Masaani jõulupidu

Ma mõtlesin ennem kolm korda, kui otsustasin Masaani jõulupeost osa võtta. Mitte selle pärast, et ma poleks tahtnud, vaid selle pärast, kas ma saan hakkama. Teadsin, et seal on palju inimesi ja mulle väga ei meeldi, kui on palju inimesi, aga ma käisin ka Masaani suvepäeval ning see oli tore. Miks ei oleks pidanud jõulupidu sama tore olema? Igatahes ma panin ennast kirja ja eile see jõulupidu toimuski. 

Mulle väga meeldib, et kõik on alati nii hästi organiseeritud. On käelisi tegevusi, on laulu, on sööki, on jooki ja loomulikult ei puudnud jõulupeolt ka Jõulumemm. Muuseas, see oli küll kõige kõhnem jõulumemm, keda minu silmad on kunagi juhtunud nägema :D Pidu toimus Raplas Hollivuudis ja kohal olid nii kliendid kui tegevusjuhendajad ja kõik muud asjapulgad, keda ma ei oska nimetada. Kõige pealt oli Valgre saalis meisterdamine. Igaüks sai teha endale nimesildi, mis ta siis teises saalis omale valitud istekoha juurde pani. Ja siis sai voltida endale salvrätiku. Kuna ma tahtsin pilti teha, siis ma väga ei panustanud nendesse tegevustesse, aga tegin kiiruga siiski mõlemad asjad ära. Nende nimesiltide jaoks oli väga palju vahendeid: kleepekaid, pabereid, šabloone. Ma väga ei süvenenud, sest mul oli natuke keeruline olla. Mul on alati keeruline olla, kui inimesi on palju ja lärm on suurem. Siis tahaks kõrvad kinni katta (võibolla mind aitaksid mürasummutavad kõrvaklapid?). 

Valisime Piretiga endale istekohad ja siis algas bingo. See oli samasugune nagu Masaani suvepäevadel, aga lihtsalt jõuluküsimustega. Ma ise ei mänginud, sest ma ei tahtnud võõraste inimestega rääkida, aga ma olin Piretiga koos ja justkui tegin kaasa. Tegelikult ikkagi otsisin võimalust pildistamiseks. See mäng toob inimesi üksteisele lähemale ja nõuab ikkagi suhtlemist. Ma sain ka mõnele inimesel oma panuse anda, sest mulle maitseb kakao ja ma olen see aasta teinud juba piparkooke. Ma ei tea, kes esimesena bingo täis sai, aga Piret igatahes sai ka mingi hetk.  Mulle meeldib inimesi vaadata, kui nad on entsuiasmi täis ja see bingo kuidagi muudab inimesed avatumaks. 

Peale bingot oli söömine. Pakuti seapraadi, verivorsti, hapukapsast, kartulit ja kastet. Hiljem oli õunakook vaniljejäätisega ka, aga sellest ma unustasin pilti teha. Toit oli väga hea. Kolmel inimesel oli erimenüü - kaks taimetoitlast ja üks kaseiinivaba praad. 

Ja siis tuli selle jõulupeo üks armsamaid hetki. Masaani koor oli Veronika abil valmistunud esinemiseks ja õppinud ära mitu jõululaulu. See on lihtsalt nii armas, kuidas nad hingestatult laulavad. Jah, see ei ole Rello, aga see on nii südamlik. Eriti üks meesterahvas, kes muidu väga ei räägi, aga laulab nagu lõoke. Hingestatult, kõvasti ja südamest. Kõik laulsid neid laule kaasa, sest need olid kõigile tuttavad laulud. Mule meeldibki, kui on tuttavad jõululaulud, need ladinakeelsed väga peened laulud on justkui teisest muusikalist. Mina ei laulnud, aga ma elasin neile täiega kaasa :) Viimane laul oli sellest, kuidas kohe tuleb jõulumees...

Ja siis tuligi Jõulumemm Elli. Ja nüüd tuli kõige õudsam osa minu jaoks. Igaüks pidi midagi etendama Ellile, aga mina ju ei suuda.... Sebastian ütles küll, et ma olekisn võinud ju oma selle aastase jõululuuletuse ette lugeda, aga mina kardan selliseid asju... Kõikide ees ja kõikide kuuldes... Ja siis nad tegid midagi kõige armsamat - nad kõik hakkasid laulma minu eest! Mitte keegi mitte kunagi pole niimoodi kambakesi minu eest välja astunud... Ma olin südamepõhjani liigutatud ja tänulik, et ma sellest hirmsast olukorrast nii armsalt pääsesin. Hiljem nad laulsid veel osade inimeste eest, aga minu jaoks oli kõige liigutavam see hetk, kui Veronika võttis laulu üles. Kingipakis oli palju kommi :D Mis ei ole Pireti puhul imekspandav ja ausõna sõin neid mõnuga :) 

Masaani töökas kollektiiv 

Peale kingituste saamist pakuti veel õunakooki ja jäätist ning siis ma sõitsin koju. 

Olin liigutatud ja tänulik. Tänulik endale, et ikkagi läksin ja tänulik Piretile, kes oli "tööl". Ma ei ole kunagi sellistest jõulupidudest osa võtnud, sest ma ju ei käi tööl ja mul muudmoodi nagu polegi sellist sotsiaalset elu, aga minu meelest oli tore. Palju oli selliseid südantsoojendavaid hetki ja kõik sujus nii hästi. Jah, mul oli natuke keeruline, aga Piret oli minuga ja võibolla, kui ma rohkem sellistest ühistest asjadest osa saan, muutub ka keerukus vähe lihtsamaks. Kuigi jah - ma peaksin muretsema endale mürasummutavad kõrvaklapid. 

Aitäh kõigile, kes organiseerisid ja läbi viisid ning aitäh kõikidele Masaani klientidele, et nad on nii vahetud ja lahedad. Natuke jõulutunnet puges põue :) 

Teie Ennike