsi vaip on tikitud eestirootsi naiste poolt 2001. aasta novembrist kuni 2002 aasta maikuuni. Te lihtsalt peaksite seda vaipa nägema! See on imeline käsitöö, lihtsalt imeline, muid sõnu mul ei olegi. 

Külastajatele on vaatamiseks välja pandud vanad muusikainstrumendid. Väärikate pillide keskel saab hetkeks aja maha võtta ning olla videopildi kaudu osaline eestirootslaste laulu- ja tantsupidudel läbi aegade.

Ei olnud igav kellelgi! Poisid vaatasid huviga, küsisid, lugesid juurde. Vaipa vaatasime ikka päris tükk aega ja pillide juures olime mõtetes Liiviga, sest me ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kes oskab nii paljusid pille mängida, kui meie Liivi. 

Minu kindel plaan oli minna Iloni Imedemaale. Ma olen juba mitu aastat tahtnud seda teha, sest olen väga suur Iloni illustratsioonide austaja. Sel suvel oli seal peale püsinäituse üleval veel kaks näitust. Üks oli balletinäitus (sellest oli poistel küll täiesti kama kaks)  ja teine oli suur kukenäitus. Mind kutsus sinna kukkede poole. Tegu on ikka märkimisväärselt andeka naisega, kes on teinud väga palju erinevaid illustratsioone ja kes on vist kõik Astrid Lindgreni teosed illustreerinud. Need lapselikud, pehmed, soojad ja imelised pildid loovad omamoodi maailma lugedes neid raamatuid, mida Iloni on illustreerinud. Karlssonitoas tegi Robin Sebastianile nukuteatrit, aga see sisu jääb meie pere teada, sest Robin võib vahest ikka nii sooda olla, et hirmus kohe :) Õue peal sai kala püüda, karkudega käia ja pallidega märklauda lasta. Need kolm tegevust meeldisidki poistele kõige rohkem. Kahes toas sai ka meisterdada, aga meie poisid ei olnud huvitatud kummastki toast. Eks seda oli ka ette aimata, sest Sebastian ei taha võõraste inimestega võõrastes ruumides võõraid asju teha. Mina oleks puutoas küll ühe lennuki valmis meisterdanud, kui meesinimesed oleksid natukenegi initsiatiivi üles näidanud. Kukenäitus oli  vaimustav! Lapsed on ikka nii ägedad ja oskavad nii vabalt ja ilusasti oma ideid paberile kanda. Pilte pidavat olema üle viiesaja! See on ikka suur, suur kukenäitus :) 

Edasi oli aeg lõunasöögiks. Kuna Valge Daami päevade tõttu kuskil laudu broneerida ei saanud, siis võtsime riski ja läksime Müüriääre kohvikusse, mille Sebastian oli meile lõunasöögiks välja valinud. Saime viimase vaba laua. Mulle väga meeldis see kohvik oma hubase miljöö ja absoluutselt täiesti meeldivate klienditeenindajate tõttu. Kujutasin ette, kui hea oleks seal olla pimedal ja külmal talveõhtul praksuva kamina kõrval, lattet juues.... Suvepäeval kamin ei praksinud, kuid süüa saime mehemoodi. Arvo menüüs olid "Sea sisefilee värske kartuli, röstitud pastinaagi, porgandi ja sibula ning siidri-sinepi kastmega" ja magustoiduks "Beseerull". Robin sõi "Kodune lambalihakotlett praekartuli, karamelliseeritud köögiviljade ja vürtsika tomatikastmega" ja magustoiduks "Pavlova Müüriääre moodi mascarponekreemi ja värskete marjadega". Sebastian sõi "Paneeritud kanafilee praekartuli, kurgi, tomati ja hapukoorega" ja magustoiduks "Vaniljejäätist". Mina sõin "Puuviljadega täidetud kalkunirull pastinaagikreemi, karamelliseeritud porgandi ja veini-kirsikastmega" ja magustoiduks "Pavlova Müüriääre moodi mascarponekreemi ja värskete marjadega". Kõik oli ülihea! Sebastian muidugi peale liha ja kartuli midagi ei söönud oma prae juures, aga see kõik, mis vähegi söödud sai, maises suurepäraselt ja ta kordas seda ikka päris mitu korda. Ja no see Pavlova! Isver-susver, kui suur see kõik oli! Ma võin igatahes raudpolt kindlalt väita, et me läheme sinna teinekordki sööma, kui võimalust tekib.

Peale väikest puhkust armsas Volvos mõtlesime minna linnusesse, aga eeltöö oli vilets - linnus oli renoveerimisel. Käisime siis suure raha eest Toomkirikut vaatamas, aga poisse see eriti ei huvitanud. Sebastian oli seal varem juba käinud ja tal on oma arvamus kogu usuvärgist ja Robin tegi oma tiiru suht kiiresti läbi ning läks välja värske õhu ja päikese kätte. Minu meelest on see täielik röövimine päise päeva ajal, kui selleks, et vaadata kaugelt altarit (ligipääs on keelatud) peab maksma ühe inimese eest 2 eurot....

 

Ja siis me käisime laadal. Ma olen väga suur laadapõlgur. Mulle kohe üldse ei meeldi, kui inimesi on nii palju ja nad nühivad üksteise vastas ja keegi tahab mulle midagi pähe määrida, mille seotamise peale ma ei ole isegi mitte mõelnud. Me ostsime kahelt laadalt kokku (Rannarootsi laadalt ja Haapsalu vanalinna laadalt) kaks leiba, 1kg mett ja 100g pistaatsipähklitega halvaad (just nimelt nende pähklite pärast). Mis leibasid puudutab, siis maitsesime mitut erinevat leiba, aga minu lemmik oli ikkagi kõige esimene leib, mida ma maitsesin Rannarootsi muuseumi õuel oleval laadal ühe memmekese laua ääres. Selle aja peale, kui ma Arvot kai peal pildistasin, olid memmel kõik leivad müüdud ja mulle jäid tühjad pihud. Inimesed küpsetavad päris palju leiba.... Mõni maitseb nagu saepuru, mõni aga nagu armastus :) Laadal istusime ka mingisuguses lokaalis väliterassil ja söime jäätist. Hästi hea meel oli kogeda, et söögikohad on võtnud menüüsse jälle vaniljejäätise. Eelmine suvi oli näiteks väga keeruline leida söögikohta, kus oleks olemas klassikaline vaniljejäätis, sest kõik pakkusid mida-veidram-seda-parem maitseid. Natukene vaatasime rahvatantsijaid ka, aga Sebastianile see tilu-lilu ei meeldi eriti ja me kaua eeskavaga tutvuda ei saanud.

Me läksime ennem etendust "Kärmesse küülikusse" sööma. Eelmisel suvel saime sealt väga hea söögielamuse ja jätsimegi "maiuspala" meelega viimaseks. Robin ja Arvo sõid pitsat - ilma mingisuguste eriliste lisanditeta. Meie Sebastianiga sõime "Grillitud küülikut värske salatiga", lisaks palusime tema jaoks praetud kartuleid. Robin ja Arvo magustoitu ei tahtnud peale seda tohutult suurt pitsat, meie Sebastianiga aga maiustasime küll. Mina "Kreembrüleega" ja Sebastian ikka vaniljejäätisega. Nagu öeldud, siis pitsad olid tohutult suured, aga väga maitsvad - Robin ja Arvo said vaevaliselt oma pitsadest jagu. Ja kahjuks tuleb nüüd see koht, kus ma pean ütlema, et Kärme Küüliku grillitud küülik küll üldse süüa ei kõlvanud. Ei minu ega Sebastiani meelest. See oli maitsetu ja nii vintske, et me ei söönud kumbki isegi mitte poolt kogust lihast ära... Ja see salat seal liha juures... Arvo ütleb ikka sellise salati peale, et Jamie Oliveri kanad ka ei sööks sellist salatit.... Õnneks magustoit oli väga hea - see päästis söögikorra.

Ja siis oligi aeg käes selle jaoks, mille pärast me Haapsalus ringi kolasime - etendus "100 Valget Daami". Etenduse autor oli Piret Jaaks, lavastaja Siim Tõniste, kunstnik Kristjan Kunst ja muusika Peeter Rebane. Peaosatäitjad Saara Nüganen ja Ott Raidmets. Tegu oli antud etendusest viieteistkümnenda lavaversiooniga.

Ma alguses natukene kartsin, et äkki see lääge armastuslugu (nagu Sebastian ise ikka igasugu armastuse asju nimetab) on talle pisut liiast ja võibolla keeruline mõista, aga ma eksisin. Igatahes peaks meie poistele nüüd eluks ajaks meeles olema Valge Daami lugu, kuigi Sebastian mäletas juba isegi ilma etenduseta seda lugu, sest rääkisime sellest eelmisel aastal Haapsalupäeval. Mulle väga meeldis Saara Nüganeni näitlejatöö - see oli nii loomulik ja nii südantlõhestav, nagu olekski kõik päriselt olnud. Lisaks oli tal fantastiline lauluhääl. Ühe laulu ajal, kui naised kandsid müüri ehitamiseks kive kokku, oli see lauluhääl väga võimas! Ihukarvad tõusid püsti, nii võimas oli see lihtsalt! Õige pisut oli keeruline see, et muusika oli väga vali, aga sai hakkama.

Meil oli väga mõnus Haapsalu trip. Me saime oma armsa perega koos olla. Me saime palju uusi maitseid ja kogemusi, elamusi ja fotosid :) Me saime näha ja teha, saime rääkida. Me rääkisime kõigest - Robini teemadest, Sebastiani teemasid, meie igapäeva elust, meie ümber olevatest inimestest, nendest, kes tõesti ongi olemas ja kes meid ka vajavad. Me olime ka vaikuses, igaüks oma mõtetes ja emotsioonide seedimise rahus, sest virr-varr meie ümber oli natukene väsitav. Päris väsitav :) See jäi ka meie selle suviseks viimaseks tripiks. Nüüd on argipäev käes ja elu täis suuri muutusi, millest ma teile, armsad lugejad, varsti pikemalt kirjutan.


Ilusat sügiseootust ja päikest põue!