Ma mõtlesin see aasta, et ma ei tee jõulukaarte. Mitte ühtegi. Ei saada kellelegi pühadesoove. Mul ei olnud mingisugust inspiratsiooni ega motivatsiooni. Mõtlesin, et jätan ühe aasta vahele. Ja siis oktoobri alguses küsis Piret mu käest, et kas ma juba olen hakanud jõulukaarte tegema? Ma vastasin, et ma vist see aasta ei teegi... Ja Piret küsis, kuidas nii? No ja see küsimus jäi mulle kuskile hinge kripeldama... Kripeldas kohe suuresti, et kuidas siis ikkagi nii...Ja siis ma mõtlesin,et ma ei viitsi joonistada, aga kuidas siis teha need jõulukaardid ja mul tekkis pähe mingisugune visoon sellest, millised jõulukaardid ma võiksin sel aasta teha, kui ma otsustan need teha.
Heegeldades... Jah, loete täitsa õigesti. Mul tekkis tunne, et ma tahan heegeldada ingleid.Vähemasti kümme tükki. Sobrasin siis oma facebooke lehel ja märkmikus ja sain oluliselt rohkem inimesi, kui kümme ning tundsin natukene stressi. Aga õige pisut, sest mul oli ikkagi natukene hea meel ka, et neid inimesi on nii palju, kellele ma tahaksin jõulukaardi saata. Kirjutasin kõik inimesed üles ja hakkasin mõtlema, et kidas inglit heegeldada. No sellist ilusat ja ingli moodi ikka. Ei osanud. Vaatsin Dropsi lehel ringi, seal olid sellised...viletsad inglid. Läksin Pinteresti lehele ja lõpuks leidsin mingi ingli õpetuse, aga see oli natuke liiga suur minu kaartide jaoks. Võtsin selle ingli ikkagi aluseks ja hakkasin tegema. Jube tüütu, jäi neli lõngaotsa, mis oli vaja ära peita. Aga mulle see ingel meeldis. Ja siis ma mõtlesin, et appikene, mul on neid vaja 15 teha :D Oli oktoobri keskpaik. Mõtlesin, et kui ma need detembriks valmis saan, siis on hästi küll. Ja siis hakkas pihta... Ei, ühe pean veel tegema, sest no talle ma tahan ka kaardi saata. Paar päeva läks mööda ja mina muudkui leidisn, et ikkagi ühe peab veel tegema ja siis veel ühe ja kui number oli juba 20, siis ma mõtlesin, et ei, nüüd küll aitab! Keegi ei saa rohkem minu käest jõulukaarti... Teiste käsitööprojektide vahele heegeldasin ingleid. 20 tükki. Ja siis mõtlesin, et see nüüd oli kergem osa. Raskem osa on nendest inglitest veel jõulukaardid teha... Kuidas teha? Ja siis mul tuli meelde, et mul on kuskil põhjatutest sahtlitest üks helesinine rull, mida ma saaksin kasutada. Otsisin selle välja ja peas juba tekkis mingisugune pilt, milline see jõulukaart ikkagi olla võiks.
Ma mõtlesin, et teen iga päev kolm kaarti, siis saab nädalaga valmis. Aga palju raskem ülesanne oli leida sobiv luuletus. Selline, mis oleks kuidagi inglitega seotud ja mida ma pole varem kaardi sisse kirjutanud. No vot... AI igatahes luuletust teha ei oska :D Ja netiavarustes ei leidnud ka midagi. Mõtlesin siis, et mis see ära ei ole, ma luletan ise. Istusin paberi ja pliiatsiga diivaninurgas ja kirjutasin ridu paberile. No ei tule... Lihtsalt ei tule. Õues ka selge sügis, aega jõuludeni veel pea kaks kuud, mis jõululuuletus see sündida saab... Aga ma ei andnud alla ja sain lõpuks kolm salmi paberile. Lugesin seda enda jaoks kõval häälel ette ja mõtlesin, etriimub küll ja sobib minu kaardiga kokku ka.
Sellised need sel aastal said... Ise olen rahul, sest joonistamise "vaev" jäi ära. Aga see, milline see kaart on, polegi kõige olulisem. Kõige olulisem on mõte ja tunne. Kui Sa said minult jõulukaardi, siis selleks on mingi põhjus. Niisama ei saa keegi :) Ma ise ei saa väga palju jõulukaarte, aga sellest pole midagi, sest inimesed ei viitsi tegelikult kaarte saata. Kõik soovivad kõigile kauneid jõule facebookes. Aga mina nii ei saa... Ja kuigi ma mõtlesin, et see aasta ma ei tee jõulukaarte, on mul ikkagi hea meel, et Piret mind natuke tagant nügis :) Nüüd mul on süda rahul. Palju tunde ja palju nikerdamist, kuid ma olen kasvõi väikesel moel andnud osadele oma inimestele märku, et ma olen nende peale mõelnud.
Kaunist jõuluaega!
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar